Verevähk andis endast aastaid vaikselt märku

Verevähk andis endast aastaid vaikselt märku Katrin Emmus
Allikas: Tairo Lutter

Leukeemia ennetamise ja teadlikkuse tõstmise kuul meenutab Katrin Emmus rohkem kui neli aastat kestnud katsumust – kuidas tema lähedane pidas võitlust verevähiga.    

Katrin Emmuse isa Ülo oli juba aastaid tundnud pidevat väsimust. Igaõhtust viiekilomeetrilist jalutusringi tehes tundis ta jõudu raugevat. Higi voolas. «Kui väsimus on pikalt kestnud, ei ole see märk normaalsusest ja asja tuleb uurida,» rõhutas tütar.

Toona 64-aastasel mehel tekkis 2012. aasta augustis 40-kraadine palavik, mis kestis neli päeva. Koduste vahenditega sai abikaasa tal korraks palaviku alla. Koduvisiidile kutsutud perearst kraadis patsienti ja hindas olukorra stabiilseks. Kui kaasa õhtul töölt koju jõudis, helistas ta juba enda perearstile, kes manitses kutsuma mehele kiirabi või minema kohe haiglasse.

Paari päevaga sai selgeks, et tegu on hematoloogilise probleemiga. Põhja-Eesti regionaalhaiglas pandi lõplik diagnoos: äge müelomonotsütaarne leukeemia. Diagnoosi saamise hetkeks oli Ülo eriarstide sõnul olnud haige ilmselt juba viis aastat.

Ajutiselt haigusest prii

«Sa võid seda haiget geeni kanda terve elu, aga väidetavalt tahab see käivitumiseks näiteks radioaktiivset kiirgust või toksiliste ainetega kokkupuutumist. See on n-ö vallandaja,» selgitas Katrin haiguse tekkeprotsessi.

«Kahtlustan, et isa haiguse tekkes võis oma osa olla sel, et ta õppis omal ajal graafikat, mille tõttu puutus pidevalt kokku trükikemikaalidega. Ta oli aastaid Eesti Kunstiakadeemia fotograafia õppejõud, praktiliselt elas fotolaboris, ja fotokemikaalid pole samuti head.»

Alguses sõitis Ülo autoga regulaarse graafiku alusel keemiaravi saama. Neil oli Katriniga kokku lepitud, et kui isa tunneb end halvasti, helistab ta kohe, et saaks talle järele tulla. Peatselt võttis tütar rooli üle.

Tütar kahtlustab, et haiguse tekkes võis oma osa olla sel, et tema isa õppis omal ajal graafikat, mille tõttu puutus ta pidevalt kokku trükikemikaalidega.

«Arvan, et esimesed paar aastat olid kõige hullemad, sest ta oli mitu korda praktiliselt otsi andmas,» märkis Katrin.

Pärast ränki üleelamisi ja ponnistusi isa haigus taandus. Aasta pärast esialgset diagnoosi tekkisid aga topeltnägemine ja nõrkus. «Ta sai terveks ja käis kogu aeg kontrollis, aga haigus tuli tagasi neuroleukeemiana. Kui ta haiglasse läks, öeldi, et tal on meningiit, mis on põhjustatud leukeemiast,» rääkis tütar.

Kuidas säästa lähedasi?

Ravi algas uuesti ja toona 66-aastane Ülo oli vanim patsient, kellele soostuti Eestis tegema luuüdi siirdamist. Doktor ennustas 50-protsendilist võimalust paranemiseks ja elupikenduseks. «Ta käis kogu aeg kontrollis, aga ei pidanud esimest aastat ka vastu, enne kui haigus uuesti tagasi tuli,» ütles tütar.

2015. aasta suvel tekkisid Ülol seljavalud. Tasulisel neuroloogi vastuvõtul selgus, et probleem tuleb eelnevast diagnoosist. «Esimest korda nägin, kuidas arst annab saatekirja EMOsse, et minu isa võetaks seal kohe ette. Ta jäeti haiglasse sisse, sest haigus oli tulnud tagasi,» rääkis Katrin.

Kui isa lõpuks koju kirjutati, vajas ta juba pidevat hooldust. Peaaegu kogu toit tuli tema jaoks püreestada, sest tema suu limaskest oli keemia- ja kiiritusravist valulik ning põletikuline.

«Soovisime väga säästa ema, sest tema kanda jäid nii isa hooldamine ja ravimite andmine kui ka majapidamisega tegelemine,» lausus Katrin.

Otsus isa hooldushaiglasse panna tuli siis, kui ta enam omal jalal liikuda ei suutnud. «Need lähedased, kel tuleb sellise asjaga iga päev tegeleda, peaksid ikkagi ise ka endale natuke abi otsima. See kurnab füüsiliselt ja emotsionaalselt,» ütles tütar.

Planeeris ise matused

Katrini emotsionaalset taaka on kergendanud tema sõbrad, kellele ta söandas ennast tühjaks rääkida. Isa aga oli hoidunud haigusest tutvuskonnale rääkimast ja paljudele tuttavatele tuli tema surm ehmatusena.

«Ta elas sissepoole. Ju ta ei tahtnud liigset tähelepanu, pelgas, et keegi hakkab kaasa tundma, ja tahtis pigem jätkata normaalset elu,» tõdes Katrin. «Tegelikult peaks iga inimene mõtlema, mis saab kassist, laenust ja lähedastest, kes pärivad kõik kohustused, kui sind enam ei ole. Minu isal oli aega sellele mõelda üle nelja aasta,» meenutas tütar. «Ta suutis ära korraldada oma matused, ümber mõelda ja korraldada uuesti. Mul oli ees A4-paber kontaktide ja korraldustega, kellele saata sõnum või meil ja kellele helistada, kui ta ära sureb.»

EELK Kaarli koguduse liikmest isa oli soovinud, et matuselillede toomise asemel annetataks hoopis kiriku orelifondi, ning postuumselt sai ta enda nimele mitu kaunikõlalist orelivilet, mis helisevad veel aastakümneid. Perele olid jäetud juhtnöörid, et argiasjad toimiksid edasi nagu kellavärk.

Tütar uuris arstilt, kas ka tema peaks aeg-ajalt analüüse tegema, et sama haigust välistada. Tohter kinnitas, et leukeemiakahtlus tuleb välja tavalisest vereproovist ja sel juhul tehakse lisauuringud. Katrin paneb teistelegi südamele, et kui halb enesetunne kimbutab pidevalt, tuleks hakata kohe põhjuseid välja selgitama.

Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada