Kunstlik viljastamine Autor: Andrei Sõritsa

Kunstlik viljastamine on mõiste, mis hõlmab erinevaid lastetuse ravi meetodeid, kus raseduse saavutamiseks kasutatakse ravimeid ja/või laboratoorseid tehnoloogiaid sugurakkude või embrüote ülekandmiseks naise emakasse. 

Kunstliku viljastamise meetodid on: 1) viljastamine abikaasa spermaga (seemnevedelikuga); 2) viljastamine doonori spermaga; 3) kehaväline viljastamine.

Viljastamine abikaasa spermaga toimub siis, kui sperma kvaliteet on halvenenud või esinevad potentsi- või ejakulatsioonihäired, samuti emakakaelahaiguste ja vaginismi (tahtele allumatu tupekramp) korral või juhul, kui ei suudeta viljatuse põhjust kindlaks teha. Viljastamist doonori spermaga kasutatakse juhul, kui on tegemist partneri sperma omaduste haiguslike muutustega, mehe pärilike või geneetiliste haigustega.

Kehavälise viljastamise puhul kutsutakse naisel ravimitega esile folliikulite küpsemine munasarjades. Seejärel follikulaarne vedelik aspireeritakse (imetakse süstlasse) ning munarakud pestakse välja. Need viljastatakse laboritingimustes ehk katseklaasis – sellest ka termin “katseklaasis viljastamine”. Pärast viljastamist siiratakse kasvav embrüo emakasse. Kui naine ei jää rasedaks kehavälise viljastamise tavameetoditega, siis on võimalik rakendada mitmeid lisameetodeid.

Naise kunstlik viljastamine on keelatud, kui rasedus või sünnitamine ohustab naise või lapse elu ja tervist. Eestis reguleerib kunstlikku viljastamist 1997. aastast alates “Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus”. Rasestumise tõenäosus kehavälise viljastamise korral sõltub põhiliselt embrüo kvaliteedist, endomeetriumi (emakalimaskesta) vastuvõtlikkusest ning ajalisest ühtesobitumisest embrüo ja emakalimaskesta vahel.