Kuidas allergiatele jälile saada?

Kui tekib kahtlus, et mõnel haigusel, nagu astma, allergiline nohu, atoopiline dermatiit, nõgestõbi, anafülaksia või toiduallergia, on allergiline tekkemehhanism, teeb allergoloog allergia põhjuse teada saamiseks tavaliselt nahatorketestid. „Selleks, et testid näitaksid ülitundlikkuse olemasolu, peab olema eelnenud kokkupuude kindla allergeeniga,“ lisab Mari Just, et nahatestidega kontrollitakse ka seda, kas organism on ülitundlik teatud ainete suhtes.

Nahatorktestid teeb vastava ettevalmistuse ja kogemusega meditsiiniõde tavaliselt käsivarre sisepinnale. Erinevaid allergiateste teevad ka dermatoloogid. „Nahatorketesti puhul kantakse nahale allergeenilahuse tilk ja läbi selle tehakse lantsetiga ühe millimeetri sügavune torge. Lisaks tehakse niinimetatud positiivne kontrolltest histamiiniga ja negatiivne kontrolltest lahusega, millele ei tohiks tekkida reaktsiooni,“ selgitab Just. „Allergia olemasolu näitajaks loetakse torkekohale vähemalt kolmemillimeetrise läbimõõduga kubla teket.“ Testi tulemuse saab teada 15 minuti möödudes. Põhiliselt kasutatakse allergeenilahuseid toiduallergia diagnoosimisel.

Torkega kaasnev valu meenutab sääse nõelamist või pastapliiatsi otsa vajutust nahale. Justi sõnul võib veidi häiriv olla positiivse testiga kaasnev nahasügelus, mis õnneks kaob veerand tunniga. „Enne nahatesti ei tohiks ühe nädala jooksul kasutada antihistamiine ega määrida käsivarte sisepinnale hormoonikreemi, sest siis väheneb naha tundlikkus ja testid ei näita võimalikku allergiat,“ sõnab ta.

Nahatorketestide tegemisel puudub vanusepiirang. Nahateste ei tehta allergiahaiguse ägenemisel või ulatusliku nahalööbe esinemeisel testipiirkonnas.

Kui mingil põhjusel ei saa nahatorketeste teha, nahatesti tulemused ei ole kooskõlas kliinilise leiuga, puudub vastav allergeen nahatesti tegemiseks või on vaja diagnoosida allergeeni komponente, tehakse immuunglobuliin E (IgE) kui allergiliste reaktsioonide ja ülitundlikkusega seotud antikehade määramine vereseerumis. Testi tulemust hindab arst.

IgE-antikehade sisaldust määratakse nii õhuga levivate allergeenide kui ka toiduainete suhtes. Kui aga kahtlusalused põhjusallergeenid puuduvad, tehakse analüüsid mitut allergeeni sisaldavate paneelidega. Näiteks õhuga levivate allergeenide enim kasutatav paneel sisaldab kaheksat kõige sagedamini ülitundlikkust põhjustavat allergeeni, nagu kass, koer, hobune, tolmulest, hallitus, kask, timut ja puju. Toidupaneel sisaldab kuut allergeeni: piim, muna, nisu, tursk, soja ja maapähkel. „Kui paneeli tulemus on negatiivne, siis ei ole nende kõigi suhtes ülitundlikkust,“ selgitab Just. „Positiivse tulemuse korral on vaja uuringuid jätkata üksikute allergeenide suhtes. Spetsiifiliste IgE antikehade testi hindab alati arst koos anamneesi ja kliinilise leiuga.“

Toiduallergia diagnoosimisel on väga tähtsad eliminatsioon-provokatsioontestid. Kergemate haigusnähtude korral saab neid teha kodus, raskematel juhtudel viiakse uuringud läbi haiglas.

Esmalt täidab patsient nädala jooksul toidupäevikut, kuhu tuleb kellaajaliselt kirja panna söödud toidud, kogused ja tekkinud haigusnähud. Seejärel analüüsitakse tulemusi koos arsti ja dieediõega, et otsustada edasiste uuringute vajadust.

Kodus tehtava eliminatsiooni käigus tuleb kaheks kuni neljaks nädalaks menüüst välja jätta ja jälgida, kas haigusnähud kaovad või mitte. Haiglas tehtava provokatsioonitesti ajal antakse kahtlusalust allergeeni, näiteks piima, suurenevas kogus ja jälgitakse haigusnähtude teket. „Seda uuringut tehakse allergia olemasolu tõestamiseks, kui on plaanis teha immuunravi,“ ütleb Just. „Samal ajal on see test kasulik ka tõestamaks, et inimesel ei ole näiteks piima allergiat ega -talumatust.“