Kümme aastat ja seitse katset esiklapse saamiseks

Kümme aastat ja seitse katset esiklapse saamiseks

Kerli (43, nimi muudetud) peab ennast inimeseks, kel ei olnud varakult soovi lapsi saada. Rohkem hakkas ta sellele mõtlema 30-aastaselt püsisuhtes. Kui paar oli ligi aasta üritanud last saada, sai selgeks, et midagi võib olla valesti, ning murega pöörduti arsti poole. Peagi ilmneski, et laste saamiseks on neil tõenäoliselt vaja kasutada kunstliku viljastamise abi.    

Kerli esimesest kunstliku viljastamise protseduurist on nüüd möödas ligi 12 aastat ning kokku tegi ta kümne aastaga läbi seitse katset, kuni viimaks rasedaks jäi, kirjutab Postimees. Naine tõdeb, et kuigi haigekassa viljatusravi suuremas osas rahastab, tundis ta mõningail hetkil puudust psühholoogilisest abist, mis võiks samuti sellega kaasas käia. Teada on, et Eestis jõuab vaid 20 protsenti kunstliku viljastamise läbiteinutest sünnituseni, ning ka Kerlile ja tema partnerile sai osaks ebaõnnestumisi – suisa kuus korda. «Iga kord, kui avasin Facebooki ja nägin esimese asjana kellegi vastsündinud tite pilti, mõjus see laksuna näkku,» meenutas ta.

Naine nentis tagantjärele, et kui füüsiliselt polnudki viljatusravi nii kurnav, siis emotsionaalselt on see kindlasti raske ning paneb paarisuhte proovile. Tal tekkis vahepeal isegi kahtlus, kas tahab kindlasti oma partneriga kokku jääda, juhul kui neil pole võimalik lapsi saada. «Kindlasti oli see katsumus, aga samas, kogu see üritus liitis meid ka rohkem ühte,» sõnas ta. Kerli tunnistas, et partneri tugi on väga tähtis. Tema rasestumiskatsete vahele jäi alati ligi aasta, vahel rohkemgi. Ta ei soovinud kordagi pärast luhtunud katset kohe uuesti proovida – arstide sõnul oleks see võimalik olnud –, vaid võttis aega enda jaoks. Ka partner ei utsitanud tagant, vaid lasi naisel otsustada, millal ta on valmis uuesti proovima.

Kerli ja tema partner läbisid mitu korda kehavälise viljastamise (IVF), milles kasutati mõlema bioloogilist materjali. Tegu on kõige levinuma lastetusravimeetodiga, mille abil sünnib Eestiski mitusada last aastas. Protseduur on iga kord ühesugune: esmalt saab naine hormoonravi, millega kutsutakse esile nn superovulatsioon. Seejärel eemaldatakse naiselt munarakud ning samal päeval loovutab partner viljastamiseks seemnerakud. Laboris munarakud viljastatakse ning neist arenenud embrüod siiratakse naise emakasse. Siirdamisega käib kaasas hormoonravi, mis soodustab embrüote kinnitumist emaka limaskestale.    

Kerli läbis viimase tulemusliku embrüote siirdamise operatsiooni 2015. aasta sügisel ning see oli tema sõnul ka viimane võimalus, sest ta hakkas saama 41-aastaseks. Pärast seda vanust haigekassa enam viljatusravi ei rahasta, lisaks väheneb vanusega tõenäosus rasestuda. Kuna mitme ebaõnnestunud katse järel oli meel juba mõru, ei olnud Kerlil enam suurt lootustki, et seekord teisiti läheb, ent ta otsustas siiski teha kõik endast oleneva.     

Loe pikemalt Postimehest

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada