Häired 20.05.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen üks paljudest kes on paanikahäire lõksus,olen saanud remeroni ravi 3 kuud aga lõpetasin raviarsti soovitusel,kuna häire ei taandunud.Kui mul paanikahäire algas,lõi see segi ka minu mehe mõttemaailma sest tema ei saanud aru mis minuga toimub ja seetõttu hakkasin oma mehe reaktsioone kartma ja sellega kaasnes veel oksendamisrefleks,sain peale ravi saamist uuesti normi,aga mingil hetkel ujusid jälle vanad mälestused pinnale ja praegu valdab mind jälle hirm oma mehe ees ja kardan temaga koos süüa,et äkki jälle hakkan oksendama.Saan aru et et see on minu alateadvusesse kinni kiilunud hirm,käin ka psühholoogi juures ja oma eluhoiakuid 6 kuuse lapse kõrvalt väga kardinaalselt muuta ei saa.Saan ka edasi ravi Seroxati näol.Miks peab inimene nii tobedate hirmude all kannatama.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ei pea kannatama.
Seroxat on hea, head suhted mehega - veelgi parem ning Lapsega suhtlemine -ülim. Ilmselt "ootate" mehepoolset abi ning toetust "äpu-seisundis," et Ta aitaks, toetaks, klaasikese vett abivalmilt annaks. Miks Teda kardate? Ärge kartke! Tegelege üheskoos Lapsega ning avaldage julgemalt oma soove. Leidke võimalusi puhkuseks, ka siis asjad laabuvad rõõmsamalt.
Väikelaps on ülim Õpetaja - jälgige tema tegemisi ning arengut ning kohandage need "siputamised," häälitsused, arengud ka oma tegevus-kavasse.
Harjutus "Titesiputus" - ülim kehaline ja vaimne relax, jõu taastaja, rõõmu ammutaja. Proovige.
Igast murest saab üle!
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?