Algab üle-eestiline alkoholi tarvitamist, hoiakuid ja kahjusid hindav uuring

Kui otsustati viinapoe avamist, siis tervisala, avalikukorra alal, haridusala alkovastased said lüüa põllumajanduse(tooraine tootjad), tööstuse (alkoholi tootjad) ja riigirahanduse esindajatelt. Ootan tulemusi uurijatelt.

Olen alko-narko probleemidega kokku puutunud oma pika arstipraktika jooksul palju psühhiaatrina, olen näinud alko-probleeme karskusliikumise võimaluste poolt - Anto Raukase, Jüri Saarma, Atko Viru järgselt seda vankrit vedades, - näen seda valu ja viletsust käesolevalt ka kohtupsühhiaatrilisi ekspertiise tehes, kodanikuna igapäevaseid uudiseid kuuldes-lugedes. Mõtlen nendele küsimustele. Mida aeg edasi, seda rohkem veendun selles, et alko-narkoprobleem on eelkõige sotsiaalne ja lahendid on seega ka eelkõige ühiskonna poolsed, riiklikud. Aga targad on seda juba ammu-ammu esiplaanile kergitanud.
Sellel teemal on südant valutanud paljud suurmehed Faehlmann, Kreutzwald, J. Tilk, M. Eisen, J. Luiga, V. Ernits, P. Põld, J. Kõpp, O. Kallas, J. Tõnisson, J. Laidoner, K. Eenpalu, L. Puusepp, E. Karu, H. Kadastik jpt - ka Villem Reiman. Murekoormaks vaesus ja viin, alkoholist tulenevad pahandused.
1907.a. kirjutab V. Reiman: „Kuna teoorjus ühelt, tuimus, rumalus, hooletus teiselt poolt rahva majapidamist kängus hoidis, nii et „põllust leiba ei tulnud“, pillas ja raiskas rahvas meeletul viisil sellegi natukese ära, mis ta palehigis jõudis korjata. „Kuri joomine kipub laiemale ülekätt võtma,“ kaebab Kreutzwald 1840, „ikka rohkem häda, vaesust ja viletsust tuhandete pääle veeretades. Mitmes pimedas paigas lakuvad mehed, naesed ja lapsedki viina endale hukatuseks, mis elu õnne ja hinge rahu neilt kaotab ja mitu korda kuri juba emapiimaga lapse sisse läheb, et laps kui rabasoo mänd kängu ja kiduraks jääb.“ Sellele vaenlasele tungis Kreutzwald aegsasti ja valusasti vastu. Kreutzwald on karskusmõtte eestvõtja Eestis, esimene karskusliikumise tuline apostel. Tema vanem kirjatöö eesti keeli – kui ka võõral eeskujul – on „Viinakatkt““. (Villem Reiman, „Mis meist saab? Koostaja Hando Runnel, Tartu 2008, lk. 64-65)
Kreutzwaldi ja Reimani mõttemuster harmoneerub ka „Filosoofia viletsuse“ autoriga, kes 1847.aastal kirjutab: „Miks on siis puuvill, kartul ja viin kodanliku ühiskonna nurgakiviks? Sellepärast, et nende tootmiseks kulub kõige vähem tööd ja et nad on järelikult hinnalt kõige odavamad. Miks tingib aga hinna miinimum tarbimise maksimumi? ...selle põhjuseks on hoopis asjaolu, et viletsusele rajatud ühiskonnas on kõige viletsamatel produktidel saatuslik eesõigus laiade rahvahulkade tarbimisse minna.“ (K. Marx, „Filosoofia viletsus“, Tallinn 1964, lk 51).
Kapitaliühiskonnas peaks inimkapital olema olulisim ja püha ning muu kapital selle teenistuses. Paraku see aga meil nii ei ole – ja „viinakatk“ e. alko-kapital nõrgendab inimkapitali, on ühiskonna vaesuse oluliseks indikaatoriks.
Et meil alkoholi rohkelt juuakse, naised ja lapsed sellega seotud – seda infot on esitatud juba küllaga. Liiklusega seonduv on vaid killuke probleemi jäämäepealsest osast.
Kui tänapäeval inimesel stressi-depressiooni ei ole (töötus, palgavaesus, omad-pagulased riigist välja, muud-pagulased riiki sisse, valimiste-määramiste läbipaistmatus jne), siis on ta haige, südametu, ühiskonna tervikut – meie tunnet – mitte aduv. Alkohol ongi üheks stressi-depressiooni maandamise „kiirabivahendiks“. Loomulikult on olulised isikuomadused, indiviidi omapoolne väärtusteskaala jne, aga ka seda vormib ju eelkõige ühiskond.
Meil neid probleeme uuritud parasjagu palju, aga tegusid vajame, konkreetseid tegemisi!

Raamatus "Viina katk" mainitakse, et külas leidus mehi, kes polnud viina proovinudki. Minu õpetaja Mett kogus vanuigi kaubastu ja ETKVL`i viinaläbimüügi arvandmeid ja soovitas mulgi tähelepanelik olla. Edu teile tallatud radadel!