Šokk Autor: Joel Starkopf

Šokk on eluohtlik seisund, mida iseloo- mustab kudedesse suunduva vere hulga pidev vähenemine. Hapnikuvaegusest tingituna tekivad kudede rasked häired, mis põhjustab rakkude hävimist. Šoki kliiniline pilt sõltub organismi reaktsioonidest ja osaliselt šoki tinginud teguritest.

Kokkuleppeliselt diagnoositakse šokki siis, kui samaaegselt esinevad viis põhisümptomit: 1) süstoolse vererõhu langus alla 100 mmHg (või rohkem kui 40 mmHg võrra algväärtusest); 2) teadvushäired – algul rahutus, hiljem pidurdus ja teadvusetus; 3) nahk on kahvatu, jahe, higine, sinakat värvi; 4) neerutalitluse häire – uriiniproduktsiooni vähenemine ehk oliguuria; 5) laktaadi ehk piimhappe rohkus veres – laktatsidoos. Muud sümptomid varieeruvad olenevalt šoki liigist.

Põhjustava teguri alusel võib eristada järgmisi šokiliike: 1) hüpovoleemiline šokk – põhjuseks on ringleva verehulga vähenemine (nt verekaotuse tagajärjel või tingituna suurest vedelikukaotusest; 2) kardiogeenne šokk – põhjuseks on südame pumbafunktsiooni langus (nt ägeda südameinfarkti korral); 3) hüpoglükeemiline šokk – põhjuseks on organismis liigselt toodetud või (tavalisem) süstitud insuliinikogus; 4) septiline šokk – põhjuseks on organismi raske bakteriaalne infektsioon; 5) anafülaktiline šokk – tekib tugeva allergilise reaktsiooni tagajärjel; 6) põletusšokk – kujuneb kehapinna ulatuslike põletuste korral; 7) traumaatiline šokk – võib kaasneda raskete vigastustega (harilikult verekaotusšokk).

Šokki diagnoosib arst. Kõige tähtsam on võimalikult kiiresti kõrvaldada põhjus ning tagada organismis efektiivne hapniku transport. Šokihaige vajab intensiivravi.

Haiglavälise esmaabi andmisel tuleb ennekõike juhinduda seisundit põhjustavast tegurist: ägeda verejooksu ajutine sulgemine, esmaabi südamekaebuste, allergiliste reaktsioonide või põletuste korral.

Peale ülalnimetatud šokiseisundite tuntakse psüühilist šokki, mis on reaktsioon psühhotraumale, ja kultuurišokki, mis võib inimest tabada keskkonnategurite suurte muutuste korral.

Vt ka allergia, anafülaksia.