ARVAMUS Pille Märtin: antibiootikumide „ellujäämisõpetus“

ARVAMUS Pille Märtin: antibiootikumide „ellujäämisõpetus“

Alanud nädalat tähistatakse Euroopas arvult kaheksanda antibiootikumi teadlikkuse nädalana, mis seekord keskendub antibiootikumide vastutustundlikule kasutamisele. Dr Pille Märtin Lääne-Tallinna keskhaiglast kirjutab antibiootikumide kasutamisel ilmnenud probleemidest tervishoius ning selgitab, kuidas võidelda antimikroobse resistentsusega.

Antibiootikume* on peetud juba varsti ligi sajandi jooksul imeravimiks, mis on võtnud ära hirmu kopsupõletiku, angiini, roospõletiku ja muude pealtnäha igapäevaste haiguste eest. Imedel on kombeks otsa saada. Nakkushaigusi ja laiemalt infektsioonhaigusi tekitavad mikroorganismid on selle aja jooksul osutunud õpivõimelisteks ning saavad järjest paremini hakkama antibiootikumide hävitava toimega. 

Osadel on see nii hästi  korda läinud, et sellest annavad aeg-ajalt aimu meedias läbikumavad pealkirjad antibiootikumresistentsete bakterite võidukäigust. Maailma Tervishoiu Organisatsioon ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse poolt on välja antud antimikroobse resistentsusega (AMR) võitlemise strateegia, mille elluviimine on iga riigi kohustus (1).

Võtmekohal selles strateegias on antibiootikumide läbimõeldud kasutamine nii humaan- kui ka veterinaarmeditsiinis, lisaks järelevalve ja teavitamise aspektid nii üldsusele kui meditsiini ringkondadele. AMR ennetamine hõlmab nii hügieeni kui ka vaktsineerimist (1, 2).

Kuidas saaksime säästa antibiootikume olukorras, kus mikroorganismid suudavad kaitsemehhanismid välja töötada kiiremini kui uued antibiootikumid arstide kasutusse jõuavad, on küsimus , mille peaks esitama endale igaüks.

Antibiootikumide ellujäämisõpetuse esimene peatükk algab küsimusega, kas on üldse tegemist antibiootikumravi vajava haigusega? Mikroobimaailm on mitmekesine. Viiruste poolt põhjustatud tõbesid, näiteks nohu, bronhiiti ja ka viiruslikke kõhulahtisusi ei olegi vaja antibiootikumidega „torkida“, neile nad lihtsalt ei mõju. 

Küll aga võib kõrvaltoimena saavutada mikroökosüsteemi katastroofi soolestikus kõhulahtisuse näol, ära hävitada kasulikud mikroobid ja õpetada välja mõned sellised, kes hetkel ei osale haiguses, aga paari nädala pärast on tõsised tegijad näiteks kuseteede põletikus - juba palju vastupanuvõimelisemate ja vähem tundlikena.

Järgmine peatükk algab küsimusega, kui on siiski antibiootikumravi vajav haigus, siis kus see haigus täpselt on ja milline on selle tekitaja? Ühelt poolt infektsioonikolde uuringud pilt- ja funktsionaaldiagnostika abil.  Teiselt poolt on laboratoorselt tekitaja kindlaks määramine vajalik valitava antibiootikumi seisukohalt, et võimalikult täpselt tabada põhjust ja säästa kasulikke mikroobe. Analüüse alustades lihtsast kliinilisest verest, millega tekitajat uurida, on tänapäeva meditsiinis piisavalt (külvid erinevatest kohtadest, kiirtestid, antiehade uuringud, molekulaardiagnostika meetodid jpm.).

Kui antibiootikum on välja valitud, siis järgmine samm on tagada ravimi piisav hulk infektsioonikoldes. Mikroobi hävitamiseks parim valik on kõige suurem võimalik doos kindla intervalliga ja võimalikult lühikese aja jooksul. Kahtlemata võib tekkida kiusatus ravi enneaegu pooleli jätta, kui enesetunne heaks läheb, aga määratud antibiootikumravi tuleb siiski lõpuni võtta, sest poolik ravi jätab mõned tegijad alles ja võib need varustada uute kaitsemehhanismidega. Enamgi veel – mitme tekitaja levik on tagatud piisknakkusena ja pooliku raviga kodanik võib rääkimise, aevastamise, köhimise abil levitada niisuguseid tekitajaid ka lähedastele.

Antibiootikumide ellujäämisõpetuse viimases peatükis, ennetamise peatükis, on tähtsal kohal isikliku hügieeni nõuanded: käte hoolikas pesu, köha etiketi järgimine, toidu ohutuse järgimine, haiguse ajal enese eest hoolt kandmine, oma ümbritseva puhtana hoidmine, võimalusel ka vaktsineerimine nt. pneumokoki vastu  jne.  Mikroobide ülekandeteede katkestamine on kogu selle peatüki aluseks.

*Mis on antibiootikumid? Antibiootikumid on nii elusate bakterite ja seente poolt produtseeritavad kui ka poolsünteetilised või sünteetilised ained, mis pidurdavad mikroobide kasvu või hävitavad neid. Looduslikus mõttes  on tegu ühe mikroorganismi relvaga teise vastu, kus inimene on piltlikult öeldes kohaks, kus lahing toimub. Ühel preparaadil on ühed kindlad mikroobid, mida ta hävitab, teisel teised.  Antimikroobne resistentsus on mikroobi võime talle looduslikult toimivatele antibiootikumidele vastu panna, mitte alluda selle toimele. Kui neid on juba üle kolme erineva preparaadi mikroobi kohta, on tavaliselt tegu multiresistentse mikroobiga ja sellise tekitajaga infektsiooni põhjuslik ravimine võib olla raske, reeglina väga kulukas ja vahel ka võimatu. Kopsupõletik, angiin ning roospõletik jäävad haigustena alles, aga ravimiseks tuleb midagi muud välja mõelda …

Allikad:

1. WHO, 27.03.2015, Draft global action plan on antimicrobial resistance

2. WHO, Regional Office for Europe, European strategic action plan on antibiotic resistance, 2011, 



Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

1 kommentaari

mullid
02.12.15 14:57
antibiootikumid ei ravi küll viirushauigusi ,kuid hoiavad ära tüsistused,kui neid õigel ajal võtta õiges koguses, näiteks kopsupõletikud,südame ja neerukahjustused jne
-31
   
+36

Lisa kommentaar

Saada