Veri läbi aegade

Vere tervistavate omaduste vastu tunti huvi sajandeid ja vereülekandeid tehti ammu, aga et veregrupid avastati alles 20. saj lävel ja vere konserveerimise võimalus (et veri ei hüübiks) 1914-1915, ei andnud varasemad vereülekanded sageli soovitud tulemusi. 1926. a loodi Moskvas maailma esimene vereülekande teadusliku uurimise instituut, mil põhilised eeldused vere ülekandmiseks ühelt inimeselt teisele olid avastatud. Tõsi, sageli juhtus tüsistusi, mida ei osatud seletada, sest reesussüsteem avastati alles 1940. a. Läinud sajandi jooksul õpiti veregruppide omadusi, vere kasutamist ja konserveerimist põhjalikult tundma ja õpiti kasutama ka afereesi, meetodit, mis võimaldab doonori verest eraldada ainult vajaliku osa - plasma ja vereliistakud.

Mis eeldustel just Venemaal, revolutioonijärgses vaesunud riigis, esimesena maailmas vereülekandeid uurima hakati?

Instituudi lõi väga erudeeritud inimene - arst, majandusteadlane, bioloog, kirjanik, filosoof, revolutsionäär Aleksander Bogdanov, keda lummas füsioloogilise kollektivismi idee. Ta nägi nimelt vereülekandes vahendit, mille abil inimeste mõttemaailma soovitud suunas muuta. Tema loodud uurimisasutuses hakati tegema verevahetusi, saavutamaks tagurliku meelelaadiga inimeste ümbersünd eesrindliku revolutsioonilise vaimuga uue riigi innustunud ülesehitajaiks. Aleksander Bogdanov pälvis Stalini suure toetuse, instituudi tulevikuhõllanduste vastu tundis huvi palju noori teadlasi. 1927.a oli tehtud üle 200 vereülekande, mis oli tolle aja kohta väga palju. Ka Bogdanov ise osales verevahetuses 12 korral.

Kas sellel ajal, kui paljusid vere omadusi veel ei tuntud, niisugustest ülekannetest mingit katastroofi ei tulnud?

Katastroof tuli: Bogdanov suri vereülekande tagajärjel reesuskonflikti tõttu. Vereülekannete initsiaator ja uurimisinstituudi looja Bogdanov ei olnud kaugelti ainuke ohver selle ala teaduse altarile. Enne ja pärast teda suri reesuskonflikti ja antigeenide avastamiseni kindlasti tuhandeid inimesi mitmesugustesse vereülekandest tingitud tüsistustesse. Kuigi Aleksander Bogdanov oli nagu paljud tolleaegsed teadlased kaotanud Stalini usalduse, samuti ka idee muuta inimese aateid võõra vere abil, hakati Nõukogude Liidus arendama vereteenistust kui strateegiliselt tähtsat meditsiiniharu. Niisugune kõrge haare ei jätnud puutumata ka 1940. a okupeeritud Eesti meditsiini, 1941.a rajati meil vereteenistuse keskus.

Teie tulite sellele alale 1960. a. Missugused olid siis meditsiini lootused vereteenistuse võimalustesse?

Selle süsteemi abil püüti ravida peaaegu et kõiki haigusi, ka niisuguseid, mille puhul praegu vereülekannet vastunäidustatuks peetakse. Leiti, et veri stimuleerib oluliselt organismi vastupanuvõimet. Oli isegi terve rida verest valmistatud preparaate, mida energia ja füüsilise jõu tugevdamiseks kasutati, üks kummalisemaid nende seas juba lagunenud punaste verelibledega vanaks läinud verest tehtud ravim kljukvina, mida süstiti lihasesse. Kõik vereteenistuse andmed olid salastatud, tervishoiuministeeriumis oli meie töö juhtimiseks spetsiaalne osakond. Pärnu ja Paidesse ehitati vereülekandejaamad Tallinna keskuse evakueerimiseks.

Mida niisugused tagavarad endast kujutasid?

Kui jõuti selgusele, et haige enamasti täisverd ei vaja, vaid ainult osa selle komponente (plasmat), moodustati meil tohutud kuiva plasma tagavarad, mida tolleaegsete nõuete kohaselt tohtis kasutada 5-7 a. Kõik ikka eesseisva tuumasõja ohvrite raviks. Pidevalt tuli Moskvale aru anda, kui mitmel protsendil verest oli meil plasma eraldatud ja kuivatatud (kuivale plasmale steriilset vett või füsioloogilist lahust lisades saab kiiresti plasma vereülekandeks). Hiljem tuli meil Moskva nõudel hakata plasmast tootma vereplasma preparaate. Nende tootmiseks ehitati 1984.a suur fraktsioneerimise korpus. Nagu kogu rahvamajandust, valitses meiegi tootmist plaan; nii palju albumiini, nii palju gammaglobuliini, immunoglobuliini, hüübimisfaktoreid. Haiglad, kes veel kaua aega pärast nn komponentteraapia perioodi algust küsisid täisverd, hakkasid meilt diagnooside alusel saama vereosasid, mida haige vajas. Sõnaga: Moskva instruktsioonide kohaselt tuli meil olla valmis tuumasõjaks, kuigi selle puhkemiseni oli lubatud verd kasutada ka "sõjaeelses" elus.

Missugused nõuded valitsesid tuumasõjaks valmistuvas doonorluses?

Põhiline analüüs, mis verest määrati, oli bilirubiini tase ja süüfilise marker. Mingisuguseid viirusmarkereid ei määratud. Hepatiidiviirust hakati veres määrama alles 1970. a keskel.

Kas 60-70. aastail oli meil doonoreid rohkem kui praegu?

Sel ajal püstitati eesmärk koguda doonoritelt 150 l verd 10 000 elaniku kohta aastas, peale selle pidi meil olema suur reservdoonorite kaader. Hakati arendama tasuta doonorlust, mis kehtib siiani ka terves maailmas. Vabatahtlikuks vere andmiseks tehti propagandat ja tuleb tunnistada, et doonoriks olemist peeti tõesti au- ja südameasjaks. Mõnes Eesti linnas, Narvas näiteks, oli neil aastail iga 10. inimene doonor.

Missugune on see suhe praegu?

Praegu on meil doonoriks iga 2. inimene sajast, Euroopa Nõukogu nõuab 4-5% osakaalu, meie enda kogemustel piisab 3%.

Kas Eesti iseseisvumisega on vereteenistuses palju muutunud?

Väga palju. Meil tuli hakata juurutama uut kvaliteedisüsteemi, juhindudes Euroopa Nõukogu direktiividest. Vereteenistuse reformimise esimeseks sammuks oli ühekordsete vahendite kasutusele võtmine - kõik nõelad, tampoonid, verekotid (varem kasutasime klaastaarat) autoklaveeritakse ja hävitatakse. Eesti 14 verekeskusest jäi alles 4, need detsentraliseeriti. Kõik verevõtuks vajalikud vahendid ja analüüsireaktiivid, mis me varem saime NSVLst, peavad olema rahvusvaheliselt tunnustatud firmadelt, nagu Abbott, Ortho, Baxter, Terumo. Verepreparaatide valmistamine, mis omal ajal meile tipptaset tähendas, tuli 1997.a kui Euroopa nõuetele mitte vastav lõpetada. Esimeseks partneriks, kes Eesti verest Eestile albumiini ja immunoglobuliini hakkas valmistama, sai Soome Punase Risti Verekeskus. 2000.a sõlmisime uue lepingu verepreparaatide tootmiseks Austriaga. Tipptehnoloogia ülikõrge teenustasu maksab kinni Eesti Vereteenistus. Kõige selle tulemusena ei ole veri ja verepreparaadid ealeski olnud patsiendile nii turvalised kui praegu.

Missugused meditsiini valdkonnad vajavad tänapäeval verekomponente?

Põhiliselt vajab patsient verd suure verekaotuse korral trauma või operatsiooni tagajärjel või haiguse puhul, mil vereloome on takistatud. Kirurgia kasutab verd väga suurtes kogustes, teraapia valikuliselt, pikaajaliselt ja väiksemates doosides. Ka mõnede haiguste, näiteks onkoloogiliste haiguste protseduurid, võivad vereloomet kahjustada, mispuhul vajab patsient tingimata verekomponentide toetust.