Perearsti koduvisiit – kohvist ja küpsistest asjaliku telefonikonsultatsioonini

Perearsti  koduvisiit – kohvist ja küpsistest asjaliku telefonikonsultatsioonini

Perearst Diana Ingerainen meenutab, et aastal 1998 valitses perearstide vastu usaldamatus ning lisaks vastuvõtule tuli päevas teha kümmekond koduvisiiti – autota ja mobiiltelefonita. Täna on juba paljud mõistnud, et mida täpsemalt teab arst patsiendi muret, seda kiiremini ja paremini saab ta omalt poolt abi pakkuda.

Ingerainen toob võrdluse, et kui kaksteist aastat tagasi töötasid Õismäe polikliinikus lisaks üheksale jaoskonnaarstile ka kardioloog, kolm kirurgi, ortopeed, kõrva-kurgu-ninaarst, uroloog, endokrinoloog ning viis lastearsti, siis hetkel on lisaks perearstidele alles üks kirurg. Kui vaadata aga visiitide arvu – mitu inimest käivad polikliinikus, siis see number on aastas samaks jäänud. Neid inimesi on ligikaudu  40 000.

Perearst mäletab hästi, kuidas kaksteist aastat tagasi oli töös suur osa administratiivsetel kohustustel. „Kuna arvuteid ei olnud, siis tuli käsitsi täita lõputult igasugu dokumente. Kõik haigestumised tuli isiklikult fikseerida. Kui kodanik ütles, et ta on haige, siis tuli seda kontrollida. Kas patsiendi kodus või vastuvõtukabinetis, selle otsustas patsient või registraator. Ka kõik puudumised koolist ja lasteaiast,“ mõtleb Ingerainen ajas tagasi.

Ingerainen selgitab, et kuna töö käis registratuuri korraldusel, siis ei olnud võimalik ise oma graafikut sättida ja aega planeerida. „Viis vastuvõtu tundi oli tihedalt sisustatud, mina tavaliselt selle ajaga hakkama ei saanud. Eriti jännis olin sissekannete tegemisega. Oli üsna tavaline, et peale vastuvõttu istusin oma ambulatoorsete kaartide taga,“ räägib perearst oma toonasest töökorraldusest.

Lisaks vastuvõtule olid ees koduvisiidid. „Koduvisiitide vastuvõtmisega tegeles jällegi registratuur, mingit täpsemat regulatsiooni ei olnud ning registraatori sõna jäi „viimaseks”,“ räägib arst. Patsiendid olid aga aru saanud, et märksõna, mis perearsti koju toob, on „palavik“.“Kas palavik oli mõni päev tagasi, eile või aasta tagasi, see ei olnud oluline,“ tõdeb ta.

Kümme koduvisiiti päevas oli perearsti jaoks tavaline ning kuna mobiiltelefoni ega autot ei olnud, siis kulus koduvisiitidele päris palju aega. Ingerainen meenutab, et tegelikult polnud visiitidel tihti arsti tarviski. „Enamasti patsiendid ikka valmistusid arsti tulekuks, pakuti ka kohvi ja kooki, aga juhtus ka et tuli oodata ukse taga kuni patsient koju jõuab või koera ära pissitab. Sageli tuli käia kodudes retsepte pikendamas. Mul oli üks kena patsient vanaproua Velda. Tal oli üheksa last ja pea 20 lapselast ja veel otsa käputäis lapselapselapsi. Ta kutsus mind koju regulaarsusega korra kahe kuu tagant. Kirjutasin uued retseptid, mõõtsin vererõhku ja kuulasin ära kõik uudised perest. Koduvisiidi peamine põhjus oli, et ta soovis arstiga rääkida. Muidugi oli armas ja inimlikult teise inimese soov ka arusaadav, aga tegelikult ei olnud ju arsti vaja“.

Ka tänapäeval selgub koduvisiitidel sageli hoopis sotsiaalhoolekande teenuse vajalikkus. Ingerainen ütleb, et enamasti saab juba esimese kontaktiga selgeks tegelik vajadus – olgu see siis koduvisiit või täpsustav uuring. Selle vajaduse määrab aga õde või arst, kuna perearstikeskus töötab põhimõttel, et kõik inimesed saaksid just talle vajalikku abi ja seda mõistliku aja jooksul.

Ingerainen toob näite oma praksise varal - Järveotsa Perearstikeskuses tänavu aasta alguses läbi viidud patsientide uuring näitas, et rahulolu perearstikeskusega oli 94%. Ta ise peab kõrge rahulolu aluseks just seda, et juba esimesel kontaktil selgitatakse välja pöördumise põhjus. „Alguses olid meie patsiendid üllatunud või kohati ka pahased, et miks neilt küsitakse nii täpselt, milleks neil arstile aega vaja on. Aga mida paremini me teame vajadust, seda kiiremini ja täpsemalt saab õiget abi pakkuda. Tihti võetakse patsiendi andmed, et pereõde või perearst saaks tagasi helistada ja üle täpsustada,“ räägib arst oma kogemusest.

Järveotsa perearstikeskuses toimib hästi telefonivastuvõtt. Kui arst või õde parasjagu teise patsiendiga tegelevad, siis helistavad nad ise tagasi. „Kartus, et patsiendid suhtuvad tagasi helistamisse negatiivselt osutus asjatuks, pigem on kõik osapooled rahul. Arstil/õel on enne helistamist aega tervise andmetega tutvuda ja nõustamine on juba telefonitsi tõhusam,“ leiab Ingerainen.

Oma praksise näitel räägib Ingerainen, et patsiendid on rahul ka pereõe vastuvõtuga. „Pereõde lahendab ligi pooled pöördumistest ja nii jääb arstidel keerulisemateks juhtumiteks rohkem aega. Kui pereõde vajab abi, siis on alati võimalus kohe konsulteerida perearstiga ja patsiendile sobival moel probleem lahendada,“ räägib Ingerainen tänapäevasest perearstitööst, milles möödunud aegadega nii mõnedki erinevused.

Samal teemal: Perearstid selgitavad oma töökorraldust

Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada