Täiskasvanute vaktsineeritus jätab soovida

Täiskasvanute vaktsineeritus jätab soovida

Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuskliiniku juhataja Kai Zilmeri sõnul on täiskasvanute vaktsineeritus Eestis väga tagasihoidlik ning perearstidel on olukorra parandamisel täita tähtis roll. 

Zilmer märkis, et kui laste vaktsineerimisega hõlmatus on meil üldiselt rahuldaval tasemel, siis täiskasvanute immuniseerimine jätab tugevalt soovida. „Näiteks gripivastase vaktsineerimisega hõlmatuse osas oleme Euroopa riikide seas kõige viimasel kohal. Samal ajal näiteks puukentsefaliidi vastane vaktsineerimine on küllaltki populaarne ja selle probleem võib olla üksnes vaktsiini hind,“ tõdes ta.

Ehkki sotsiaalministeeriumi immuniseerimise ekspertkomisjon on töötanud välja vaktsineerimise soovitused ka täiskasvanutele, ei ole neil Zilmeri hinnangul piisavalt jõudu, samuti puudub nendel vaktsineerimistel riiklik rahastus.

Samas on täiskasvanute ebapiisav vaktsineeritus globaalne probleem. „Nii on täiskasvanute risk surra vaktsiinvälditavatesse haigustesse ligi 100 korda suurem kui lastel. Näiteks USAs sureb igal aastal vaktsiinvälditavastesse haigustesse hinnanguliselt umbes 50 000 täiskasvanut ja 500 last,“ rääkis arst.

Seetõttu ei ole vaktsineerimine tema sõnul oluline ainult lapseeas. „Kuigi suur osa nakkushaigustest on ohtlikud just väikelastele, mistõttu nad vajavad vaktsiinidega kaitsmist juba imikueas, on vaktsineerimine tegelikult oluline kogu elu vältel. Täiskasvanutel on võimalik end kaitsta selliste raskete infektsioonide vastu, nagu pneumokokkinfektsioon, gripp, hepatiidid, papilloomiviirusinfektsioon, meningokokkinfektsioon ja mitmed teised.“

Zilmer sõnas, et difteeria-teetanuse kaksikvaktsiini tuleb teatavasti manustada kümneaastase intervalliga läbi elu. Kuna läkaköha on haigus, mille põdemine ega ka vaktsineerimine ei anna paraku pikaajalist kaitset, on soovitatav täiskasvanutel asendada üks difteeria-teetanuse vaktsiini doos läkaköha antigeeni sisaldava vaktsiiniga, see on difteeria-teetanuse-läkaköha vaktsiin.

“See on eriti oluline peredes, kuhu sünnivad lapsed, sest täiskasvanud, kes põevad läkaköha ebatüüpiliselt, võivad olla nakkusallikaks imikule, kes pole veel jõudnud oma vaktsiine saada,“ selgitas arst. Paraku tuleb sellise vaktsiini eest maksta inimesel endal. 2014. aastal oli difteeria-teetanuse vastu revaktsineeritud täiskasvanuid Eestis 23 537, seda on Zilmeri sõnul kindlasti vähe. Difteeria-teetanuse-läkaköha vaktsiini sai samal ajal aga ainult 623 inimest.

Arst lisas, et B-hepatiidi vaktsiin on meil riiklikus immuniseerimiskavas, kuid kaitseta on need üle 30-aastased täiskasvanud, kes oma sünniaasta järgi ei ole vaktsineeritud ega ole vaktsiini hiljem ka oma kulul teinud.

Zilmer märkis, et ehkki ideaalis võiksid kõik vaktsiinid olla riiklikult rahastatud, käib see riigil praegu kahjuks üle jõu, mistõttu osa tuleb kanda inimestel endil. Perearstil, kes tunneb oma patsiente kõige paremini, on seejuures oluline roll täiskasvanutele vaktsiinide vajalikkuse selgitamisel ja soovituste andmisel – kellele, millal ja millist vaktsineerimist teha.

Tartu ülikooli peremeditsiini õppetooli dotsent ja perearst Marje Oona tõdes samas, et patsiendid pöörduvad perearsti poole ikka konkreetse tervisemurega või tervisega seotud probleemiga, mitte aga uudishimust, mida perearst siis ka sel aastal võiks soovitada.

„Vastuvõtuaeg on tavaliselt väga piiratud ja konkreetsest tervisemurestki ei jõua sageli nii palju rääkida ja teavitada, kui patsient vajaks ja arst sooviks. Siit kõrvalt üritame perearstidena jõudumööda tegeleda ka kõikvõimaliku ennetustööga. Üks nendest väga paljudest teemadest on ka difteeria-teetanuse vastane revaktsineerimine,“ rääkis Oona.

Revaktsineerimise meeldetuletamisel patsientidele on Oona sõnul abiks teavitus praksise teadetetahvlil. „Väga suureks abiks oleks riiklikult korraldatud teavitus – kas siis teavituskampaaniate või ammu oodatud e-immuniseerimispassi ja selle abil avanevate e-teavituste võimaluste näol,“ lisas ta.

