Parkinsoni tõbi teeb aeglaseks

Inimese eluea pikenemine on iseenesest tervitatav, kuid sellel on ka varjuküljed: ühiskonnas suureneb paratamatult vanemale eale omaste haiguste osakaal. Üks selline haigus on Parkinsoni tõbi, mida tänases Eestis põeb kuni 2 % elanikkonnast ja nende arv suureneb tulevikus tõenäoliselt veelgi. On aeg tõsiselt mõelda sellele, kuidas säilitada vanemaealiste elukvaliteet ja tõsta nende enesehinnangut.

Parkinsoni tõbi on ajuhaigus, millel on biokeemiline tagapõhi, põhjus. Organismis on puudus ühest närviülekandeainest ehk neurotransmitterist, mida nimetatakse dopamiiniks. Sellest tulenebki kogu haiguse olemus, sest kui jääb vajaka neurotransmitterist, muutuvad liigutused kohmakaks ja aeglaseks, lihased jäigaks ja liikumiskiirus on häiritud. Esialgu tekib käte, jalgade, hiljem juba kogu keha värin. Selles väljendubki haiguse olemus.
Sellele liikumispuuet tekitavale haigusele on omane hilisem süvenemine. Süvenemise tempo võib olla väga erinev: on haigeid, kes on suutelised aastaid iseseisvalt töötama, kõrvalise abita endaga toime tulema, kuid on ka patsiente, kes vajavad abi lihtsaimagi ülesande täitmisel.

Parkinsonism ja Parkinsoni haigus pole samased diagnoosid. Parkinsoni tõve puhul ei suuda subtantia nigra nimeline ajustruktuur piisavalt dopamiini toota, parkinsonismi all mõistetakse aga Parkinsoni tõvele sarnase sümptomaatikaga haigusi, mis tulenevad teistsugustest põhjustest nagu ajuinsuldid, -traumad, -kasvajad. Viimastel puhkudel on ravi palju keerukam Parkinsoni tõve ravist, kuna enamasti on siis kahjustatud hoopis suurem ajupiirkond.


PARKINSONI HAIGUSE ESMASED SÜMPTOOMID

Neist esimesed on sageli mittespetsiifilised - näiteks jõuetus, kiire väsimine, kurnatus. Iseloomulikumaid haigusnähte on rahutreemor kätes, mis ilmneb rahuolekus, väheneb tahteliste liigutuste ajal ja kaob magades. Treemor võib esineda ühes jäsemes või ühes kehapooles. Erutus muudab värina tugevamaks ning kuna seda on raske teiste eest avalikus kohas varjata, tekib patsiendil kohmetustunne või pinge, mis sümptoomi võimendavad.

Primaarsete sümptoomide hulka kuuluvad ka kõne muutused, käte kaasliigutuste puudumine kõndimisel, aga ka kõndimise alustamise, tugitoolist või autoistmelt tõusmise raskus ja käekirja muutused (tavaliselt kiri muutub väiksemaks). Keha pööramine voodis on raskendatud.

Sageli kannavad patsiendid ja nende sugulased paljud sümptoomid põhjendamatult psühholoogiliste põhjuste arvele. Kuigi kirjeldatud ilmingud tekitavad inimeses ärevust, ei tulene need siiski psüühilisest stressist.

Parkinsonismihaige lihased on pidevas pinges - tundub, et ta polegi võimeline täielikult lõdvestuma. Seda nimetatakse lihasjäikuseks ehk lihasrigiidsuseks, mille põhjuseks peetakse seljaajus asuvate lihastoonust reguleerivate rakkude ülemäärast aktiivsust.

Mainida tuleb ka bradükineesiat või hüpokineesiat, mis on oma olemuselt ehk häirivaim sümptoom. See võib avalduda väga erineval ja omapärasel moel. Haiguse algusjärgus võib bradükineesia ilmneda miimikavaegusena, takistatud võivad olla täpsust nõudvad manipulatsioonid, nagu näiteks nööpide kinnipanek. Hüpokineesia puhul töötab haige mõte kiiremini kui ta lihased. Muutub ka patsiendi kehahoiak: keha on ettepoole kaldu, mis loob mulje, nagu lohistaks ta kõndides jalgu järel.

Liigutuste aeglus ja ilmetu nägu, millega sageli kaasneb ka süljevoolus, võivad jätta patsiendist mulje kui rumalast või puuduliku intellektiga isikust. See mulje on aga täiesti vale: Parkinsoni tõve all kannatavad inimesed on täpselt sama terased ja vaimselt adekvaatsed nagu teised nendeealised, haiged on lihtsalt teistest aeglasemad.

Ehkki Parkinsoni tõbi ei mõjuta intellekti, toovad selle sümptoomid kaasa patsiendi enesehinnangu languse, sest ta tajub enda erinevust omaealistest.


SEKUNDAARSED SÜMPTOOMID

Esmalt tuleb mainida depressiooni, mida esineb kuni pooltel Parkinsoni tõbe põdejatel. See on samas normaalne reaktsioon haigusele, selle aste jääb madalaks või keskmiseks.

Unehäired esinevad Parkinsoni haiguse korral sageli: kas uinumisraskused või sagedased ärkamised. Harvem võib kogu unetsükkel paigast nihkuda, nii et haige magab päeval ja on öösel ärkvel. Samas võib uni olla rahutu, unenäod ähvardava iseloomuga.

Esineda võib ka dementsust, mis väljendub enamasti mäluhäiretes, äratundmisraskustes, üldistushäiretes ja arvutusraskustes.

Kõnehäired väljenduvad enamasti kõne valjuse languses ja artikulatsioonihäiretes. Kõne muutub "pehmeks" ja tasaseks. Iseloomulik on, et haige kõne muutub vaiksemaks lause teises pooles. Samas täheldatakse ka hääle kiledust, värinat. Eriti segavad kõnehäired haige telefonivestlusi.

Liigne süljeeritus tuleneb neelamisraskustest - sülg koguneb suhu ning voolab välja. Eriti tihti esineb seda häiret öösiti, lamavas asendis.

Mainida tuleks veel kehakaalu vähenemist, kõhukinnisust, mis on väga sagedane sümptoom, ning järsul tõusmisel istuvast või lamavast asendist tekkivat peapööritust.


HAIGUSE KULG

Tavaliselt huvitab haigeid küsimus, kas põetav haigus on pärilik? Kui suur on tõenäosus, et Parkinsoni tõve all kannatavate vanemate lapsed sama haigust põdema hakkavad? Kaasajal võib ühemunaraku kaksikutel tehtud uuringutele toetudes väita, et Parkinsoni tõbi pole pärilik. Samas toimuvad aga otsingud, mille eesmärk on leida organismis teatud aineid, mis võiksid tekkida geneetiliselt määratletult ning mis võiksid põhjustada Parkinsoni haigust.

Enamikul haigetest progresseeruvad haigusele iseloomulikud nähud aeglaselt või püsivad muutumatult mitme aasta vältel. Kui aga sümptoomid on kord juba ilmnenud, siis ilma ravita, iseeneslikult need ei kao. Sümptoomide süvenemise kiirus on patsientidel väga erinev, mistõttu mõned neist ei märka mitme aasta vältel normaalses elurütmis olulist muutust.

Parkinsoni tõve all kannataval haigel on esmatähtis eluga iseseisvalt toime tulla, vaatamata haigusega kaasnevatele raskustele. See tähendab pidevat kohanemist süveneva haiguse sümptoomide ning nendest tekkivate probleemidega. Üpris sageli ilmnevad pärast pikaajalist kindla ravimi kasutamist kõrvaltoimed, seetõttu on normaalne, kui ravi aeg-ajalt muudetakse. See ei viita sugugi haiguse süvenemisele.

Parkinsoni haigus ei lühenda tänapäeval tavaliselt eluea pikkust, aga enamik patsiente peab õppima elama kogu edaspidise elu teatud häiretega, mis tavaliselt ei ületa talutavuse piire.


OHTLIK IGA

Eestis on praegu umbes 2 500 Parkinsoni haigust põdevat patsienti, kellest 90% on vanemad kui 60. Samas on täheldatav seaduspärasus, et mida nooremas eas haigestutakse, seda raskemaks haigus kujuneb. Seni on maailma noorim Parkinsoni tõppe haigestunu 17-aastane, Eesti noorim patsient on 34-a.

Epidemioloogilisi uuringuid tehes selgus, et 2/3 haigetest moodustavad naised. See ei tähenda siiski, et naistel oleks suurem oht Parkinsoni tõppe jääda, vaid sõltub meeste lühemast elueast.


PARKINSONI HAIGUSE RAVI

Kaasajal on enimlevinud ravim levodopa, mis imendub vereringest ajju, kus see muudetakse dopamiiniks, s.o. neurotransmitteriks, millest haigel vajaka jääb. Samas komplitseerub pikem ravi levodopaga osaliselt haige tahtele allumatute liigutustega või haiguslike episoodide süvenemisega. Seetõttu on soovitatav alustada nimetatud ravimi kasutamist võimalikult hilja - haiguse varasematel staadiumidel soovitatakse raviks kasutada aineid, mis peaks suurendama dopamiini sünteesi ajus.

Suur tähtsus Parkinsoni tõve ravis on füsioteraapial, mille eesmärk on lihaste ja liigeste lõõgastumine ja liikumisvaegusest tingitud lihaste atroofia vähendamine. Pikaajaline liikumatus põhjustab lihaste kõhetumist ning liigeste jäikust. Füsioterapeut püüab valitud harjutuste abil venitada lühenenud lihaseid ning suurendada liigeste liikuvust. Sellised harjutused tõstavad üldist toonust, parandavad patsientide koordinatsiooni, asendit lamamisel, istumisel ja seismisel. Füsioteraapia parandab ka hingamist, tugevdab häält ja parandab kõnet.

Parkinsonismi on võimalik ravida ka kirurgiliselt, seda just nooremate patsientide puhul. Suhteliselt hiljuti on hakatud katsetama teatud rakkude siirdamist kahjustatud ajupiirkonda. Algul kasutati haige enda neerupealise kudet, kuid sellest meetodist on praeguseks loobutud. Asemele tuli inimloote rakkude siirdamine, mille edukus on tunduvalt suurem. Katsetamisjärgus on närvisüsteemi tüvirakkude siirdamine kahjustatud piirkonda.


SELTSIST SAAB TUGE

Eesti Parkinsonihaigete Selts loodi 1994. aastal Tallinnas, järgmisel aastal asutati samasugune ka Tartus. Tartu seltsi korraldada on igasuvine laager Kääriku lähedal Karaskil. Talveseminarid on Tallinna seltsi korraldada. Väga olulisele kohale on tõusnud haigete endi organiseeritud seltskondlikud üritused - kohvihommikud jms. Kui seltside loomisel oli peamiseks mootoriks Tartu Ülikooli närvikliinik eesotsas professor Toomas Asseriga, siis praegu juhivad seltside elu ja tegevust juba haiged, see tõestab selliste organisatsioonide hädavajalikkust.

Seltsid aitavad patsientidel kodust väljuda, pakuvad suhtlemisvõimalusi, aga ka informatsiooni uute ravivõimaluste ja taastusravi kohta. Eesti seltsidele on ehk suurimaks tunnustuseks see, et Euroopa Parkinsoni Haiguse Seltsilt saabus pakkumine osalemaks ühises projektis. Eesti on ainuke Euroliidu-väline maa, kellele selline ettepanek tehti.


Maailmas üldtunnustatud Hoehn Yahr'i skaala määratleb järgmised Parkinsoni tõve staadiumid:

0. staadium - haigusnähud puuduvad

1. staadium - haigusnähud ilmnevad ühel kehapoolel

2. staadium - haigusnähud haaravad mõlemat kehapoolt, kuid tasakaaluhäireid ei täheldata

3. staadium - haigusnähud haaravad mõlemat kehapoolt, esinevad tasakaaluhäired. Patsient on siiski sõltumatu

4. staadium - haigusnähud on väga tugevalt väljendunud, kuid haige on siiski võimeline ilma kõrvalise abita seisma või kõndima

5. staadium - patsient on ratastooli- või voodihaige.

Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada