Kiiritusravi Autor: Sergei Nazarenko

Kiiritusravi ehk radioteraapia tegeleb pahaloomuliste kasvajate ja mõnede mittekasvajaliste haiguste (nt kilpnäärme ületalitlus) raviga, rakendades ioniseerivat kiirgust kas iseseisva raviviisina või kombineerituna teiste raviviisidega. Kiiritusravi kasutatakse haiguse väljaravimiseks (kuratiivne ravi), teise ravimeetodiga saavutatud raviefekti kinnistamiseks (adjuvantravi) või haige seisundi kergendamiseks ja elukvaliteedi parandamiseks (palliatiivne ravi). Kiiritusravi tugineb asjaolule, et kiiresti paljunevad kasvajarakud on kiirituse toime suhtes tundlikumad kui normaalsed rakud. Kiiritusravi eesmärk on tekitada kasvajakoe kiirituskahjustus, püüdes seejuures maksimaalselt säästa normaalset kude. Kiiritatakse valitud kehapiirkondi. Erandiks on kogu keha kiiritamine organismi ettevalmistamisel luuüdi siirdamiseks.

Kasutatavate kiirgusallikate järgi jaotatakse kiiritusravi väliskiiritusraviks (puudub vahetu kontakt haige ja kiirgusallikaks oleva lineaarkiirendi või koobaltkiirguri vahel), brahhüteraapiaks (radioaktiivset isotoopi sisaldav kiirgur asetatakse kasvaja vahetusse lähedusse) ja raviks lahtiste kiirgusallikatega (haigele manustatakse radioaktiivaine lahust). Protseduuri eel arvutatakse vajalik kiirgusdoos. Kiiritusraviprotseduur on valutu. Väliskiiritusraviks vajalik kiirgusdoos jaotatakse osadeks, mis antakse mitmel päeval toimuvatel raviseanssidel.



Kiiritusravi tulemust mõjutavad kasvaja omadused ja leviku ulatus, samuti haige vanus, sugu, üldseisund, kaasuvad haigused. Ravi kõrvalnähtudeks võivad olla väsimus, isutus, erinevad nahamuutused, karvade (sh juuste) väljalangemine. Karvakasvu taastumine algab umbes 2 kuud pärast kiiritusravi lõppu. Olenevalt kiiritatavast piirkonnast võib ilmneda teisigi kõrvalnähte. Nende vältimiseks ja neist taastumisel on tähtis järgida raviarsti soovitatud elurežiimi ja dieeti.

Vt ka kiirguskaitse.