Pole enam kaugel aeg, mil Eesti arste aitab ravis tehisintellekt
Uus tipptasemel tehnoloogial põhinev operatsioonilaud Ida-Tallinna keskhaiglas.Allikas: Eero Vabamägi/Postimees
Kui Eesti inimene viie aasta pärast arsti juurde läheb, analüüsib tema andmed läbi iseõppiv algoritm, millel on haigusdiagnostika koostamise ja arstile soovituste jagamise tarbeks juurdepääs kogu maailma teadusinfole, avaldas riigikantselei digiinnovatsiooni nõunik Marten Kaevats Postimehele. Meditsiin on tehisintellekti – mis Eestis saanud hellitusnime kratt – rakendamise põhilisi valdkondi. Kaevatsi sõnul on tehisintellekti eelis see, et see suudab otsuseid tehes arvesse võtta kogu infot ja vaadata tervikut.
«Üks isiklik lugu. Mu isa suri pankreasevähki. Ta oli hästi süstemaatiline, tubli tüüp, käis igal aastal tervisekontrollis ja oli paar päeva sees haiglas, kus talle tehti kõikvõimalikud testid, analüüsid. Mida ei märgatud, oli pankreasevähk. Meditsiiniliselt on seda raske märgata, aga ikkagi. Probleem on selles, et spetsialistid on küll head, aga nad vaatavad oma väikest juppi – kopse, südant, siseelundkonda – ja tervikhinnangut alati ei teki. Tehisintellekt vaatab kõik andmed üle ja tuvastab anomaaliad.» Robot mitte ainult ei analüüsi, vaid vaatab läbi ka kõik testid, vereproovid, röntgeni- ja magnetresonantstomograafia pildid. Kaevats ütleb, et pildituvastusega on võimalik meditsiiniliste ülesvõtete analüüs palju tõhusamaks teha.
«Inimese ajul lihtsalt puudub võimekus nii suure andmehulgaga tegeleda. Neid otsustuspunkte on niivõrd palju, et see on põhimõtteliselt võimatu. Tehisintellekti kasutus meditsiinis muudaks meie elu eelkõige nii, et meil on kogu aeg üks nõuandev algoritm, mis jälgib kogu analüüsi,» selgitab Kaevats. Kui inimene põeb haruldast haigust ja selle kohta maailmas veel infot pole, annab tehisintellekt kohe märku, kui kuskil selle asjaga tegeldakse. Nii võib patsient saada arstilt kõne, et tund aega tagasi ilmus portugali teadlaste uurimus, et tegu on ilmselt seal käsitletud haiguse alaliigiga ning võiks teha veel paar testi, et kindel olla.
Eestis on tööd alustanud eksperdirühm, mis viib ellu maailma tipptehnoloogiatel põhinevat tehisintellekti projekti. Meie väike keskkond ja andmete olemasolu loovad selle abistava süsteemi juurutamiseks väga head tingimused. Tehisintellekt hakkab töötama nelja suure digitaalse andmebaasi põhjal. Alates 2008. aastast on kõik haiguslood digiteeritud. Samuti on varsti olemas võimalus kasutada genoomikogu andmeid – ühe inimese genoom on 2,5–3,5 terabaiti infot. Lisaks on andmed reaalajas ning üks andmebaas sisaldab kogu maailma akadeemilisi teadmisi, ka väga spetsiifilistes valdkondades. «Lõputul hulgal on uurimustöid, mida inimene ei ole võimeline iial läbi lugema,» ütleb Kaevats.
Kuna tegu on iseõppivate robotitega, mis ei tööta ainult olemasoleva tarkvara ja andmebaaside alusel, saavad nad iga analüüsi käigus targemaks. Tehisintellekt toimib ja suhtleb ühes võrgus, mis tähendab, et andmeid koguneb palju, ja kui kuskil teeb mõni arst koos oma robotiga vea, koolitatakse viimane kohe välja ning enam seda viga ette ei tule. «Inimene peab enamasti ise läbi proovima, kas tikud ja tuli põletavad. Aga mitte robotid, sest nemad õpivad koos! Kui sul on andmebaasid ja tuhanded arstid, kellelt veel õppida, saab õppimine tohutu kiiruse. Inimkond ei taju seda müstilist kiirust, mida tehisintellekt tänu võrgus olemisele saavutab.»
