| Inimese hingamiselundid ei kujuta endast midagi muud kui eri läbimõõduga torustikku, mille puhul kehtib Bernoulli seadus. Mida see tähendab, selgitabTartu Ülikooli nina-, kõrva- ja kurgukliiniku professor Mart Kull.
1738. aastal tõestas Sveitsi teadlane Bernoulli: kui vedelik voolab muutuva ristlõikega torus, siis selle ahenemiskohtades voolamiskiirus kasvab ning rõhk langeb. Sama seaduspära kehtib ka gaasilises keskkonnas. Kuidas see seadus seondub nohu, norskamise ja suuhingamisest tulenevate pöördumatute muutustega näokolju anatoomias, selgitab professor Mart Kull järgmiselt.
Bernoulli seadusest lähtub, et kui ninateed on juba mingil põhjusel kitsenenud, näiteks nohu puhul, siis sissehingatava õhuvoolu kiiruse tõttu alaneb rõhk ninateedes veelgi. See kutsub esile ninaõõne läbimõõdu edasise vähenemise. Lõpuks tõmbab alarõhk ninaseinad teineteisele nii lähedale, et külg- ja keskseinte vahele tekivad limaklimbid ehk -sillad. Nüüd lisandub veel üks füüsikaline nähtus - pindpinevus. See tähendab: mida sitkem on külg- ja vaheseinu ühendav lima, seda tugevamini tõmbab see neid üksteise poole. Nii tekivad kontaktpinnad, mis on oluliseks takistuseks ninas ja sellega ühenduses olevates õõntes tekkiva sekreedi toimetamisel neelu ninateede kaudu. Ninna pidama jäänud sekreet suurendab omakorda nina kinnisust või vähendab ninateede läbimõõtu.
KUIDAS TEKIB NORSKAMINE
Kitsastest ninateedest tingitud kiire õhuvool jätkub ka neelus, tekitades sealgi alarõhu: selle seinad tõmbuvad teineteise poole ja tekibki häiriv heli, mida teame norskamisena. Neel on igasugustele rõhumuutustele väga tundlik, sest sel puuduvad kolmes küljes luulised või kõhrelised toed. Samasugused pehmed koed on ka suulagi ja keel ning nendegi kiirest õhuvoolust tulenev vibreerimine võib põhjustada norskamist.
Nagu nohu puhul ninas, nii tekivad ka neelus norskajal pikapeale muutused, mis kitsendavad neelu üha enam. Kui normaalne suulagi on mõni millimeeter paks, siis kroonilisel norskajal, kel see magades pidevalt vastu neelu tagaseina peksleb, on suulagi mitu korda paksem. Suulaes tekkinud põletikulised kohad armistuvad. Üksteise peale ladestuvad armid aga paksendavad suulage, mille tõttu neel kitseneb. See omakorda suurendab nii õhu liikumiskiirust neelus kui ka seal tekkivat negatiivset rõhku, mis kisub neelu seinu üksteise poole.
Mainida tuleb ka unega kaasnevat üldist lihastoonuse langust, lõdvestust. Samas oleme teinud uuringuid, mis tõestavad, et see lõdvestus on omane ainult "noorele" norskajale, kroonilistel norskajatel seda peaaegu ei esine. Huvitav on seegi, et haruharva on selliseid kroonilisi norskajaid, kel poleks probleeme nohu (olgu siis paksu või vedelaga) või hommikuse rögastamisega.
LÕHNA EI TUNNE JA TOIT EI MAITSE
Kui ninateed on normaalselt arenenud, kujuneb välja normaalne haistmistaju ja sealt edasi ka maitsmistaju. Siiski ei tohi unustada, et nii nina kui ka keel on vaid tundlad, mis toimetavad informatsiooni väliskeskkonnast vastavalt haistmis- ja maitsmisajusse, kus tekivad haistmis- ja maitsmisaistingud. Kui lapsel on takistatud ninahingamine, siis ta ei õpigi lõhnu, eriti peenemaid eristama. Igasugune ajustruktuur aga vajab normaalseks arenguks piisavalt stimulatsiooni ehk informatsiooni. Kui lõhnakeskus jääb alastimuleerituks, tekib selles pidurdus, mis võib ulatuda ka teistele lähematele ajupiirkondadele. See aga tähendab, et mahajäämus ühe meeleelundi arengus võib tingida muidki füsioloogilisi muutusi kõrgemas närvisüsteemis.
Arvatavasti on enamik lugejaid tähele pannud, et ägeda nohu korral ei maitse ükski roog ja kõik lõhnad on ühtviisi mittemidagiütlevad või koguni ebameeldivad. Kujutage nüüd ette last, kellel on nina pidevalt kinni või tilgub - ta ei taju lõhnu ega maitseid. Seetõttu on ta kas apaatne või väga kergesti ärrituv ja jonnib sageli. Sellisel lapsel jääb vajaka positiivsetest emotsioonidest. Veelgi enam: laps ei oska ka millegi üle kaevata, sest ta ei tea, et tema seisund võiks palju parem olla - tal pole ju kunagi parem olnud.
ADENOID ON KURJA JUUR
Üks laste kroonilise nohu peamisi põhjusi on adenoid ehk lümfoidkasvaja. Veel mõnikümmend aastat tagasi suhtuti sellesse üpris ükskõikselt. Osalt oli see tingitud tolleagse meditsiini võimalustest. Adenoidi ravi on operatiivne. Tol ajal aga polnud võimalik valutut operatsiooni teha: last hoiti kinni ning adenoid eemaldati peaaegu tuimastuseta. See traumeeris nii arsti kui ka lapsevanemat, kõige rohkem muidugi last ennast. Nii löödigi adenoidile enamasti käega - küll kaob ise ära. Seda ta kahtlemata teebki, kuid alles siis, kui on põhjustanud ülemistes hingamisteedes juba hoopis suuremaid ja tõsisemaid anatoomilisi muutusi, mis suures osas määravad inimese edasise tervise. Ja mitte ainult - lõhna või maitse vaegtaju mõjutab ka inimese sotsiaalset saatust. Kui inimene ei mõista lõhnakeelt, siis jäävad paljud märgid talle arusaamatuks või ta tajub neid ebameeldivana.
Huvitav on seegi, et uuringute järgi on umbes 30 protsendil adenoidi all kannatavatest lastest psüühikahäireid. Samas kaovad umbes 25 protsendil astmaatikutest haigussümptoomid, kui neil õnnestub taastada füsioloogiliselt õige ninahingamine.
Enamasti hakkavad inimesed muretsema siis, kui mingi koht neile valu tekitama hakkab. Adenoid aga ei valuta - järelikult ei tea lapski, et tal midagi viga oleks. Arsti juurde pöördutakse alles siis, kui ilmnevad adenoidist lähtuvad valulikud tüsistused: kõrvapõletikud, põskkoopapõletikud, kopsupõletikud ning mandli- ja neelupõletikud. Sealjuures arvatakse, et need on tekkinud iseeneslikult külmetusest või tuuletõmbest. Tegelikult on kõik mainitud põletikulised haigused lapseeas enamasti tingitud adenoidist.
Lapsevanemad peaksid teadma, et sellised haigused on sisemise päritoluga ning tulenevad ninaõõnt põskkoobaste ja kõrvadega ühendavate teede ummistumisest. Luuõõned täituvad mädaga, mis otsib väljapääsu, kusjuures ümbritsevatele kudedele kasvab rõhk, mis kutsubki esile valuaistingu.
NINA KUJU JA KLIIMA ON SEOTUD
Selle väite tõestuseks pruugib võrrelda neegrite laiu ninasid põhjaeurooplaste, enamasti kitsaste pikkade ninadega. Asi on selles, et põhjaalade kliimaolud - niiskus ja jahedus - ning nendega kaasnevad haigused on põlvkondade jooksul nina kuju muutnud. Pilku kaardile heites võime veenduda, et elame peaaegu polaarjoonel, ehkki ka meil on päikest ja palavaid ilmu.
Põhjamaa kliima õnnetus on selles, et meil pole ei piisavalt soe ega piisavalt külm. Saamidel ja eskimotel ei ole selliseid nohuprobleeme nagu meil, sest nende elukohas on ilm piisavalt külm ega ole liiga niiske. Erinevalt eskimotest püüame kangesti tsiviliseeritud euroinimestena riietuda - ei kanna kindaid, villaseid või nahast sokke ja sooja aluspesu. Seegi võimendab reflekse, mis kutsuvad esile nina turset, põletikku, nohu.
Ninaõõs kujuneb või ei kujune oma normaalmõõtmeteni välja umbes kuuendaks eluaastaks. Väga levinud on arvamus, et nina areneb normaalselt iseenesest. Tegelikult on meile geneetiliselt ette antud vaid nina väliskuju. Milliseks areneb ninaõõs koos sellega ühenduses olevate õõntega, sõltub sellest, kui palju saab nina enda jaoks teha. Nina põhifunktsiooniks on tagada õhu imemine kopsudesse ehk hingamine. Mida vabamalt õhk ninateid läbib, seda paremini ninaõõs välja areneb.
MILLAL LAPSEGA ARSTI JUURDE MINNA
- Juba esimene ülemiste hingamisteede põletik viitab sellele, et ninateede õhuvahetus on häiritud. Järelikult tuleb kohe pöörduda spetsialisti poole selgitamaks, millises seisus lapse ninaõõs on.
- Olulisteks märkideks on ka lapse apaatsus, töövõime langus või siis üliärrituvus, jonnimine.
- Adenoidne nohu erineb viiruslikust nohust selle poolest, et tatt on juba esimesest päevast paks ja värviline; adenoidne nohu kulgeb aevastusteta. Viirusnohu puhul aga on tatt vedel ja värvitu, lapse silmad vesitsevad ja ta aevastab sageli. Adenoidsele nohu puhul ei ole palavikku või kehatemperatuur tõuseb vähe, 37…37,1 kraadini. Viirusnohu kulgeb ägedalt ning siis on palavikku umbes 38 kraadi.
- Adenoidi all kannatavatel lastel vajub suu magades millimeetri-paari võrra lahti; nad hingavad häälekalt või norskavad.
|
Lisa kommentaar