Kehas laiali levinud rinnavähiga eestlanna võitleb uudse ravimi rahastamise eest
Margit Lõhelaid lastegaAllikas: Erik Prozes/Postimees
Kui vähidiagnoos äiksena raksatab, mõtlevad kõik: «Miks mina – ma ei ole ju nii halb inimene?» Nii ütleb neljanda staadiumi siiretega rinnavähki põdev nelja lapse ema Margit Lõhelaid (41), lisades, et diagnoos sunnib analüüsima, mida on tehtud valesti. «Tegelikult ei ole keegi süüdi,» ütleb ta. «See on nagu loterii.»
Vähiravifondi «Kingitud elu» toetusel pooleks aastaks hangitud uudne ravim Ibrance, mida haigekassa ei finantseeri, on takistanud praegu haigust kaugemale arenemast, kirjutab Postimees.
Viiendiku ravimi maksumusest tasub Lõhelaid ise. Enesetunne on hea ja juba kolme kuuga olid kasvajad kahanenud kaks millimeetrit, näitas veebruaris tehtud kompuuteruuring. Kuna ravimi mõju on tema puhul kinnitust leidnud, esitas Lõhelaid haigekassale taotluse ravim erakorraliselt kinni maksta.
Juba varem, mullu septembris tegi ta haigekassale eelmise avalduse, et taotleda ravimi võtmist kompenseeritavate ravimite nimekirja. Vastuses avaldas haigekassa lootust aasta lõpuks hinnaläbirääkimine ravimitootjaga lõpule viia, kuid seejärel pole Lõhelaid sealt uusi teateid saanud. Nimetatud ravimit pole veel ka Haigekassa kompenseeritavate ravimite nimekirjas.
Naise soov on, et uudsed vähiravimid oleksid abivajajatele kättesaadavamad. «Iga elu väärib hoidmist,» leiab ta. «Vähiravifond on praegu paljudele ainukene päästerõngas.»
Ta tunneb ka arstidele kaasa: «Kui arstile ei ole antud piisavalt vahendeid, ei saa ta pakkuda inimesele alati parimat ravivõimalust.» Ta mõistab ühtlasi ka haigekassa olukorda, kus abivajajaid on palju.
Lõhelaiu võitlus algas 2012. aastal. Ta teab, kuidas haigestus. «Tark õpib teiste vigadest, nii et, naised, palun ärge sõitke 5. mail mootorrattaga, kui selga pole panna rohkemat kui suvevarustus. Nagu piksenool käis külmahoog läbi mu parema rinna – rohkem ei olnud vajagi,» räägib naine. Rind läks paiste ja sinna tekkis ka kergelt valulik punkt, mida ta ravitses kapsalehega. Turse ja valu kadusid, punkt jäi – tunne, nagu oleks ühte kohta rinnas midagi kinni jäänud.
Perearstilt ta saatekirja ei saanud, aga välistamaks rinnavähki, lasi juulis teha tasulise uuringu. Kasvajat ega isegi tükikest polnud, võimaliku põletiku vastu kirjutati antibiootikume. «Arstide silme all hakkas rinnavähk alles tekkima,» tähendab naine.
Sama aasta septembris oli ta juba arvel Mustamäe haigla onkoloogiaosakonnas, kus andis jämenõelaproovi, ja kui rind oli vintsutustest ja verevalumist paranenud, sai opereerida. «Vabanesin justkui millestki, mis ei kuulunud mulle,» kirjeldab ta. «Selle paari kuuga oli haigus juba ka kaenlaalustes lümfisõlmedes. Ilma jäin ma kõigest, mis seal oli.»
Järelravina sai haige keemiaravi ja 33 korda kiiritust. Rind oli pärast kiiritussessioone põlenud ja naise sõnul peaaegu keha küljest ära kukkumas, aga haiguskoldest puhas. «Olin elus ja muu polnudki tähtis,» sõnab ta.
Loe lugu täismahus Postimehest.
Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.
Jaga
Lisa kommentaar