Ekspertkomisjon: B-hepatiidi vastu ei peaks vaktsineerima kohe sünnijärgselt

Ekspertkomisjon: B-hepatiidi vastu ei peaks vaktsineerima kohe sünnijärgselt

Kui praeguse immuniseerimiskava kohaselt tuleb vastsündinu vaktsineerida B-viirushepatiidi vastu 12 tunni jooksul, siis sotsiaalministeeriumi ekspertkomisjoni hinnangul tuleks seda teha üheaegselt koos difteeria-teetanuse-läkaköha-lastehalvatustõve ja hemofiilusnakkuse vaktsiiniga.

31. mail toimus sotsiaalministeeriumi immunoprofülaktika ekspertkomisjoni kohtumine, kus leiti, et praegu kehtiv immuniseerimiskava vajab muudatusi. 
 
Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Martin Kadai sõnul järeldasid kohtumisel ekspertkomisjoni liikmed üksmeelselt, et praegu kehtiv immuniseerimiskava vajab muudatusi ja täiendusi.

„Täpsemalt arutati kuuevalentse kompleksvaktsiini kasutuselevõttu, inimese papilloomiviiruse (HPV) vastase vaktsineerimise alustamist teismelistel tüdrukutel ning väikelaste vaktsineerimist pneumokokk-nakkuse vastu,“ ütles Kadai.
 
Komisjon soovitas immuniseerimiskavas võtta kasutusele kuuevalentse vaktsiini. See tähendab, et B-viirushepatiidi vastane vaktsineerimine oleks edaspidi väikelastele tehtud üheaegselt koos difteeria-teetanuse-läkaköha-lastehalvatustõve ja hemofiilusnakkusega. 

„Muudatus tähendaks, et B-viirushepatiidi vastu ei alustata vaktsineerimist sünnijärgselt, vaid väikelapse esimeste elukuude jooksul. Erandiks jäävad riskirühma kuuluvate emade vastsündinud,“ tutvustas Kadai.
 
HPV osas olid komisjoni liikmed samuti üksmeelel, et tüdrukute rutiinne vaktsineerimine on vajalik. „See on tingitud ennekõike emakakaelavähi väga kõrgest haigestumusest ja suremusest Eestis. Ka TÜ tervishoiuinstituudi läbiviidud kulutõhususe analüüsi põhjal võib eeldada, et riigihankel kujuneva vaktsiini hinna juures võiks tüdrukute HPV vastane vaktsineerimine olla kulutõhus.“
 
Väikelaste rutiinse pnemukokk-nakkuse vastase vaktsineerimise vajalikkuse osas oli komisjonis teatud eriarvamusi. Kadai selgitas, et pneumokokk-nakkuse puhul mõjutavad vaktsineerimise üldist efektiivsust mitmed aspektid, sh üheltpoolt kujunev nn karjaimmuunsus aga samas ka pneumokokk-nakkuse erinevate serotüüpide ehk alatüüpide asendusfenomen. Viimase puhul ongi mitmes riigis täheldatud olukorda, kus immuniseerimine efektiivselt vähendab küll vaktsiinis sisalduvate pneumokokk-bakteri alatüüpide põhjustatud haigestumust, kuid samas suureneb teiste alatüüpide põhjustatud haigestumus.
 
„Nendes küsimustes ei ole maailmas täna täielikku selgust ega terviklikku ülevaadet. Seetõttu on ka vaktsineerimise kulutõhususe hindamine oluliselt keerulisem. Samas on eksperdid selgelt veendunud pneumokokk-nakkuse riskirühmade vaktsineerimise vajalikkuses,“ ütles Kadai. Ta lisas, et  riskirühmade põhise vaktsineerimise alustamiseks ning rahastamiseks on vajalik, et erialaühendused kujundaksid selles osas ühise nägemuse.
 
„Komisjonis tõdeti ning oldi ühisel arusaamisel, et riikliku immuniseerimiskava raames peab vaktsineerimiste korraldamist vaatama laiemalt, sh süsteemselt jälgima, uurima ning hindama ka vaktsineerimise mõju nakkushaiguse ning sellest tingitud haigestumuse levikule. Seega uute vaktsineerimiste lülitamine eeldab süsteemseid uuringuid haigestumuse muutuste jälgimiseks ning ka seda tuleb eelarve planeerimisel arvesse võtta,“ ütles Kadai.
 
Komisjoni ettepanekute ning soovituste põhjal koostab sotsiaalministeerium tervikliku ülevaate tegevustest immuniseerimiskava muutmiseks ning ka vastava eelarve vajaduste prognoosi.

„Soovitatud muudatused vajavad immuniseerimiskava senise eelarve olulist suurendamist,“ märkis Kadai.

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada