Spordipsühholoog: inimesed otsivad sageli põhjuseid, miks mitte trenni teha

Aave Hannus. Foto: Tervise Arengu Instituut

Inimesed on väga leidlikud igasugu vabandusi leidma, miks mitte trenni teha, rääkis spordipsühholoog Aave Hannus.

Tartu ülikooli spordipedagoogika ja treeninguõpetuse instituudi spordipsühholoogia teadur Aave Hannus rääkis Pärnus toimunud konverentsil "Liigume tervise heaks", et spordipsühholoogia millioni dollari küsimus on, miks ei tee inimesed sporti.

"Kui küsida sajalt inimeselt tänaval, kuidas nad suhtuvad sporti, siis üldiselt on inimeste hoiak harrastusspordi suhtes väga positiivne," lausus Hannus. "Kui aga uurida, kes neist end piisaval määral sportlikult liigutavad, siis neid pole sugugi mitte nii palju, kui positiivne hoiak lubaks ennustada. Miks ei saa hoiakust käitumine?"

Hannus märkis, et täiskasvanud inimestest, kes pole olnud kehaliselt aktiivsed, kuid alustavad treeningutega, langeb tihtipeale esimese kuue kuu jooksul viiskümmend protsenti välja.

"Suur häda on see, et nad seavad endale ebarealistlikult suure eesmärgi, lähevad väga suurte ootustega trenni tegema," seletas Hannus. "Kui need ootused kiiresti ei realiseeru, siis nad pettuvad ja langevad välja. Järkjärgult mõistlikke eesmärke õpetab püstitama liikumisnõustamine."

Hannus rääkis, et kui tervisekäitumine tähendab segeli seda, et tuleks jätta midagi halba tegemata, siis liikumise puhul peab tegema midagi ekstra ja selle tegemine on pingutav.

"Selleks, et tekiks teatud käitumine, näiteks trennis käimine, peab olema käitumiskavatsus," ütles Hannus. "See on spetsiifiline plaan käitumist sooritada. Käitumise kavatsusele lisaks ennustavad käitumist teadmised - näiteks, kas koolis on õpetatud õiget jooksutehnikat." Lisaks on teguriteks käitumise tähtsus, keskkondlikud piirangud ja harjumused.

"Inimesed on väga leidlikud endale igasugu vabandusi leidma, miks mitte sporti teha," rääkis Hannus. "Kui ühe uuringu käigus küsiti inimestelt, miks nad ei tee sporti, siis vastati, et ei ole aega ega töökohale piisavalt lähedal asuvat spordiasutust. Kui nende töökoha juurde rajati spordisaal, siis nad ütlesid, et ei taha seal käia, kuna ei taha kolleegide ees higistada. See on tüüpiline, et inimesed genereerivad põhjuseid, miks mitte ennast liigutada ja tervislikku eluviisi mitte harrastada."

Kuigi hoiakust ei saa alati käitumine, on sel väga oluline roll. Hoiak tuleb Hannuse sõnul sellest, missugused on inimese tunded teatud käitumise suhtes: "Kui mul on mõte, et sporditegemine ajab higiseks, väsitab ära või on valus, siis see tekitab negatiivse hoiaku, mis vähendab käitumiskavatsuse teket."

"Käitumiskavatsuse tekkimist mõjutab ka tajutud norm ehk mida inimene peab normaalseks käitumiseks," rääkis Hannus. See sõltub tema sõnul sellest, mis on inimese arvates teiste inimeste ootused tema suhtes ja mida teised teevad. "Kui näen, et teised minuvanused teevad sporti, siis tekitab see ootuse, et see on normaalne käitumine ja ka mina peaksin seda tegema."

Kolmas aspekt on see, kas inimene usub, et ta saab sellega hakkama ja kas ta usub, et see on kontrollitav.

"Inimeste sagedaseim põhjus, miks mitte trenni teha, on ajapuudus," rääkis Hannus. "Psühholoogid ütlevad selle peale, et pole olemas objektiivset ajapuudust. Aeg on alati tajutav. See on ressurss, mida on kõikidel inimestel ühepalju. See on kehva planeerimise küsimus."

Hannus rääkis liikumisnõustamisest, tuues välja, et oluline asi, mida liikumisnõustamine teeb, on see, et ta aitab inimesel määratleda, mida peaks inimene täpselt ette võtma. Üldine soovitus, et inimene peaks ennast rohkem liigutama, pole tema sõnul efektiivne. Efektiivne on sõnum, mis määrab täpselt, mida sa teed, millele see tegevus on suunatud, kus sa seda teed, kellega teed ja millal teed.

"Uuringud viitavad sellele, et inimestele tuleks õpetada pika- ja lühiajaliste eesmärkide seadmist," märkis Hannus. "Tihtipeale seab inimene näiteks eesmärgiks langetada kaalu 10 kg, saavutab selle ja siis jätab trenni tegemise pooleli. Liikumisnõustamine õpetab inimest seadma uusi eesmärke, mis motiveeriks teda pikema aja jooksul trenni tegema."

Teine liikumisnõustamise samm on see, et selgitatakse välja, mis on need uskumused, mis takistavad inimesel liikuma hakata. Kolmanda sammuga määratakse kindlaks, millist uskumust peaks hakkama muutma.

Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.