Kas abielukriis ?! 20.09.10 / Psühholoogia

Arst vastas:

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi traagikat, et hakka või uskuma, et meie ühiskonna suurim julmus, vihkamine, ükskõiksus, hoolimatus pole mitte militaarselt väljenduv, vaid peidetud meie kodude nelja seina vahele. Sedalaadi kirjale, nagu ülaltoodu, on mul tulnud vastata juba korduvalt ja et mitte ennast taas korrata, on kasulik need varasemad kirjad-vastused läbi lugeda.
Kuidas oma lagunevat peret päästa? Suhetes ei juhtu midagi üleöö. Kindlasti tuleb kõigepealt mõelda suhete halvenemise põhjuste peale. Millal ja kuidas tekkisid need väikesed mõrad, mis nüüd suure lõhena kõike puruks ähvardavad rebida. Põhjused ei saa peituda ainult ühes pooles, kuigi mõlemale tunduvad just nende seisukohad õigemad ja käitumine veatum olema. See arusaam ongi tüüpiline sobimatus, lahkukasvamine, suhete ühisosa kadumine. Hästi toimiv abielu on kompromiss. Ja parim võrdlus on kahe hammasratta kompromiss – seal, kus ühel on hammas, seal peab teisel sälk olema. On muidugi ka niinimetatud friktsioonabielu, kus inimesed lohisevad ja libisevad teineteise pinda mööda nagu siledad kummirattad. Sellises elus ei areneta koos, ei veeta teineteist kaasa, ei toetata teineteist ja lõpuks tekibki küsimus – aga mis meid üldse seob abieluks? Mis on meie kummagi abi elada teineteisele?
Tagantjärgi vigu parandada on väga raske, kuid uute vältimine tekkinud olukorras on kuigivõrd siiski võimalik. Kuna kirja kirjutaja on naine, siis räägin mõne sõna meestest üldisemalt, nagu kogemustest tean neid sellises situatsioonis käituvat. Mida ta võib praegu läbi elada? Lahutada pärast kümneaastast kooselu pole kerge ja valikut teha on raske. Ta ootab tuge lähimalt inimeselt – oma naiselt. Selleks toeks peab mees mõistmist. Isegi siis, kui mehel on uus suhe ja alternatiivabielugi tekkimas, ootab mees oma naiselt mõistmist. Üldiselt on mehel üldse väga raske ära minna mõistva naise juurest. See on vist pärit lapsepõlvest, kui poeg peab tõeliselt heaks emaks just mõistvat ema. Teie praeguses olukorras oleks mõistmise ilmutamine ja sellega seonduva käitumise juhtimine selge eneseületamine või ohvergi. Aga parim ongi vist käituda emana ja võtta oma mehe uut suhet kui paratamatut ja usutavasti mööduvat keskea kriisi, nagu ema suhtub oma poja läkaköhasse – turtsud, mis sa turtsud, kunagi saad ikka terveks. Kui sobival hetkel, mil muidu riidu kisuksite, silitate lihtsalt mehe pead ja ütlete midagi taolist „küll sul võib praegu .raske olla, ma tahaksin sind kangesti aidata, aga ei oska“. Uskuge mind, mehe üks esimesi mõtteid, mis peast läbi käivad, on „kuidas ta järsku nii mõistev on“. Mõistva naise juurest on mehel raske ära minna. Kakleva, skandaalitseva, tülitseva, süüdistava naise juurest on see hoopis kergem.
Mulle õpetas üks hotelli toapois psühholoogiat: kui naise kohver on segamini ja asjadest punnis, siis on ta pikemale komandeeringule tulnud, sest ta on veel viimasel hetkel talle vajalikuna tunduvaid asju kohvrisse toppinud. Naine, kes ütleb, et ei tea, kauaks jääb ja endal kohver väga hoolikalt pakitud, on suure tõenäosusega kodunt ära putkanud. Mehega olevat vastupidi – kui tal on kohver hoolikalt pakitud, on seda teinud hoolitsev naine, kes on mehe komandeeringusse saatnud. Kui mehe kohver on segamini särke-sokke täis tuubitud, on ta põgenenud nagu tulekahjult. Tõsi, abieluga lõpparvet tegev naine võib pärast rahulikku hommikukohvi lauast tõusta ja öelda „ma otsustasin sinu juurest ära minna“, võtab oma pakitud kohvri ja ongi läinud. Mehele on äraminekuks vaja afekti, tüli, karjumist, et oleks põhjust uksi paugutada ja mööbeldada. Sellega ta sisendab iseendale, et sellise naisega ei saagi koos elada ja õige tegu ongi ära minna. Võib-olla ootab mõni mees juba mitu aastat ühte korralikku tüli, et saaks naise juurest ära minna. Aga naine, kavalpea , mõistab meest ja ütleb „ma näen küll, et sa millegipärast muretsed, aga ära hooli, näed ma tegin sulle ilusa võileiva, söö, küllap oskad oma probleemidest üle olla.“
Ka Balzaci tarkus ütles kunagi aegu tagasi, et naine võib kaastundest elada haletsusväärse või isegi joodikust mehega põhimõttel „no kuhu sul vaesekesel ikka minna on, kes sinu eest peale minu ikka hoolitseb, ja kes sind sellisena üldse tahabki“. Mees loobub haletsusväärsest, oma väärikuse kaotanud naisest põhimõttel „ei taha keegi teine sind, miks mina peaksin see loll olema“. Uhkest ja eneseväärikast naisest ei saa mees loobuda juba hirmus, et keegi teine võib ta rõõmuga endale saada.
Ega ma teisiti, kui nendes mõistukõnedes öelduga ei oskagi purunevate abielude naisi kirja teel aidata. Kindlaid käitumisreegleid, mis igas olukorras raudselt töötavad, olemas ei ole, pealegi on mul ainult ühe poole nägemus asjast. Nii et perenõustaja juures peaksite ära käima.

Kas see arutelu oli kasulik?