Mägede taga pole ka kirurg-robotid, kes operatsioone teevad. Aastaid on nende kasutusele võtmist takistanud pehmkude, mis liigub, ja sestap peab täpse lõike sooritamiseks kogu aeg muutusi analüüsima ja ümber otsustama, kuidas toimida. Robotid on aga sigade peal harjutades väga vilunuks muutunud. «Viie aasta pärast on normaalne, et robot lõikab. Inimene tahabki, et robot teda opereeriks, sest on aru saanud, et vea tõenäosus on robotil oluliselt väiksem kui inimkäel. Kindlasti on kirurgi teadmised ja kogemus väga tähtsad, aga kasvõi puhtalt käsitöö mõttes suudab robot olla palju täpsem.» Kaevats lisab, et juba tükk aega on silmaoperatsioonidel sarvkesta lihvinud laserrobotid. «Kunagi tuli inimene, skalpell käes, hakkas lihvima. Kui ta tegi mikromillimeetrise vea, tekkis silmavigastus. See on selge näide sellest, et masin on palju täpsem ja juba operatsioonitoas kasutusel.»
Kaevats on enam kui kindel, et säärane tehnoloogiline hüpe tuleb, ja nõustub, et muutused võivad kaasa tuua ebakindlust. «Lähima kümne aasta jooksul räägime sellest, et inimene ja robot toimivad koos, võimendavad teineteise häid omadusi. Masinatega tekib partnerlus. Robot saab tippkirurgi ülitäpsete lõigetega aidata ja perearstidele nõuandjaks olla, analüüsides patsiendi andmed läbi. Me ei räägi sellest, et robotid tulevad ja võtavad töö ära.»
Korduvad töölõigud automatiseeritakse, nii et spetsialist saab tegeleda sisulise tööga. «Käisin perearsti juures, ta toksis pidevalt arvutisse infot. Kas see on tema töö? Ei ole ju. Tema töö peaks olema minuga tegelemine. Ta peaks vaatama mind, mitte ekraani. Selliseid asju on võimalik automatiseerida,» tähendab Kaevats.
Praegu tegeleb kokku tulnud eksperdirühm ka algoritmide üldise vastutuse seadusega, sest inimese ja tehisintellekti vastutusalas võib tulevikus toimuda muutusi. Kui on kindel, et algoritmid on veatud, võib esindusõiguse terviseküsimustes lubada ka tehisintellektile. See on aga Kaevatsi sõnul tulevikumuusika, sest praegu ei ole inimesed valmis selleks, et nende andmeid analüüsitakse arsti vahenduseta.
Seda, et keegi võtab tehisintellekti üle või et süsteem jookseb kokku, ei maksa peljata, sest andmed paiknevad sadades serverites. «Hajussüsteemid on nagu satelliidid. Kui tolmutera ühe komponendi rivist välja lööb, siis ülejäänud süsteem töötab. Ei saa võib-olla ülihea kvaliteediga pilti teha, aga see ei tähenda, et rakett alla kukub,» toob Kaevats näite. Ta ütleb muiates, et Eesti riigi e-arhitektuuri on ehitanud küberneetika instituut ja seal loodi kunagi ka Nõukogude Liidu kosmosetarkvara.
Eesti on üks väheseid riike, kel on olemas andmed, et algoritme välja koolitada. Iga kodanik on oma andmete omanik, nii et lähiaastatel tuleb jõuda selgusele, kas ja mil määral jagada neid algoritmile analüüsimiseks. Kui andmeid ei jaga, ei saa algoritm inimese vaatenurgast parimat otsust langetada. «Peame tegema informeeritud otsuse, kui palju endast jagame. Loodetavasti inimesed mõistavad, et natuke võib nõnda kaotada, aga see, mis vastu saadakse, kaalub selle üles,» avaldab Kaevats lootust.
Ta toob võrdlusena esile, et kui Eestile on esmatähtis inimeste privaatsus ja otsustusõigus, siis näiteks Hiinas kasutatakse näotuvastust isegi avalikes tualettides. «Teen mõnikord nalja, et kui Hiina on ehitanud Suure Venna, siis meil on Väike Vend, kel võid natist kinni võtta. Kui Hiina juhib riikide blokki, kes ei hooli privaatsusest, siis meie ehitame eetilist väärtuspõhist riiki, kel on eeldused juhtida teist riikide blokki, kes kasutavad tehnoloogiat andmekaitsest hoolides ja kodanike heaolu parandamiseks.» Ta lisab muiates: «Murranguline muutus on meie riikliku õppekava osa.»
Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.
Jaga
Lisa kommentaar