Puukentsefaliit niitis pedagoogi vargsi jalust
Rakverelane Liivi Bauer tundis juba õhtul, et jalad on valusad ja reielihased löövad tuld. Söögiisu oli nagu peoga pühitud ja ta otsustas varakult magama minna. «Öösel hakkasin kempsu minema, tulin voodist välja ja kukkusin voodi ette, sest jalg ei kandnud,» rääkis ta Postimehele. «Koperdasin trepist alla, käisin vetsus ära ja tulin tagasi. Vaevaliselt. Hommikul hakkas nii halb, et enam ei saanud üldse olla – nii valus oli.»
Ta läks EMOsse. Kuna oli reedene päev, saadeti naine pärast uuringuid koju ja paluti tulla uuel nädalal valuarsti juurde. «Aga esmaspäeval ma ei liikunud enam üldse,» sõnas Bauer.
Ta viidi kiirabiga EMOsse ning õhtul saadeti edasi Tallinna. Seljaajuvedeliku proov andis vastuse, mida verest ei olnud ilmnenud – tal diagnoositi puukentsefaliit. «Ma olin ikka väga vilets, ei saanud voodis ringi keerata, ratastooli ei saanud ise. Olin täitsa laip. Ma ise kontrollisin, kas ikka mõistus on alles,» meenutas naine.
Pedagoogiametiti pidanud Bauer oli töölt eemal kaheksa kuud, sõitis mööda raviasutusi, eelkõige Keila ja Haapsalu taastusravikeskuse vahet. Tööle naasis ta ratastoolis. Nüüd on lihased uuesti vormi võtnud, aga alguses oli parem jalg nagu luu ja nahk.
«Alguses oli kannika peal täitsa auk, ei saanud istuda ka, vajusin kohe küljele,» kirjeldas ta. Funktsioonide taastamiseks tuli hakata vähehaaval võimlema. «Väga lihtsad harjutused, ühe voodi otsa pealt teisele vänderdamine tagumikuga ajasid oksele. Ma esimesel päeval täitsa oksendasin pärast,» meenutas ta. Kui harjutus selgeks sai, kadus ka okserefleks, kuid iga uus asend vallandas selle taas.
«Ütlesin endale, et pean nii palju tegema, kui suudan. Olen positiivne inimene ja hakkasin kohe algusest väga tõsiselt võtma neid harjutusi.» Viimaks ei tulnud iiveldus enam peale.
«Tunnen praegu igast väiksest asjast rõõmu. Kui tund aega järjest püsti pesu triigin, siis olen uhke, et mul on jõudu. Mutimullahunnikud ajan laiali rehaga – ühes käes on kepp, teises reha – aega läheb, aga asja saab,» rääkis Bauer oma igapäevastest rõõmudest.
Loe lugu täismahus Postimehest.
Lisa kommentaar