Kinnisidee ideaalkaalust sundis noore eestlanna enesehävituslikele tegudele

Kinnisidee ideaalkaalust sundis noore eestlanna enesehävituslikele tegudele 24-aastane Kerli on emotsionaalse liigsöömise ning muremõtted nüüdseks seljatanud.

Kerli (24) lugu sai alguse 2012. aastal soovist pisut kaalu kaotada. «Nägin endast üht pilti ja imestasin, et kas ma näen tõesti selline välja. Siis hakkasid igasugused mõtted peas jooksma,» meenutas ta. Kuigi kehakaal jäi Kerlil tookord normi piiresse, võttis ta siiski poole aastaga alla kümme kilo. Selline edu pani tahtma enamat ning kadus veel viis-kuus kilo.    

«Tol ajal sain vaid 1200 kalorit päevas. Lugesin iga kalorit ja see oli nagu võitlus iseendaga. Kui läksin üle piiri, siis pidin end karistama, näiteks rohkem trenni tegema,» meenutas ta. Sellist kalorite hulka ei saa pidada tervislikuks dieediks, sest need kalorid kuluksid organismi toimimise peale ära ka siis, kui inimene päev otsa voodis lebaks. Olukord halvenes siis, kui Kerli saavutas soovitud ideaalkaalu ning otsustas taas rohkem sööma hakata.

«Otsustasin, et suurendan kaloraaži ja hakkan jälle sõbrannadega väljas söömas käima. Aga peas oli juba kinnistunud, et number kaalul ei tohi minna üle 60,» rääkis ta. Kuna Kerli on 170 sentimeetrit pikk, võiks tema ideaalkaal kehamassiindeksi järgi vabalt olla üle 60 kilo, ulatuda isegi 70ni. Kinnisidee, et tahaks rohkem süüa, kuid mitte kaalus juurde võtta, viis lõpuks toidu välja oksendamiseni. Päeval õnnestus Kerlil süüa tervislikult, ent õhtul tekkis ikka murdumise tunne. «Tundsin, et vahel läheb toidukogus suureks ja hakkab paha. Mulle ei meeldi täis kõhuga magama minna, aga suurem isu oli ikka õhtuti ja see kiirendas protsessi,» rääkis ta.

Halvematel päevadel jäi Kerli tualetti seniks, kuni oli kogu söödud toidu välja oksendanud. Enam ei olnud tähtis, kas toit oli tervislik või ebatervislik, kas söödud sai palju või vähe. WCs istudes käisid Kerli peast läbi kümned ennast süüdistavad mõtted. Ta tundis, et teeb valesti, kuid hirm kaalus juurde võtta jäi peale ning nõnda tekkis surnud ring.

Toona olid Kerlil käsil ülikooliõpingud ning koos sõbrannadega käidi tihti väljas söömas. See aitas söömishäire tekkele kaasa, sest kohvikus oli raske tervislikku toitu eelistada või üleüldse aru saada, kui palju kaloreid tellitud toit sisaldab. Sõprade eest õnnestus Kerlil söömishäiret varjata üsna lihtsasti, sest enne söögikohast lahkumist tualetis käimises ei ole ju midagi imelikku.

Emotsionaalsed söömasööstud

«Koju ostsin pigem tervislikke toite, aga ühel hetkel lisandus ülesöömine. Kui oli halb päev, läksin poodi mõttega osta nii palju toitu, et pärast söömist hakkab paha ja saan kõik pärast välja oksendada,» tunnistas ta. Süüa järjest ära pakk krõpse, šokolaad, kommid ja jäätis ei valmistanud talle probleeme. Sealjuures kinnitab Kerli, et mida enam süüa, seda halvem on pärast olla ja nii ongi kergem kõik välja oksendada.

Söömishäire ajal jagas Kerli korterit sõbrannaga ning too oligi esimene, kes probleemist aimu hakkas saama. Lõpuks kahtlustas ka Kerli ema, et tütrega pole kõik korras, ning paar aastat kestnud enesehävitamine tuli avalikuks. «Mul oli paremaid ja halvemaid aegu. Ma võisin oksendada iga päev, aga vahepeal oli mitu kuud, mil miski mind ei sütitanud. Siis aga käis klikk jälle ära, istusin tualetipoti juures ja nutsin,» meenutas Kerli.

Mis viib toidu välja oksendamiseni? Kerli mainis ühe ajendina sotsiaalmeediat, kus enese võrdlemine teistega võib tuju alla viia ning panna end tundma koleda, paksu või rumalana. Ka probleemid sõprade või vastassooga võivad emotsionaalselt murda. Kuna koos söömine on tihti osa suhtlusest, paneb see kaalulangetaja lisapinge alla, sest ta tunneb end süüdi, kui on liiga palju söönud või toitu nautinud. Sellest on lähedastel mõnikord raske aru saada. «Kui olin enda arvates midagi valesti teinud või midagi juhtus, siis pidin end karistama. Sõin palju, tundsin end rõvedana, ja siis oksendasin toidu välja. Korraks oli hea tunne, aga see oli ikkagi minu karistus,» rääkis Kerli.

Trenn tõi nõiaringist välja

Kerli söömishäire sai lahenduse järk-järgult. Vahepeal ei saanud ta haiguse tõttu sporti teha, ent kui ta tervis lubas, siis suunas ta energia treeningusse ega tundnud end pärast süües halvasti. Muutusid mõtteviis ja enesehinnang. «Kui saan olla aktiivne, siis pole viga, aga toona ma trenni ei teinud ja leidsin teise «väljapääsu»,» nentis ta. Tasapisi hakkas Kerli end oma kehas paremini tundma, kaal tõusis vaikselt, söömasööstud jäid harvemaks ning ühel hetkel tundis ta, et kõik on hästi. Paranes ka tervis: kui söömishäire all kannatades oli tal pidevalt kurk valus, hääl ära ja immuunsüsteem nõrk, siis hiljem on Kerli olnud terve.

«Mul vedas, et sain ise hakkama. Võib-olla oleksin professionaalse abiga kergemini ja kiiremini ühele poole saanud, aga ilmselt jääb see, et olin kunagi selleks võimeline, alatiseks ajju,» nentis Kerli. Madalaimaks näiduks kaalul jäi 54 kilo, praegu on kaal tõusnud 60 kiloni. Kaloritele mõtleb ta siiski, sest kes seda juba kord teinud, see oskab ka edaspidi toidule peale vaadates selle kalorsust umbes arvata. Kaalult vastu vaatavale numbrile ta enam tähelepanu ei pööra, vaid üritab hoolt kanda nii keha kui ka vaimu eest ning sööb kõike mõõdukas koguses.

Kerli soovitab toidusse suhtuda positiivselt ja mitte teha sellest oma vaenlast. Ka ei tohiks inimene endaga eksperimenteerida. «Teadsin, et lihase kasvatamiseks on energiat vaja, aga kaalu jälgimise ajal polnud selleks võimalust. Tundsin end madalas kaalus hästi, aga nüüd viie aasta taguseid pilte vaadates mõtlen, kui õudne see oli. Endal hakkab ka jube, et miks keegi varem ei öelnud. Muidugi öeldi, et olen alla võtnud, aga need märkused tõukasid veel enam tagant,» rääkis ta. Ta soovitab kaalumure korral igal juhul abi otsida, rääkida lähedastega või samasuguste kogemusega inimesega, sest muidu keeb katel lihtsalt üle ääre ning asi võib lõppeda palju halvemini.

Confido erameditsiinikeskuse kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Margus Laurik: buliimia taga peitub tihti kahjustunud enesehinnang

Buliimiapatsientide elulood võivad olla üsna erinevad, aga üks ühine omapära kipub olema see, et nad on õppinud välimust üle tähtsustama. Võib-olla on see toonud komplimente ja tähelepanu, võib-olla vastupidi, solvanguid ja kriitikat, või on kellegi lähedase väärtushinnangud olnud eeskujuks. 

Tõhus ravi tegeleb peale söömishäire sümptomite ka nende taga olevate probleemidega. Madal enesehinnang buliimia sümptomaatika taga on nii sage nähtus, et seda peab psühholoog alati uurima. Võimalik enesehinnanguprobleem tuleb tuvastada selleks, et teraapias saaks vaimse tervisega töötada terviklikult. Buliimia keskmeks on rahulolematus oma välimuse ja kaaluga, sõltumata tegelikust kehamassiindeksist. Inimene võib tunda, et välimus on tema põhiline puudujääk. Siis võib välimusega tegelemine olla lihtsalt vahend, millega üritatakse alaväärsustunnet vähendada. Sunduslik vajadus veel alla võtta kipub säilima ka siis, kui õnnestub kilosid kaotada.

Rahulolematus kaaluga viib söömise range piiramiseni, teatud toiduainete vältimiseni ja intensiivse trennitegemiseni. Patsiendid kirjeldavad, kuidas paralleelselt toidu vältimisega keerlevad mõtted ainult toidu ümber. Eks ole ka mõistetav, et psüühika ei lase nälga tundes ära unustada seda, mida ta elus püsimiseks vajab. Range piiramine võib omakorda viia toitumise üle kontrolli kaotamiseni ja liigsöömishoogudeni. Sageli süüakse siis just magusaid ja rasvaseid toite, mida endale muidu keelatakse. Liigsöömine toob kaasa hulga raskeid reaktsioone, nagu häbi, süütunne, enesepõlgus ja viha ning tihti katse söödud toit kiiresti väljutada näiteks oksendamise, lahtistite või diureetikumide abil. Selle asemel, et mõista söömasööstu kui ebatervisliku näljutamise tagajärge, kipuvad buliimikud hoopis järeldama, et nüüd peab toitumist veel rangemalt piirama. Selle saatusliku järeldusega algab uus tsükkel.

Võimalikule söömishäirele viitab ebatavaline söömiskäitumine: range toiduainete valik, võimalikult kalorivaene menüü, pisikesed portsud. Mõnikord välditakse teistega koos söömist. Samas ei ole kõik ohumärgid söömisega seotud. Pidev nälg toob peale tervisemurede kaasa hulga psühholoogilisi probleeme: energiapuudus, keskendumisraskused, huvi ja elurõõmu kadumine, motivatsiooniprobleemid, meeleolu alanemine. Sotsiaalsed muutused väljenduvad vähemas aktiivsuses, suhete jahenemises, ärrituvuses, konfliktides, endasse tõmbumises. Sageli minnakse psühholoogi juurde abi otsima just kaasuvate probleemide tõttu. Siis on tähtis tuvastada buliimia, et saaks tegeleda kaebuste põhjusega. Nälgiv organism ei saagi normaalselt toimida.

Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada