Ravim peab olema sõber ja abimees

APTEEKRI TÖÖMAIL
Ravim peab olema sõber ja abimees

100 aastat tagasi sünteesiti Saksamaal ravim, mis sajandil on olnud maailmas kõige enam kasutatav vahend palaviku alandamiseks, põletiku vähendamiseks ja valu leevendamiseks. Keemiliselt on tegemist atsetüülsalitsüülhappega. Juba inimkonna koidikul tunti pajukoore ravivaid omadusi. Hiljem saadi teada, et paju (lad. K. Salix) sisaldab koores salitsüülhapet. Selle aine naatriumisool oli aga tuntud hästi aitava, ent halbade kõrvaltoimetega reumaravim.

Need, kes liitsid salitsüülhappe molekuliga atsetüülrühma, said tunduvalt parema, tarvitaja magu vähemärritava ravimi. Kuna sünteesitud uus ravim oli vaieldamatult parem senituntuist ja tõotas ohtralt kasumit, vormistati patent. Ravim nimetati ASPIRIINIKS. Selle nime all on Leverkusenis asuva firma Bayer toode tuntud ja kaitstud kogu maailmas. Keemiliselt sama ainet turustatakse veel mitme eri nimega ka meie apteekides. Maailmas on neid käibel mitukümmend. Eelnenud ajaloohõngulist juttu poleks põhjust pajatada, kui uute ravimite loomisega kaasnevad keerulised küsimused poleks päevakorral tänagi.

Uute ja paremate ravimite loomine on keeruline ja ülimalt kallis. See nõuab häid meedikuid, keemikuid, tehnikuid ja veel mitme elukutse esindajate kooskõlastatud meeskonnatööd. Vaja on tipptasemel laboreid, ülikalleid seadmeid. Ettevõtmine eeldab igaks päevaks tohutut hulka raha ja töö kestab kaua.

Preparaadi katsetamine

Ühe ravitoimet eeldava molekuli sünteesimisest selle aine laboratoorse tootmiseni ja sellele järgnevate loomkatsete lõoetamiseni kulub vähemalt paar aastat. Edu korral on vaja heatasemelisi uurimisasutusi eri maades, kus korraldatakse katsed inimestega. Katsealused peavad olema noored, tugevad ja terved. Aga milline noor on nõus vabatahtlikult sisse sööma või koguni süstima tundmatut ainet, mis eeldatavasti parandab mingit haigust, mida tal tegelikult ei ole ja tõenäoliselt ka ei tule? Küll võib aga uuritaval ainel oletatavate ravivate omaduste kõrval olla kahjulikke, isegi ohtlikke kõrvaltoimeid. Kui katsete käigus selgub, et uuritav aine ei kahjusta terveid inimesi ja tal pole ka nimetamisväärseid vastunäidustusi, alles siis saab alustada eri maade heatasemelistes kliinikutes katseid eeldatavat haigust põdevate patsientidega. Ka nüüd peavad katsealused teadma, et nende tervenemist võib küll loota, kuid seda pole võimalik tagada.

Kõik see eeldab ikka veel suurte rahasummade kulutamise võimalust. Katsetatavat ainet tuleb ju jagada tasuta. Maksta tuleb uuringuis osalevatele arstidele ja katsealustele ka paratamatult kaasneva riski eest.

Kes vähegi vaevub uuemaid ravimiraamatuid uurima, leiab preparaatide kirjelduste juurest sageli märkuse, et neid pole veel küllaldaselt katsetatud vanuritel ja lastel. Sageli puuduvad selgitused ravimite kasutamisest rasedatel. On ju sellekohased uurimused veel keerukamad ja kallimad. Paraku selgub mõnikord alles peale pikki katsetusi ja isegi peale edukat kasutamist, et uuel ja paljutõotanud preparaadil on siiski varjatud vigu ja ta tuleb käibelt kõrvaldada. Ka jõukal järjel tegutsevad farmaatsiafirmad püüavad raha kokku hoida. Katsealuseid otsitakse eeldatavalt madalama elatustasemega maadelt. Noori ahvatletakse merede ja mägede taha katsetustele osalema tasuta toidu, prii elamise ja kodukoha keskmist palka tunduvalt ületava taskurahaga. Ajakirjanduses on taolistest juhustest nii meil kui mujal piisavalt juttu olnud. Kui uus ravim nüüd lõplikult valmis on ja kõik eeldab hästitoimiva vahendi loomist, on loomulik, et tehtud hiigelsuured kulutused ootavad korvamist. On vaja teha reklaami. See on aga teadagi jälle kallis.

Sama ravim, mitu nime

Tervise nimel on aga haiged alati valmis loobuma rahast. Tervisel pole ju hinda.

Kui nüüd tõesti on loodud hea, olgugi kallis ravim, on ka konkurendid kohe varmad sama rohtu tootma ja levitama. Reeglina pole võimalik tõestada, et varastatud on teise tehase toode. Alati on ju võimalik, et sama aine suudeti täiesti iseseisvalt sünteesida. Vaja on vaid välja mõelda uus nimi ja ravimiturule paisata uus, ent pisut odavam preparaat. Neid ravimeid, mis sisaldavad sedasama ainet, kuid kannavad kuni kümmet erinevat nime on piisavalt maailma ja ka meie apteekides.

