Nüüd ongi tulemus käes... rahva vaesus peab ju lööma kuskiltpoolt välja... kui raha on ikka nii vähe, et toidulegi ei jätku piisavalt, siis ON töötaja sunnitud rügama kuni viimse hingetõmbeni, aga paraku maksab see depresiooni näol kätte... Kas see depresioon on eluaegne või saab sellest üle?