Asjatundjate hinnangul on sportimine 2. tüüpi suhkurtõbe põdevate inimeste jaoks elutähtis (1)

Ameerika Spordimeditsiini Kolledži (American College of Sports Medicine) ja Ameerika Diabeediliidu (American Diabetes Association) poolt ühiselt välja antud uutes suunistes kutsutakse 2. tüüpi suhkurtõbe põdevaid inimesi üles vähemalt kolm korda nädalas ja vähemalt 150 minutit järjest mõõdukalt või aktiivselt aeroobselt treenima ning mitte jätma trenni vahele rohkem kui kahel järjestikusel päeval.

Treenimine on äärmiselt tähtis nii suhkurtõve riski vähendamise seisukohast kui selleks, et tõhustada suhkurtõbe põdevate inimeste organismis insuliini ja veresuhkru tootmist. Treenimine võib parandada ka suhkruhaige lipiidide profiili, näiteks alandada kolesterooli ja teiste veres sisalduvate rasvade taset, samuti aidata kaalu langetada, kirjutab WebMD.

Suuniste autorid märgivad, et aeroobse treeningu pidev intensiivsus ja kestus on olulised ning sellega on tõenäoliselt võimalik saavutada selliseid bioloogilisi tulemusi, mida ei ole võimalik saavutada üksnes rahuliku füüsilise tegevusega. Inimesed, kes põevad 2. tüüpi suhkurtõbe, võivad olla treeningute suhtes kõhkleval seisukohal, ent autorite sõnul kaaluvad treenimise kasutegurid kuhjaga üles võimalikud ohud ning arstidel on mängida tähtis roll julgustamaks selliseid patsiente treenima.

„Paljud arstid näivad olevat tõrksad või ettevaatlikud 2. tüüpi suhkurtõppe haigestunud patsientidele treeninguid soovitama ja seda mitmel põhjusel, nagu näiteks liigne kehakaal või tervisega seotud tüsistuste oht,“ selgitas Ameerika Spordimeditsiini Kolledži teadustöötaja, spordiarst ja Virginia osariigis Norfolkis asuva Old Dominioni ülikooli (Old Dominion University) kehakultuuriprofessor Sheri R. Colberg (PhD). „Enamik 2. tüüpi suhkurtõbe põdevaid inimesi võib siiski ohutult treenida, kui nad rakendavad teatavaid ettevaatusabinõusid. Suhkurtõve tüsistuste võimalikkust ei tohiks tuua ettekäändeks füüsilisest koormusest hoidumiseks.“