| Kes meist ei oleks kuulnud kaanidest. Kohe kerkib silme ette pilt mudast väljavingerdavatest ning nahale haakuvatest tumedatest ussidest, kes end lühikese ajaga verd täis kaanivad. Vaatamata mõnevõrra jubedale kuulsusele on apteegikaanid kasutamist leidnud nii endisaegses kui ka tänapäevases meditsiinis.
Apteegikaanid ja endisaegne meditsiin
Apteegikaani eesti- ja ladinakeelne (Hirudo medicinalis) nimetus reedavad seotust meditsiiniga. Apteegikaani toitumistavadest tulenevad ka vastavad nimetused soome (verijuotikas), prantsuse (sangsue) ja hispaania (sanguijueld) keeltes. Kaanravi e. hirudoteraapia ajalugu ulatub aastatuhandete taha. Juba 8.saj eKr kasutati apteegikaane Indias. Ka muistses Hiinas tarvitati apteegikaani ravimina, kuid üpriski omapärasel moel. Püütud kaanid kuivatati ja tambiti pulbriks, mida võeti sisse. Rahvameditsiinis oli kaanravi aukohal Babüloonias, Kreekas, Egiptuses ja Roomas. Hirudoteraapia kõrgpunkt saabus aga 19.saj esimesel poolel, kui kaanidega tohterdamine levis paljudesse Euroopa ja Aasia maadesse. Sellel perioodil peeti paljude haiguste põhjuseks "halba verd", mis tuli organismist tingimata eemaldada. Ja apteegikaanid sobisid selleks oivaliselt...
Käsivarrele või jalasäärele pandi hulk kaane ja lasti niikaua verd imeda, kuni nad haavadest eraldusid. Väga kiireks ja mõjusaks aadrilaskmiseks lõigati imeval kaanil tagakeha ära ja veri voolas siis katkematu joana. Raviks kasutatud kaanide hulk oli kolossaalne. Nii näiteks tarbiti 1830.aastal Londoni haiglates 7 miljonit apteegikaani, Pariisis oli see arv veidi väiksem - 5-6 miljonit. Kõige suuremad kaanravi entusiastid olidki prantslased. On välja arvutatud, et möödunud sajandi keskel kasutasid prantsuse tohtrid patsientide ravimisel 75-100 miljonit apteegikaani aastas. Siit ka kõnekäänd, et kaanide abil on valatud rohkem verd, kui kõigis Napoleoni poolt peetud sõdades kokku.
Millest selline kaanravi populaarsus? Apteegikaanidega ravimist pidas enamik nimekaid arste universaalseks ravimeetodiks. Pruukis vaid haigel möödunud sajandi algupoolel Prantsusmaal haiglasse minna, kui talle pandi kõhklemata kõigepealt 30 kaani ja alles siis määrati diagnoos. Aktiivsemad tohtrid aga panid haigetele isegi sadu kaane. Tulemus oli tihti oodatule vastupidine. Patsient kaotas ohtralt verd ja jäi väga nõrgaks. See polnud ka mingi ime, sest üks kaan imes korraga 10-15 ml verd. Lisaks sellele eritus mitme tunni vältel veritsevatest haavadest veel 30-50 ml verd. Sageli tuli ravialuse elu päästmiseks arvukad verdjooksvad haavad isegi kinni õmmelda.
Et Prantsusmaal ületas apteegikaanide nõudlus pakkumise, siis imporditi neid teistest maadest. Põhilised kaanide pakkujad olid Ungari, Saksamaa ja Venemaa. Nendes riikides töötasid elukutselised kaanipüüdjad. Kaanide püüdmiseks kõnniti paljajalu läbi tiigi ja seejärel korjati jalgade külge imenud kaanid kotti. See elukutse ei olnud just kergete killast (suur verekaotus, veritsevate haavade nakatumise oht) ja nii on tolleaegses kirjanduses andmeid kaanipüüdjate surmast verekaotuse tagajärjel.
Hiljem kasutati kaanide kogumiseks vanu hobuseid, kes aeti tiikidesse ja kelle külge kaanid kinnitusid. Kaaniäri oli tulus ettevõtmine. Nii peeti möödunud sajandi alguses Hamburgi lähedal igal aastal kaanilaata, kus nendega innukalt kaubeldi. Kaanide hind ei olnud madal. Möödunud sajandi algupoolel hinnati Venemaal kaaniäri aastakäibeks 6-10 miljonit hõberubla.
Sama kiiresti, kui hirudoteraapia populaarsus eelmisel sajandil tõusis, langes see praeguse sajandi algupoolel. Põhjusi oli palju. Meditsiin arenes, süvenesid teadmised haiguste olemusest. Enam ei peetud nende ainupõhjuseks "halba verd". Kardeti ka nakkushaigusi, mida kaanid korduva vereimemisega võisid levitada. Kaanravi taandus, et varsti uuesti päevakorda tõusta.
Vereimeja isiksus ja eluviis
Eestis elab kaksteist liiki kaane ja ainus, kes ka inimese verd suudab imeda ongi loo peategelane - apteegikaan. See on meie kaaniliikidest suurim ja välimuselt küllaltki kaunis. Täiskasvanud apteegikaan on puhkeolekus 10-15 cm pikk ja kuni 1,5 cm lai. Väljasirutunult aga küünib tema pikkus kuni 20 sentimeetrini. Selg on sellel rõngussil rohekasmust ja kaunistatud punase või pruuni pikivöödiga või värvunud laikude pikireaga. Kõht on kollakasroheline ning ehitud korrapäratult paiknevate mustade laikudega. Kaane, kaasa arvatud ka apteegikaani, saab lugeda tõelisteks atleetideks, sest kolm kihti elastseid lihaseid lubavad apteegikaanil suurepäraselt ujuda, roomata, keha välja sirutada ja kokku tõmmata. Kaanidel kui liikuva eluviisiga röövloomadel on hästi arenenud närvisüsteem. Meeleelunditest on neil viis paari silmi ja rikkalikult nn. tunderakke nahas - kõik ikka selleks, et ohvreid paremini leida.
Häirimatuks vereimemiseks on apteegikaanil veel teinegi suurepärane kohastumus - eesmine ja tagumine iminapp. Alguses haarab kaan ohvrist kinni tagumise iminapaga ja seejärel kombib suuiminapaga imemiseks sobiva koha. Apteegikaani suu asubki eesmisel iminapal ja on kolmnurga kujuline. Suus, neelu alguses asuvad kaani lõuad on varustatud paljude hammastega. Lihaste abil liikuvad lõuad saevad nahka iseloomuliku kolmnurkse hammustusjälje. Kord juba toidu juurde sattununa suudab apteegikaan ennast rekordiliselt kiiresti täis õgida. Tänu imetud vere suurele kogusele võib apteegikaani kaal isegi neljakordistuda. Täiskasvanud isendid on suutelised korraga endasse imema 15-20 g, rekordiliselt aga isegi kuni 40 g verd. Kerkib küsimus, kuhu see kõik küll mahub? Apteegikaanide seedekulgla on kohastunud suurte verehulkade vastuvõtuks ja säilitamiseks. Selleks on neil pugutaskud e. seedekulgla erilised sopid. Pugutaskud täidetaksegi imetud verega. Veri säilib pugutaskutes hästi ja ei roisku. Toidu seedimiseks kasutab apteegikaan bakterite, täpsemalt küll ühe bakteri Pseudomonas hirudinis abi. Vastavaid bioaktiivseid ühendeid eritades aitavad need allüürnikud kaanil toitu seedida ja kaitsevad oma eluskodu ka teiste tõvestavate mikroobide sissetungi eest. Olles juba kord rikkalikult toitunud ei vaja apteegikaan mitme kuu vältel uut toitu ning võib kuni kaks aastat paastuda. Tema eluiga võib olla küllaltki pikk, küündides 20-25 aastani. Looduses kaan tavaliselt nii vanaks ei ela.
Hirudiin ei lase ohvri verel hüübida
Kaani süljes sisalduv hirudiin takistab ohvri vere hüübimist ja seetõttu ongi vereimemine üldse võimalik. Lisaks kasutavad kaanid hirudiini ka konservandina. Hirudiiniga veri säilib pugutaskutes vedelana ja riknemata mitu kuud. Hirudiini sünteesivad apteegikaani neelu avanevad süljenäärmed. Inimesi on ammustest aegadest huvitanud kaanisülje biokeemiline koostis. Juba 1884. aastal tõestati, et kaanisüljel on vere hüübimisvastane toime. Tõsi, seda teadsid nii või teisiti ka kõik kaanravi entusiastid, sest kaanihaavadest jätkus verejooks sageli isegi ööpäeva jooksul pärast vereimeja eemaldamist.