Reisimeditsiinilise nõustamisega tuleb Oona sõnul tegelda perearstidel üpris sageli ning sel teemal pöörduvad inimesed on reisivaktsineerimise vajadusest ka hästi teadlikud. „Kahjuks väheteadlikud inimesed ei tulegi reisimeditsiinialasele nõustamisele,“ tõdes ta.

Zilmer nentis, et kui Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuskliinikusse tullakse reisimeditsiinilisele nõustamisele, pärivad tohtrid esmalt, kas põhivaktsineerimised on tehtud. Nii tulebki difteeria-teetanuse korduvvaktsineerimine sageli jutuks alles reisi planeerides.

Ent reisimeditsiinilisele nõustamisele ei peaks mõtlema sugugi alles siis, kui ees on ootamas reis eksootilisse paika. „Ükskõik kuhu reisides on vaja mõelda, kas mõni vaktsineerimine on tegemata või vajab kordamist. Näitena võib tuua leetrid, mille levik Euroopas on endiselt aktuaalne ja vaktsineerimata täiskasvanutel piisab vaid Euroopas reisimisest, et tekiks vajadus vaktsineerida,“ tõi arst välja.

Reisivaktsiinid

Reisimeditsiin on omaette valdkond ja sellega peab tegelema vastava väljaõppe saanud spetsialist. „Mida eksootilisem riik, seda rohkem on haigusi, mida nõustaja peab tundma. Ta peab oskama hinnata nende riski reisija jaoks konkreetsel reisil ja soovitada vajalikke vaktsineerimisi, aga ka teisi ennetavaid meetmeid.“

Reisivaktsiinidest, mida eestimaalastel läheb sagedamini vaja, on arsti hinnangul esikohal  A-hepatiidi vastane vaktsiin. „Üsna sageli tuntakse huvi ka B-hepatiidi vaktsiini vastu, sel juhul on vaja selgitada, kas reisija pole seda oma vanuse tõttu riikliku vaktsineerimiskava alusel juba saanud.“ Samas märkis Zilmer, et A-hepatiidi vaktsiini võib vaja minna ka Eestis, kui esineb haiguspuhang, nagu juhtus 2011. aastal Viljandis.

Eksootilisematesse paikadesse, näiteks Aasia või Aafrika riikidesse reisides on vahel näidustatud ka kõhutüüfuse vastane vaktsineerimine. Kollapalavikuvaktsineerimine on kohustuslik teatud Aafrika ja Lõuna-Ameerika riikidesse reisimisel ja ilma vaktsineerimist tõendava dokumendita nendesse riikidesse sisenemine ei ole lubatud.

Vahel on näidustatud vaktsineerimine ka meningokokkinfektsiooni vastu, olenevalt reisisihtkoha epidemioloogilisest olukorrast, reisi eesmärgist ja elamistingimustest reisil. Vaktsiini puhul, mida inimene ei ole varem saanud, peaks Zilmeri sõnul immuniseerima vähemalt kaks nädalat enne reisi. Korduvvaktsineerimise puhul võib see aeg olla ka lühem, sest immuunsüsteem on vastava vaktsiiniga juba „tuttav“ ning suudab kiiremini kaitsekehi juurde toota.

„Reisimeditsiin hõlmab lisaks vaktsineerimisele ka mitmeid teisi aspekte, mille osas on vaja inimesi nõustada ja õigeid soovitusi anda. Reisinõustamisele tuleks tulla vähemalt kolm nädalat enne reisi. Kui tegu on eksootilisemasse paika minekuga või kui reisijal on terviseprobleemid või kroonilised haigused, samuti siis, kui reisile suundub rase või lastega pere, oleks soovitatav tulla nõustamisele juba kuu aega enne reisi.“ rääkis Zilmer.

Immuunsuse püsimine sõltub vaktsiinist, aga samuti ka vaktsineeritava vanusest ning tema terviseseisundist. Mõne vaktsiini puhul piisab ainult ühekordsest vaktsineerimisest elu jooksul, teiste puhul on aga vajalik korduv või regulaarne revaktsineerimine.

Näiteks kollapalaviku vastasel vaktsineerimisel piisab üldiselt ainult ühest vaktsiinidoosist kogu elu jooksul, korduvat kümneaastaste vahedega revaktsineerimist ei peeta enam vajalikuks. „See on üsna värske muudatus vaktsiinisoovitustes, mis ei pruugi olla veel kõikides kollapalavikuriikides omaks võetud, mistõttu on soovitatav reisinõustajaga nõu pidada, kas oleks mõistlik end siiski revaktsineerida lasta või mitte,” selgitas Zilmer.

Juhtumeid, kus just vaktsineerimata jätmise tõttu on mõni haigus reisilt kaasa toodud, on arstide praktikas esinenud. Haigestutud on kõhutüüfusesse, A-hepatiiti, B-hepatiiti. „Ja mitte ainult vaktsineerimata jätmise tõttu on haigeks jäädud, vaid näiteks ka malaaria profülaktika soovituste eiramise tõttu. Viimasel juhul on meil Eesti reisijaga kahjuks esinenud isegi surmajuhtum,“ tõi arst näiteks. 

Artikkel ilmus novembrikuu Perearstis. 

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada