buliimia,ärevushäire,pimedusekartus,kõrgusekartus,üksioleku hirm, alkoholism. 02.11.16 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
minul on buliimia juba 15 aastat ja kõik teised vaegused arvan ka olevat selle tagajärjel. Oksendamisega olen hakanud kartma,et suren ära...süda jääb seisma või peas midagi juhtub ,kuna viimasel ajal pea tuikab iga päev...(pole iial tundnud ennem), vahel valutab isegi, mida pole mitte iial enne juhtunud, isegi mitte pohmelliga.Korrutan endale küll iga päev, et enam ei oksenda, aga see ei ole nii lihtne.Ma olen lugenud kõike mida buliimia endaga toob ja palju kahju teeb...ma tean kõike aga ma ei saa jagu. Siis veel joomine , sellega üritan vist lohutada ennast...joon umbes 2-4 korda nädalas ja siis nii täis, et ei saa mitte, kui mittte midagi aru ja hommikul ärgates ei mäleta midagi, aga olen teinud hulga tegusid ja päris kaua.
Pimeduse ja üksinduse hirm on mul vist samas paadis...äkki ongi ainult pimeduse.aga samas kui on isegi kass vöi koer minuga, ma ei karda...sest et ma tean,et nad kuulevad.Kui peaksin kirjeldama mida kardan...ma ei tea...ma kardan olematut....kolle, vaime, koletisi. Ma isegi ei tea mis ma arvan, et nad võiksid mulle teha....(nt. pime aken....vaatan telekat ja kujutan ette et keegi vahib mind sealt aknast ja mul tekib selline hirm nagu keegi hoiaks püssi mu oimul....kui kardin ees, pole probleemi- nii suurt :) olen üksi kodus väljas hämar, vaatan telekat ja koguaeg pean taha vaatama, et äkki keegi on selja taga ja vahib mind vms. Kui olen üksi kodus ja pean magama minema.....all teleka toas olen jumala väsinud...kui lähen teisele korrusele...UNI KADUNUD...südamekloppimist ja värinaid tunnen läbi madratsi nagu vasaraga ja see meeletu hirm!!!
Ma elan metsas ka nüüd mõned aastad juba....ikka täitsa metsas-siia ei tule keegi....ja ikka kardan- pimedat!-või ei tea mida??
Ärevushoogudega on mul nii hulluks läinud, et isegi vanematega ei saa rääkida tühjast tähjast nii, et nägu ei läheks punaseks ja käed ei hakkaks värisema, pea hakkab niii ringi käima ja mustad õhumullid tulevad pähe ja silme ette, klomp tuleb kurku ja sõnad ei tule välja.
Ja siis on perioodid kus nutan ja nutan ja nutan...hüsteeriliselt jne.
Mul diagnoositi ka lupus ja söön rohtusid nimega plaquenil- 1,5 aatat(...ajasin selle nutujoru rohtude kela........Nagu koguaeg viimased 3 aastat minu elus on keegi teine alati süüdi......süüdistan köiki lähedasi ja otsin välja vanu vigu millega neid haavata ja tahan ise olla täielik kannataja.Ma tean, et tegelikult on nii, kui saan jagu buliimiast kaovad teised kaebused.....aga kuidas ma saan ise? mul on nii häbi ja ma ei taha kellegiga rääkida, ma tahn sellest ise üle saada.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleemid mitmekihilised ja kõiki korraga hingest välja ei nopi.
Depressioon ja söömishäired omavahel 101% seotud ja sellest siis alustaksingi.
1) kõik depressiooniga seonduvad ravinipid on kasulikud. (vt eelnevaid, vajalikud tegemised suurelt paberile, et oleks pidevalt silme ees ja ei ununeks.
2) Toidu kogus alla, tervislikud toidud ja minu soovituste juures põhiline - nn 3/3 reegel.
1/3 on tavaline "hamsterdamine" - mälume ainult 7-8 korda ja seega organismis on palju (ämbritäis) lõpuni seedimata soolesisu e WC kaupa.
2/3 mälumine on 7-8x2= 14-16 korda mäluda ühte suutäit. Siis saame toidust korraliku seedimise kaudu kogu füüsilise energia kätte. Väikesest kogusest suure hulga energiat - palju süüa ei olegi vajalik.
3/3 on mälumine Mõttega 7-8x3= 21-24 korda igat suutäit. Mälumisel mõelda, et mida psüühiliselt-vaimselt ma sellest toidust endale ammutan.
3) Kui toitumisega asjad korras, siis ärevuse valdkonna nipid-printsiibid (vt eelnevad).
Olete teinud õige järelduse, et buliimia-depressioon on see nurgakivi - sellest alustada.
Kannatlikkust ja Mängulisust.
4) Päevik - rõõmu tunda tehtud vigadest - on mida parandada, millest loobuda. Rõõmu tunda edusammudest - sellega jätkata.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?