Kadri Englas: füsioteraapia nõukogudeaegne taak hakkab murduma

Kadri Englas: füsioteraapia nõukogudeaegne taak hakkab murduma Kadri Englas. Foto: James Campbell

Eesti Füsioterapeutide Liidu juhatuse liige Kadri Englas rääkis, et aegajalt kohtab ikka veel nõukogude ajast pärit arvamust, et füsioteraapia võrdub liikumisraviga, elektroteraapiaga või massaažiga, kuigi tänapäeval on see inimest kaasav aktiivne tegevus.

Füsioteraapia kuulub esmatasandi tervisekeskustes nelja põhiteenuse hulka. Milline on Teie hinnangul täna Eesti elanike vajadus füsioteraapia järgi?

Seda on raske öelda, sest igaühega võib midagi juhtuda, mis tema liikumisfunktsiooni häirib ja ta võib seetõttu füsioterapeuti vajada. Ma ei pea siin silmas ainult insulti, autoavariid või enneaegselt sündinud lapsi, vaid probleem võib tekkida ka sellest, kui oled kontoritööline ja istud kogu aeg samas asendis. Ei pea väga palju pingutama, et n-ö tavalisel inimesel füsioteraapia vajadus välja selgitada. Neid inimesi on väga palju, kellele kasvõi üks füsioterapeudi konsultatsioon oleks vajalik.

Kuidas on lood füsioteraapia kättesaadavusega?

Kättesaadavus on selles mõttes drastiliselt piiratud, et riigi kontekstis patsient füsioterapeudi juurde otse ei saa. Ta saab küll minna oma raha eest erapraksisesse ja neid on viimaste aastatega nagu seeni pärast vihma, aga haigekassa süsteemis saab füsioterapeudi juurde ainult läbi arsti. Selles mõttes ei ole kättesaadavus hea.

Millised on järjekorrad?


Sellele küsimusele on keeruline vastata, sest järjekord sõltub sellest, kuidas füsioteraapiateenust pakkuva asutuse töö on korraldatud. Füsioterapeudi juurde saab ainult siis, kui taastusarst, eriarst või perearst on selle vajaduse hinnanud ja patsiendi sinna suunanud ja näiteks meil HNRK-s (Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus - toim) füsioterapeudi juurde järjekorda ei ole, küll aga on arsti juurde. On ka haiglaid, rehabilitatsioonikeskuseid, kus järjekord on lisaks arstile ka füsioterapeudi juurde.

Hiljuti kurtis üks seljaprobleemiga mees ajalehes Pealinn, et ta ootab pikki kuid taastusravile pääsemist.

Need on erinevad järjekorrad. Näiteks HNRKs osutame statsionaarset ja ambulatoorset teenust. Statsionaarse teenuse järjekorda reguleerivad haigekassa poolt sätestatud reeglid ehk kiiresti saavad ravile cito patsiendid, kel on füsioteraapiat vaja operatsiooni, õnnetuse või äkilise haigestumise järgselt. Küll aga on krooniliste probleemidega inimeste järjekord pikem. Kui nendel inimestel on n-ö lihtsam seisund, mis toimetulekut tegelikult olulisel määral ei häiri, siis tuleks kaaluda, kas ta tõesti peab tulema Haapsallu spetsiifilisele statsionaarsele kallile ravile või võiks seda teenust saada ambulatoorselt oma kodule lähemal. Klassikaline seljavalutaja ei pea statsionaaris olema, vaid võiks käia ambulatoorselt oma kodukoha füsioterapeudi juures.

Kas kättesaadavus on probleem?

Kuna kõik toimub läbi arsti, siis selles mõttes on kättesaadavus oluliselt piiratud. Mina näen seda väga olulise kättesaadavuse takistusena. On erandeid, näiteks perearstikeskuseid, kus füsioterapeut on meeskonna osa, kuid laias laastus on füsioteraapia perearstide jaoks uus kontseptsioon. On erinevaid arusaamu selles osas, mis füsioteraapia üldse on – vana nõukogudeaegne elektriravi ja pikutamine kuskil soojal alusel või tänapäevane aktiivne lähenemine patsiendi liikumisele. Kui arst on see, kes otsustab, kas patsient saab füsioterapeudi juurde või mitte, siis sõltubki patsiendi jaoks kättesaadavus sellest arstist. Sisuliselt ei ole talle füsioterapeudi teenus kättesaadav, vaid talle on kättesaadav arsti teenus, mille kaudu ta saab füsioterapeudi juurde.

Positiivne on see, et füsioterapeutide hulk on aasta aastalt suurenenud. Täna võime rääkida ligi tuhandest füsioterapeudist, mis on oluliselt parem kui 5-7 aastat tagasi. Selles mõttes on kättesaadavus paranenud, et spetsialistide hulk on suurenenud ja suureneb edasi. Ca 60 füsioterapeuti tekib igal aastal juurde.

Lisaks on tore see, et tublisid füsioterapeute tegutseb ka väljaspool tervishoiusüsteemi: rehabilitatsioonimeeskondades, spordiklubides ja erinevate mees- ja naiskondade ning koondiste juures, erivajadustega laste koolides ja lasteaedades. Samuti on mõned eesrindlikumad tööandjad leidnud võimaluse füsioterapeudi kaasamiseks enda töötajaskonna tervise ja heaolu edendamisesse.

Kui suur on inimese omaosalus füsioteraapia eest maksmisel?

Täna tervishoiusüsteemis füsioteraapiateenusel patsiendi omaosalust ei ole. Küll aga on näiteks omaosalus 20 protsenti voodipäeva tasust kroonilises seisus patsientidel, kes on statsionaarsel taastusravil. Voodipäeva hind on haigekassa hinnakirja järgi üle 50 euro.

Samuti on kehtestatud füsioteraapiateenuse hulga piirangud ambulatoorses taastusravis, mis võib tähendada, et kui patsient soovib (ja vajab) rohkem teenust, siis peab ta selle eest ise tasuma.

Füsioterapeutide liidu ja minu seisukoht on, et patsientide omaosalus on oluline, sest see on väga suur motivaator. Kui patsiendile on kõik tasuta, siis ta arvab, et ei peagi iga kord kohale tulema. Kui patsient peab maksma näiteks 10 protsenti, siis mõtleb ta rohkem läbi, mida vaja on ja kas tuleb kohale.

Kuidas on korraldatud maksmine siis, kui perearst suunab ravile?

Alates eelmise aasta jaanuarist on olnud perearstidel haigekassaga selline kokkulepe, et nad saavad füsioteraapia teenuseid patsiendi jaoks oma uuringufondi raames rahastada. Statistika oli aasta keskel suhteliselt nukker. Nad ei ole väga seda võimalust oma patsientidel rakendanud. Mingil määral on see ka arusaadav, sest see raha on koos ühes uuringufondis, mille raames sa pead otsustama, kas uurid või ravid patsienti. Eks nad teevad omast seisukohast ratsionaalseid otsuseid, mida mustvalgelt kritiseerida ei ole võimalik. Oleme rääkinud, et uuest aastast võiks füsioteraapia raha liikuda uuringufondist teraapiafondi. Nii oleks see rohkem eraldatud ja paremini nähtav. Ma loodan, et see juhtub.

Milline on inimeste valmisolek füsioteraapia eest maksta?

See on erinev. Füsioteraapia pole väga klassikaline tervishoiuteenus. Ma arvan, et inimestel on valmidus maksta, kui nad näevad, et see on neile kasulik. Minu headel tuttavatel, kes peavad erapraksist, on käed tööd täis ja patsientuur kasvab.

Milline on füsioterapeutide koostöö perearstidega?

Erialaliitude tasandil oleme saanud esmatasandi tervisekeskuste arutelude raames kokku. Oleme arutanud, kuidas asjad võiksid olla. Selles mõttes on läbisaamine positiivne, et lõviosa asju näeme sarnaselt ja väga põhimõttelisi konfliktikohti ei ole. Perearstide liidu juhatuses on väga mõistlikud inimesed.

Kas perearstide seas oleks vaja teha rohkem teavitust ja rääkida senisest enam füsioteraapia võimalustest?

Kindlasti. Me oleme liidu tasandil mõelnud, et võib-olla peaks n-ö rünnakrühma ettevalmistama, kes käiksid perearsti juurest perearsti juurde ja räägiksid, mida see endast kujutab.

Eesti füsioteraapia on tänaseks üle veerandsajandi vana, samas, kui näiteks Suurbritannias ja Põhjamaades tekkis see teise maailmasõja ajal selleks, et haavata saanuid turgutada ja tagasi ellu tuua. Kui meil oli nõukogude aeg, siis mujal maailmas arenes füsioteraapia edasi. Seetõttu on meil nõukogude ajast taak. Tol ajal saadeti inimesi hästi palju sanatooriumisse, aga see, mis sanatooriumis toimus, oli puhkamine. Inimesed vedelesid vannis, neile tulistati dušši peale nagu filmis „Mehed ei nuta“, tehti massaaži ja lasti elektrit sisse. Sellised passiivsed meetodid on üks füsioteraapia haru, aga tegelikult tänapäevase füsioteraapia iva on selles, et inimene peab ise olema aktiivne, et tema liigutuslik aktiivsus areneks. Ei ole nii, et kui sa kõndida ei saa, siis pikutad 10 päeva mudavannis, saad massaaži ja siis on kõik korras. Neil inimestel, kes on oma parimad aastad elanud nõukogude ajal, on vahest praegusest füsioteraapia aktiveerimise kontseptsioonist keeruline aru saada.

Mida ootate tervisekeskustelt?

Füsioterapeutide jaoks on need kui valge laev. Tänu esmatasandi reformile on füsioterapeudid rohkem pildis kui kunagi varem, sest oleme nelja strateegiliselt olulise teenuse osutaja hulgas. Sellist situatsiooni pole füsioteraapia jaoks Eestis varem olnud, et me oleksime meeskonda nii selgelt kaasatud. Ma isegi ei oska arvata, mis võiks olla halb.

Ma väga loodan, et me ei jää sellesse majja kinni ja esmatasandi tervishoid ei hakka võrduma konkreetse tervisekeskusega. Füsioteraapia on väga lai valdkond, mis hõlmab inimesi imikueast kuni kõrge vanuseni. Nii, nagu meil pole arsti, kes oleks kõikide haiguste spetsialist, ei saa ka füsioterapeut teada kõike väga kvaliteetselt nii imikutest kui lihassüsteemi kahjustustega patsientide ravimisest ja neuroloogilistest haigetest.  Neid füsiotereapeute, kes tahavad tööd teha nii lastega  kui täiskasvanutega, ei ole palju. Seetõttu me ei saa olla majakesksed ehk ei saa mõelda nii, et majja võetakse üks füsioterapeut, kes peab kogu patsientuuri ära teenindama. Kindlasti tekib olukordi, kus on vaja teist spetsialisti, mistõttu pean väga oluliseks, et erapraksises töötavad füsioterapeudid saaksid samuti võimaluse seda teenust osutada.

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

2 kommentaari

Lea Huum
03.12.15 10:54
Aastaid elasin peavaluga. Seda oli võimatu juba välja kannatada. Ka Tartus käisin uuringutel (erinevad masinad-kompuutrid). Siis- nõelravi. Ja praktiliselt kõik.
Proovige, head inimesed. Mina kaasasin ka oma poja ja abikaasa. Poeg oli 11 aastane sel ajal. Suur, suur abi tema haiguse ravimisel.
-72
   
+75
Räägel Lilli.
30.11.15 20:24
Nõukogude ajal Eestis kasutati edukalt ka nõelravi , mis nõukogude aja lõpul Eesti juhtarstid kõrvaldasid. Euroopa arstid koos Hiina arstidega tõestasid, et energia kanalid on olemas, mis kulgevad mööda lihaseid. Kui lihased on pikka aega pinges,
takistab see energia voolu ja neisse kohtadesse tekib valu nagu kaelal ja seljal, kui lihased on väljavenitatud. Nõelraviga on kõige kiirem vahend energia kanalites energia voolu (elekter) avamiseks ja valu kaob kiiresti. Paljud riigid kasutavad nõelravi arste oma patsientide raviks. Ja migreeni raviks on samuti väga efektiivne,
ja mõned on migreeni unustanud! Õnneks on Eestis siiski nõelravi arste , kes aitavad hädalisi, aga Eesti meditsiini arstid neist ei räägi, ega kirjuta.
Eesti meditsiin peaks rahvale õpetama , kuidas tulevad selja ja kaela valud. Kaela valude 1 põhjus on, kui õlad on püsti kaua --- stressist, ja seljavalud kui lülisammas
vöö kohalt tahapoole venitatud :küljelt vaadates nagu munakoor ümmargune.
-360
   
+67

Lisa kommentaar

Saada