Edaspidiseks anti tume prognoos: tütar jääb ühe rinnaga ja mingil ajal vajub parem kehapool lihase puudumise tõttu ilmselt alla, tekivad rühivead ning tugevad peavalud, kuna koormus kaelale suureneb.
Anu on tänulik arsti sõnadele, et tütar ei hakka abivahenditeta ujuma – see pani teda tegutsema. Kohe hakkas ta viima last võimlema, massaaži, ujumistundidesse. Lapsest sai «hüljes» ja see meeldis talle pööraselt. Väljas oli külm, sadas vihma ja oli suur tuul, Mari aga nõudis ujuma minekut.
«Läksimegi. Mina koos lapse isaga istusime soojas autos, klaasipühkijad töötasid täisvõimsusel, ühtegi hingelist rannas rohkem ei olnud, aga tütreke nautis vees olekut. See oli võimas,» räägib noore naise ema.
Mõni aasta hiljem arsti juurde naastes näitas Anu uhkusega tütre ujumisvõistluste medalit. «Ega tohtrile varasem jutt seepeale ei tahtnud meenuda ning ta parandas ennast, et mõtles tookord olümpiamängudest osavõttu.»
Sportlikud pingutused on toonud neiule ka kurbi hetki, kui ta on võistlustel tundnud, et tema saamatuse pärast on võistkond kaotanud. Käsi ei taha iga kord sõna kuulata ning jõust jääb tihti puudu, vahel tekivad äkki pea- ja seljavalud. Mari tunnistab, et eripära pole takistanud tal aktiivselt elamast, aga tabab end siiski mõnikord rusuvatelt mõtetelt: «Äkki panen oma saamatuses liiga kergekäeliselt kõik puuduva lihase ja rinna arvele. Võib-olla olengi vähe treeninud, endaga vähe tööd teinud? Nõrk?»
Juba väikesest peale on Mari sõpradele ja klassikaaslastele rääkinud, miks ta on eriline ja miks peab kandma proteesi. «Minu suureks üllatuseks on sõpruskond olnud ääretult mõistev, toetav ja hooliv. Narrimist sellelt pinnalt ei ole olnud,» räägib Anu. Tema sõnul on Mari suurepärane teiste inimeste lohutaja ja sõbrad pöörduvad oma muredega just tema poole.
Mari on õppinud ennast aga väärtustama sellisena, nagu sündis. «Uskuge või mitte, aga ma meeldin endale. Ma ei ole väga varjanud oma puudusi, olen avameelselt ja valehäbita juba alguses rääkinud oma eripärast, et hiljem poleks kellelgi midagi imestada ega ütelda. Kes hülgavad mind selle pärast, pole siis «minu inimesed» ja kõik ei peagi kõigile meeldima. Naudin nende inimeste seltskonda, kes võtavad mind minu vigadega, ja tegelikult on paljudel hinges suuremad puudused kui minul väljaspool.»
Lisa kommentaar