Kui aga meenutame jutuks olnud aspiriini, siis on mõistetav, et lõpmatuseni pole uue ravimi esmatootjal võimalik hoida oma ravimi müügi ainuõigust ja kõrget hinda. Reeglina lubatakse maailmas seda vaid niikaua kui loomise, katsetamise ja juurutamise kulud on korvatud. Kuna ravimite juures on väga oluline tema tuntus arstide ja ka haigete hulgas, siis jätkab esmavalmistaja oma ravimi müüki niigi konkurentidest kõrgema hinnaga.

Tartu Ülikoolis aastakümneid arste ja apteekreid õpetanud farmakoloogiaprofessor Georg Kingisepp tõdes tihti, et hea ja edukas rohi peab olema mõru, roheline ja kallis. See meedikute igipõline elutarkus pole tühine ega tuhmunud tänaseni.

Mõru ravim, aga looduslikud taimerohud olid seda pea alati, suurendab süljeeritust ja maosekretsiooni. Tulemusena paraneb söögiisu. Head isu on peetud aga alati tervise taastumise tunnuseks ka siis, kui tegelik haigus sellest ei sõltu.

Taimedest oskuslikult valmistatud rohud säilitavad sageli rohelise värvi. Klorofüllirohelist ja ka teisi värvaineid on rohtudele alati lisatud. Värvi(mise)st pole ravimitootjad loobunud siiani. Roosa, kollane ja viimasel ajal helesinine on olnud ka uute müügieduga õnnistatud ravimite, vitamiinide ja ka potentsirohtude tunnuseks.

Kallis hind on aga alati suurendanud kasutajate usku tema poolt tarvitatava ravimi toimesse. Omal ajal suurendas sageli usku ravimisse kõrge hinna kõrval ka raske kättesaadavus. Ka meie keskealised mäletavad kindlasti, kui raske oli apteegist kätte saada piiritaguseid rohtusid. Nüüd on müügil erineva hinnaga, kallid ja väga kallid ravimid kogu maailmast. Nii odavaid, millesse usk puuduks, enam ei olegi.

Eri hinnaga ravimid

Kas valida kallite rohtude hulgast see kõige hinnalisem või leppida mitmeid kordi vähem maksvatega. Arst leiab alati põhjenduse kõige kallima ravimi väljakirjutamiseks. Rahul on sellega ka haige. Eriti siis, kui haigekassa katab (olulise) osa ravimi maksumusest. Kui aga rohutarvitajal, seda ostval lapsevanemal või vanuri hooldajal tuleb enda taskust tasuda enamus hinnast või koguni kogu summa, siis on valiku tegemine juba tunduvalt keerulisem. Loomulikult kasutavad ülikallite ravimite tootjad kõiki vahendeid (reklaami), et veenda arste, apteekreid ja rohutarvitajaid just nende patenteeritud originaalravimite paremuses. Enamasti nad ei valeta. Paremad võivad olla veel mitu korda kallima hinnaga. Viited odavamate ravimite tervistkahjustavale toimele on aga lausvale.

Meie riigi ravimimajanduses on nagu igal teiselgi elualal piisvalt kitsaskohti. Eesti ravimiameti vaieldamatuks teeneks on aga see, et juba teist aastat on lubatud apteekides müüa vaid ravimiraamatusse Farmaca Estica registreeritud preparaate. Nende kõikide toime on usaldusväärselt kontrollitud. Meie apteekides müüdavad ravimid on tõestatult kvaliteetsed, efektiivsed ja ohutud. Vastupidised näited näitavad asjatundmatust või/ja kasumiahnust.

Küll ei saa aga keegi vastutada tänavatel, turgudel, tanklates ja mujal pakutava puhul. Mitmetes (naaber)maades on ju riiklik kontroll ravimitööstuses ja -kaubanduses olematu või alles algamas. Meie piir pole aga suutnud seni takistada salaviina ja -suitsu sissetoomist. Väiksemahulisi ent hinnalisi tablette on suhteliselt kerge sadade ja tuhandete kaupa kaasa tuua. Kas neil üldse toimet on ja kuidas neid hoitud on, seda pole keegi kontrollinud. Paljud omaaegsed tuntud tabletid pole meie ravimiregistrisse jõudnud just sellepärast, et need on endiselt nööpkõvaks pressitud ja organismis nad nõuetekohaselt ei lagune - ka toimeainete sisaldus võib neis oluliselt kõikuda, koguni puududa.

Retseptiravimite väljastamisest

Eriarvamusi ja süüdistusi on põhjustanud retseptiravimite väljastamine ilma arstitäheta. Seadused on täitmiseks ja apteek kindlasti koht, mis eeldab korda. Kindlasti on ravimeid, mida ühestki apteegist retseptita kätte ei saa. Mõni asi vajab aga siiski selgitust.

Kõrge vererõhk on üldlevinud tervisehäire. Seda ravitakse kaua ja harva tervenetakse lõplikult. Enesetunne võib taas halveneda ootamatult tänaval, tööl, reisil, kus iganes. Eranditult kõik vererõhku alandavad vahendid, kokku on neid mitukümmend, kuuluvad aga ravimite nimistusse, mida apteeker retsepti alusel võib väljastada. Retsept on ühekordne ja korduv ravimi väljastamine pole lubatud.

Nimekirjade koostaja oma kabinetis võib ju arvata, et retsepti pole keeruline saada ja arsti poolset kontrolli tarvitaja tervise üle tuleb pidada põhjendatuks. Paraku pole praktikas isegi perearsti palge ette pääsemine alati lihtne. Apteegid on aga alati ja kõigile avatud. Esmaabi andmise õigus peaks ka õppinud apteekritel olema. Seda enam, et sageli jõuab ju arsti juurde retsepti tooma keegi haige lähedastest ja vajalik paber kirjutatakse välja ikka haiget nägemata. Eriti tihti toimub see maal.

Siinkohal soovitus meie tervishoiu juhtidele. Aastaid tootis Tallinna Farmaatsiatehas papasoli nimelisi tablette. Toimeaineid papveriini ja dibasoli ei peetud võrreldes uute preparaatidega küllalt efektiivseteks ja registreerimata ravimina kadus papasol müügilt, kuigi samas oleks ta vererõhku alandav ja tervist mitteohustav ravim. Võimalikud on ka teised lahendused. Vältimaks aga vererõhku alandavate vahendite müüki retseptita, peaks apteegis olema võimalus hädalist aidata ka seadust rikkumata.

Põhjus, millest avalikult häbenetakse rääkida, mis aga päris kindlasti retseptiravimite nõuetele mittevastavat müüki põhjustab, on Eesti apteekide arvu ohjeldamatu kasvamine ja omanikeringi laienemine. Uusi apteeke pole ju avatud koos elanikearvu suurendamisega. Loa selleks on saanud pea iga soovija. Apteekide majandusnäitajad halvenevad, nõudmised ja väljaminekud on oluliselt kasvanud. Lisades, et leti taga töötava apteekri läheduses on omanik, kel puudub igasugune kutsealane haridus, kes oma raha kasumite ootuses on paigutanud uude apteeki ja selle sisustamisse, on päris selge, et temapoolne nõue on igale soovijale rohtu müüa. Proviisorist apteegi juhatajat on võimalik karistada temalt tegevusluba või koguni kutse ära võtta. Ärimehest omanik palkab aga uue alluva ja midagi ei muutu. Meie ravimimajanduses suureneb riigi erialase ettevalmistuseta inimeste osatähtsus. Poleks tohtinud lubada apteeke avada ja osta, koguni apteegikette luua inimestel, kelle ainsaks eesmärgiks on suure kasumi saamine.

Apteekri amet eeldab pikka õppimist ja eluaegset enesetäiendamist. Ravimeid vajavad rohkem või vähem eranditult kõik inimesed. Ka koduloomad.

Ravimite kasutamine eeldab aga ettevaatust, sest üldtuntud on tõde, et väärtarvitamise korral võib iga ravim osutuda mürgiks.

Kuidas ravimist saab mürk

Toon näiteks käsimüügi korras saadava ja väga tihti tarvitatava paratsetamoli. Seda palavikku alandavat ja valuvaigistavat ravimit saab meie apteekidest osta veel õige mitme eri nime all. Tuntumad neist panadol, tülenol, upsarin, eferalgan, coldrex. Kokku on paratsetamoli sisaldavaid preparaate müügil mitukümmend. Tartu Ülikooli sisekliiniku dotsent Riina Salupere on hoolikalt uurinud ravimite (väär) tarvitamisega kaasnevaid kahjustusi. Tema väidab, et nõuetekohasel tarvitamisel on paratsetamol ja teised seda ainet sisaldavad preparaadid väga head ja täiesti ohutud. Vaja on vaid õiget näidustust ja sobivat annust.

Liigsuured kogused, eriti alkoholi samaaegne manustamine, vee enam aga kroonilisest alkoholismist kahjustatud maksa korral, võib põhjustada raskeid tüsistusi.

Kergesti võib ju juhtuda, et valu, palaviku ja/või põletiku puhul ühe tableti asemel ka mitu sisse võetakse. Kasutada võidakse ka teisi erinimelisi ohtralt reklaamitud ja kohest tervistumist lubavaid aga sama ainet sisaldavaid tablette, kapsleid, kuumi jooke või kihisevaid segusid. Paraku usutakse sageli, et kui pole just surmatõbi, siis saab ka viinast abi. Ja ravimist ongi saanud mürk.

Rääkida ravimeist pole lihtne, võrratult keerulisem on nende kasutamine, õpetamine ja kaasnevate ohtude selgitamine. Ravim võib ja peab olema sõber-abimees, paraku sageli on aga vaenlane-vihamees.