Sünnitus Autor: Ferenc Szirko

Sünnitus. Sünnitust iseloomustavad rütmilised, sagenevad ja tugevnevad emaka kokkutõmbed, mille tulemusena muutub emakakael õhemaks ja laiemaks. Sünnitus leiab tavaliselt aset kahe nädala jooksul enne või pärast oletatavat sünnikuupäeva, mis on 280 päeva pärast viimase menstruatsiooni esimest päeva. Sünnitus jagatakse kolmeks perioodiks: esimene ehk avanemisperiood, teine ehk väljutusperiood ja kolmas ehk päramisteperiood.

Avanemisperioodi alguses algavad regulaarsed emaka kokkutõmbed 10-minutiste vahedega ning emakakael avaneb. Selle perioodi pikkus on sünnitajatel erinev, kuid korduvsünnitajal kestab see keskmiselt 6 ning esmasünnitajatel 10 tundi. Kui esimene periood venib liiga pikaks, torgatakse loote vesikesta ava, et looteveed saaksid väljuda, kiirendades sünnituse kulgu. 

Väljutusperiood hõlmab aega emakakaela täielikust avanemisest lapse sünnini. Perioodi alguseks on loote pea laskunud sünnitaja tuppe. Et loote pea avaldab rõhku ka pärasoolele, tunneb sünnitaja vajadust pressida. Pea väljudes keerab sündiv laps end sünnitusteedes külili ning ema jätkuva pressimise tulemusena väljub ülemine õlg. Järgmisena tõstab ämmaemand lapse pead ettevaatlikult ülespoole ning väljub ka teine, allpool asetsev õlg. Ülejäänud keha järgneb õlgade väljumise järel kiiresti. Nabanöör suletakse klemmidega ning laps asetatakse ema rinnale. Kogu väljutusperiood kestab esmasünnitajal ligikaudu 1–2 tundi ja korduvsünnitajal 15 minutit. 

Kolmanda, päramisteperioodi ajal tõmbub emakas kiiresti kokku ning väljuvad nabanöör, platsenta ja lootekestad, mis kokku moodustavadki päramised. Kui päramised ei välju iseenesest 30–45 minuti jooksul pärast lapse sündi, puhastab arst emaka päramistest käega.

Sünnitus võib aga kulgeda ka väga kiiresti, läbides kõik perioodid mõne tunni jooksul. Siis on tegemist äkksünnitusega, mis kestab korduvsünnitajal alla 2 tunni ja esmasünnitajal alla 4 tunni. Äkksünnituse korral on pehmete sünnitusteede kudede vigastamise ja lootevee-emboolia oht.

Lisaks klassikalisele sünnitusabi andmisele sünnituslaual on tänapäeval sünnitusosakondades loodud võimalus ka vesisünnituseks. Arvatakse, et sünd sooja veekeskkonda, mis mõnevõrra sarnaneb lootevee keskkonnaga, mõjub vastsündinule soodsalt, sest keskkonnavahetus ei toimu nii äkiliselt. Soojas vees istumine aitab sünnitajal ka lõdvestuda ja leevendab valusid. Vette sünnitamist juhendab kogemustega ämmaemand, kes on läbinud vastava koolituse ning kelle praktilised oskused on küllaldased probleemsete olukordade lahendamiseks. Vette võivad sünnitada kõik naised, kellel rasedus on kulgenud kõrvalekalleteta ning ka sünnituse käigus ei ole ette näha ohte. Kui ema on otsustanud vesisünnituse kasuks, selgitatakse talle eelnevalt selle sünnitusviisi eeliseid ja riske. Osa naisi sünnitabki otse vette, kuid naine võib ka otsustada vees olla vaid sünnituse esimesel perioodil ning sünnituse teise etapi läbi teha sünnituslaual.

Osa rasedaid sooviksid sünnitada kodus, mis on igati mõistetav soov. Sünnitus ei ole ju haigusilming, vaid peres oodatud sündmus. Näiteks Hollandis toimub üle 30% sünnitustest kodus, Inglismaal seevastu ainult 2,7%.   Vahe   tuleneb   sellest,  et  Hollandis toimib sünnitusabi, mis soodustab kodus sünnitamist – ämmaemandad on selleks ette valmistatud, transport väga hästi korraldatud ning vahemaad lühikesed, kui peaks tekkima vajadus sünnitaja kiireks toimetamiseks haiglasse. Eestis sellist süsteemi praegu veel ei ole. Otsustades kodus sünnitamise kasuks, tuleb rasedal endal leida abistaja sünnituse juurde ja võtta tekkida võivate probleemide korral vastutus enda kanda.

Vt ka enneaegne sünnitus, sünnitrauma.