Hirudiini biokeemilise olemuse ja toime selgitamisel on suured teened saksa biokeemikul Fritz Markwardil. Just tema eraldas esimesena puhta hirudiini ja tõestas, et tegemist on polüpetiidiga, mis blokeerib verehüübimises olulise trombiini toime. Vere hüübimises on olulisel kohal trombotsüüdid, vereplasmas leiduv lahustuv valk fibrinogeen ja ensüüm trombiin. Viimane kindlustabki fibrinogeenist fibriini tekke. Polümeriseerudes moodustavad fibriinikiud trombi ja see peatab verevoolu.
Puhas hirudiin on valge pulbriline valkühend, mis suhteliselt hästi lahustub vees. Tegemist on väga võimsa verehüübetakisti e. teisisõnu antikoagulandiga. Trombide vältimine on eriti oluline näiteks ateroskleroosi ja infarkti puhul. Hirudiin ei ole inimesele mürgine ega tekita ebameeldivaid kõrvalnähte (allergia, toksilisus), tema toime avaldub praktiliselt kohe pärast süstimist ja kestab sõltuvalt manustatud kogusest 4-8 tundi. Hirudiini sünteesi määrav geen klooniti juba 1986.aastal ja preparaati saab suhteliselt odavalt piisavas koguses toota. Selle toimeaeg on mõnevõrra pikem võrreldes naturaalse kaanisülje hirudiiniga.
Apteegikaanid on ka nüüdisajal nõutav kaup
Lisaks hirudiinile on kaanisüljes veel teisigi paljulubavaid bioaktiivseid ühendeid. Osa neist lagundab juba moodustunud vereklompe. Trombe lammutavate ensüümide hulka kuuluvad hüaluronidaas ja fibrinolüütiline ensüüm, samuti hementiin ja destabilaas. Kaanisüljest on abi ka veresoonte- ja plastikakirurgias. Esimesel juhul väldivad bioaktiivsed ained veresoonte vigastustest tingitud operatsioonijärgse hüübimisohu. Teisel juhul leiab rakendust aga kaanisülje konserveeriv toime siirdatavatele kudedele ja elunditele. Ka klassikaline kaanravi ei ole oma tähtsust kaotanud. Vereimejad rõngussid on tänapäevalgi kasutusel kõrgvererõhktõve, glaukoomi, südame isheemiatõve, tromboflebiidi, veenilaiendite, hemorroidide jt haiguste ravis. Kaanide teeneid vajavad kirurgid, neuroloogid, günekoloogid, silma- ja nahaarstid.
Unustada ei tohi veel ühte olulist momenti - see on apteegikaanid ja äri. Vaatamata biokeemilise sünteesi edusammudele (kunstlik hirudiin) on elusad vereimejad endiselt küllatki nõutav kaup. Sellepärast ei ole ka tänapäeval midagi imelikku selles, et kaane kasvatatakse müügiks. Probleem on selles, et looduses leidub apteegikaane üha vähem ja vähem. Eesti ei ole erandiks. Meilgi on apteegikaan kantud kaitsealuste liikide nimestikku ning teda võib leida veel üksikutest veekogudest Saare- ja Hiiumaal.
Kaanide edukaks kasvatamiseks on vaja puhast vett, õiget temperatuuri, külluslikult head toitu (verd) ning hoolikat reziimist kinnipidamist. Tavaliselt kasvavad kaanid suurtes klaasnõudes. Esimest korda toituvad väikesed kaanihakatised kaks-kolm nädalat pärast iseseisva elu alustamist. Aasta jooksul võivad nad veel paar-kolm korda nautida ülessoojendatud veiseverd. Tänutäheks headele tingimustele peavad kaanid ka tööd tegema. Töö seisneb eeskätt lõugade harjutamises (kilede läbihammustamine) ja lihastiku treenimises (ujumine). Lõpuks pakitakse kaanid niiske turbaga kottidesse ja algab teekond ostjateni.
|
Lisa kommentaar