Ema ja 38-aastane laps 05.10.10 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ pidevast abistamisest nii moraalselt kui ka rahaliselt, on muutumas ise inimvareks. Poja (üksik, lasteta) "kunstiinimese" elustiil, piisaval hulgal laiskust, kõrkust väikekodanliku elustiili vastu, vastumeelsus distsipliini ning töötegemise suhtes, tõsised käitumishäired (viha-, karjumismishood ning agressiivsus) on põhjustanud sõprade ja pereliikmete toetuse kaotamise, üleüldise kibestumise, alkoholilembuse ning madala enesehinnangu. Oma vigu ei tunnistata ning sellise olukorra on poja arvates suuresti põhjustanud inimesed tema ümber – keegi ei mõista, kõik tahaks „ära panna“ ning kuidas saakski üksi jäetud inimene sellises olukorras hakkama. Olukorra teeb komplitseeritumaks ka usuprisma, mille läbi kogu omapoolt tehtut ja kogetut iseenda jaoks lahti mõtestatakse. Pihtimine pühaisale annab justkui tunde, et lõplikku vastutust oma tegude eest ei pea ise võtma - kõik saab andeks paluda. Kõike seda valu, saamatust, üksindust ja rahalisi raskusi aitab siis kanda tema 66-aastane ema. Ema-poja arutelu (pigem siiski poja monoloog) eluteemadel ning probleemide lahkamine võib kesta tunde. Oma loomult väga tasane ja malbe ema ei ole julenud ka vestlustest ära öelda, kuna on pidevalt kartnud poja reaktsioone. Mõned korrad on poeg ähvardanud ennast ka ära tappa kui teda „niimoodi perest välja arvatakse“. Emas elav jumalakartlikkus, aitamissoov ning poja poolne pidev emotsionaalne surve on tekitanud temas tunde ,et ema aitab teda (ja peakski aitama) - kasvatab, räägib, suunab aitab rahaliselt ja selle tulemusel muutub kohe kohe kõik paremaks. Selline „kohe paremaks“ ootus on kestnud 10 aastat. Pigem liigub asi vastasuunas, aga asjaosalised seda ise ei näe. Olude sunnil on poeg hetkel pikemalt kodusel ravil ning ema viibib temaga oluliselt rohkem aega koos. Praeguseks on kõik kuidagi võimendunud – füüsiline, moraalne ja finantsiline hakkamasaamatus. Ema vajub ja vajub, muutub üha nõrgemaks, rusutumaks, kaotab kaalu ja eluvaimu. Ise öeldes „ma ei saa ju teda hüljata, no ma veel natukene“. Ausaltöeldes tuleb nutt peale seda kõike kõrvalt nähes ja jälgides. Eluvaim ja –energia võiks ju vanaemarolli ja iseenda jaoks olla, ema võiks iseendast ja elust rõõmu tunda ning lihtsalt elada, endale elada. Vabad valikud meil ju kõigil, aga siiski, süda kisub sees kokku. Kas on mingeidki võimalusi kõrvalseisjatel aidata või peab lihtsalt kasvatama suutlikkust olukorraga leppida? M

Arst vastas:

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses vägivallas - neid ei tohi nii palju omavahele jätta. Kui nende dialoogide juures oleks keegi kolmas, siis muutuksid need arutlused võrdsemaks.Selge see, et ema süda on võimetu demagoogilise poja argumente murdma.

Kas see arutelu oli kasulik?