Marutõbi

Marutõbi on äge kesknärvisüsteemi kahjustusega kulgev inimeste nakkushaigus, millesse võivad haigestuda nii loomad kui ka inimesed. Loomade haigust nimetatakse marutaudiks.

Haiguse tekitajaks on marutõve viirus, mis kahjustab kesknärvisüsteemi ning nakkusallikas haige loom.

Haigustekitaja levik
Marutõve viirusega nakatumine algab hetkel, mil haige looma sülg satub hammustuse kohta või kriimustusse/haava. Haigustekitaja jääb ligikaudu nädalaks sissepääsuväratisse, kus ta paljuneb. Viirus liigub mööda närvitüvesid selja- ja peaajju, edasi tungib silmadesse, südamesse, nahka ja suuõõnde. Viirus paljuneb süljenäärmetes ja eritub süljega.

Haiguse kliiniline pilt
Keskmine inkubatsiooniperioodi pikkus on 1-2 kuud, olles minimaalselt üks nädal ja maksimaalselt rohkem kui aasta. Inkubatsiooniperioodi pikkus sõltub viiruse sisenemise kohast ja on seda pikem, mida kaugemal see on peaajust.
Eelnähtude periood algab iivelduse, oksendamise, väsimuse, palaviku ja teiste mittespetsiifiliste sümptomitega. Mõnedel kannatanutel esineb haava kohas valu, põletik, torkiv või kihelev tunne. Haiguse õitseperioodis tekivad hingamishäired, mis avalduvad periooditi sügavas hingamises nn „ohkamistes“. Haiguspilt võib kulgeda erinevalt: osa haigetel ilmnevad ärritus- ja agressiivsusnähud, orientatsiooni kadumine, lihastõmblused, krambid, mis kaelas ja kõrilihases tingivad tugeva valu neelamisel või isegi vedeliku nägemisel (hüdrofoobia ehk vee kartus). Kogu selle faasi jooksul on patsient teadvusel. Marutõbi võib kulgeda ka pärsitud vormina, mille käigus saabub surm tavaliselt südame või hingamise seiskumise tõttu.

Haiguse diagnoosimine
Diagnoosimine toimub peamiselt anamneesi ja haiguspildi ning laboratoorse uuringu alusel.
Laboratoorselt uuritakse:
• Mikroskoopiliselt surnud looma või inimese aju, mille puhul diagnostiliseks kriteeriumiks on nakatunud närvirakkude Negri sisendkehad.
• Viirusantigeeni võib määrata haige inimese süljes, ajus, liikvoris vereseerumis.

Haiguse ennetamine
1. Haigestumise ennetamine pärast hammustust
• pesta saastunud piirkonda rohke vee ja seebiga;
• töödelda haava joodipiirituse lahusega;
• panna peale steriilne side ;
• viivitamatult pöörduda arsti poole, kes korrastab haava ja otsustab vaktsineerimise vajaduse;
• võimalusel välja selgitada looma omanik, et teada saada, kas tema loom on vaktsineeritud marutaudi vastu.

Looma omanikul tuleb hoida ja jälgida looma veterinaararsti poolt kümne päeva jooksul. Kui loom ei ole selle aja jooksul haigestunud, pole kannatanul nakatumisohtu. Isegi, kui loom haigestub peale kümnepäevast jälgimisperioodi, ei olnud hammustamise momendil tema süljes marutõve viiruseid ning kannatanul pole ohtu haigestuda. Kui hammustas marutaudis loom, või haigus-kahtlane loom, keda pole võimalik jälgida, tuleb koheselt, enne  haigusnähtude ilmnemist tarvitusele võtta järgmised abinõud:
• pesta saastunud piirkonda rohke vee ja seebiga;
• töödelda haava antiraabilise immuunglobuliiniga;
• manustada antiraabilist inimese immuunglobuliini intramuskulaarselt delta- või tuharalihasesse;
• samaaegselt manustada marutõve-vastast vaktsiini.

Haigestumise ennetamine enne hammustust:
• kodu- ja metsloomade vaktsineerimine;
• kokkupuute haigete loomadega vältimine;
• kokkupuute metsloomadega vältimine;
• riskirühmadesse kuuluvate inimeste vaktsineerimine.

Allikas: Terviseamet

Kas see artikkel oli kasulik?