Aspergeri sündroom: kindlad tunnused, kuid oma eripärad

Aspergeri sündroom: kindlad tunnused, kuid oma eripärad Foto: iStock

Üldise teadlikkuse kasvades ei ole Aspergeri sündroom enam lapsevanemate jaoks võõras termin. Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinberg räägib, et hoolimata hirmutavatest legendidest on emad-isad enamasti oma lapse huvide eest väljas ning süvenevad kohaste abivõimaluste leidmisele.

Tüüpilist Aspergeri sündroomiga inimest kirjeldada on raske. Lastepsühhiaater Anne Kleinbergi sõnul on Aspergeri sündroomil oma kindlad tunnused, kuid nende avaldumine varieerub ning selle tõttu on need inimesed kõik oma eripäradega.

„Pervasiivsete häirete levimust hinnatakse vahemikku 0,6–1% ning selle sisse mahuvad ka Aspergeri sündroomiga inimesed,“ ütleb dr Kleinberg ning tema sõnul ei ole alust arvata, et pervasiivsete häirete levimus Eestis erineks oluliselt teistest riikidest. Eestis diagnoositakse pervasiivseid häireid analoogselt teiste Euroopa riikidega, välja arvatud võimalus pääseda spetsialistide vastuvõtule, mille tõttu võib diagnoosini jõudmine võtta aega,“ lisab lastepsühhiaater.

Milliste sümptomite järgi võiksid lapsevanemad Aspergeri sündroomi ära tunda?

Anne Kleinberg nendib, et kõige enam hakkavad vanemad abi otsima seoses lapse jäikusega rutiinimuutuste suhtes, mis paneb proovile kogu pere kannatuse. „Tavapärane on pöördumine seoses lapse keeldumisega süüa teatud toiduaineid, välistada teatud värvi või tekstuuriga toitu.

Omapärased huvid ei ole alati häirivaks, sest tihti on lapse kiindumus teadusesse või soov süvenenult mingit kitsast valdkonda uurida isegi meeldiv. Probleemseks muutub see siis, kui kogu pere elu hakkab selle ümber keerlema. Murelikuks võib teha soov mängida ainult ühtede ja samade mänguasjadega, mitte vahetada riideid, tundlikkus helide või kärarikaste inimhulkade suhtes. Tihti on vanemad häiritud ka oma lapse puuduvate sõprade või selle pärast, et teda ei huvita tavapärased eakohased tegevused,“ räägib Kleinberg põhjustest, mille tõttu vanemad spetsialisti juurde satuvad.

Vanemate teadlikkus Aspergeri sündroomist kasvab

Kleinberg kinnitab, et perearstid suunavad selliste muredega lapsevanemad üsna kiiresti lastepsühhiaatri konsultatsioonile, mis on ka üsna loomulik koht abi otsida. „Tänapäeval on nii kooli- kui lasteaiaõpetajad üsna teadlikud ka Aspergeri sündroomist ja soovitavad sageli ise vanematele abi otsima minna. Mida taktitundelisemalt nad seda teevad, seda suurema tõenäosusega ka vanemad pöörduvad,“ kinnitab Kleinberg.

Lastepsühhiaater kinnitab, et vanemate teadlikkus Aspergeri sündroomist on järjest süvenev, kuid omajagu hirme külvavad siiski linnalegendid stiilis, et sellise probleemiga pole lapsel enam õiget tulevikku. Ka erineva professionaalsuse astmega internetiallikad võivad vanemate hirme süvendada. „Enamasti on emad-isad aga oma lapse huvide eest väljas ja ei lase ennast asjatutest hirmudest kauaks haarata ning süvenevad kohaste abivõimaluste leidmisele,“ sõnab Kleinberg.

Varasemalt on Kleinberg välja toonud, et Eestis ei ole niivõrd probleem häire diagnoosimine, kui kriitiline seis abivõimalustega. Arst tõdeb, et kahjuks ei pääse kõik abivajajad tõesti õigeaegselt abini. „Segadus lapse omapärase käitumise ümber võib kesta mõttetult kaua, enne kui tuuakse selgus tema diagnoosis ja mis veelgi olulisem – kirjeldatakse erivajadused, millest lähtuvalt last rehabiliteerida. Siin on oluline rõhutada, et nende laste jaoks on keskne tagada seaduslik võimalus õppida elukohajärgselt väikeklassis või käia lapse vajadusi arvestavas lasteaiarühmas, rakendada sealjuures kõiki tugispetsialiste, sealhulgas leida võimalusel oma tugiisik,“ rõhutab lastepsühhiaater.

Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas "Tervis apteegist" (jaanuar 2013).

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

3 kommentaari

ema
26.04.15 21:35
tihti kiputakse meil lapsi Üle diagnoosima. Paanika lapse käitumise "kõrvale kalletestest" ja kohe mingi haiguse otsimisest... just selline käitumine võib lapsele eluaegse trauma tekitada ja pigem võimendada mõnd käitumis omapära. Lapsed saavad sellistest asjadest suurepäraselt aru ja Teie oma diagnoosiga oleksite justkui selleks loa andnud
Võtke ikka rahulikult ja tegelege oma lastega.
-557
   
+653
gsdfsmpo
04.04.15 13:19
Tekst MTÜ Eesti Aspergerite Ühingu kodulehelt:

“Autismi defineeritakse üldiselt kui „arenguhäiret“, millele on iseloomulikud suhtlemisraskused ja piiratud käitumismustrid. Aspergeri sündroomiks peetakse teatud “kõrgfunktsioneerivat” autismi erijuhtu (mida on püütud ka autismist lahutada). Tänapäeval on aga kõigile kättesaadavad mitmesugused infoallikad, millega tutvudes on kerge mõista selliste definitsioonide ebaadekvaatsust. Meditsiinilises kirjanduses levinud autismikirjeldustest on välja jäetud kõik see, mis on autistide ja Aspergeri sündroomiga inimeste mõistmiseks esmatähtis. Seetõttu süvendavad ka näiteks Wikipediast leitavad autismikirjeldused autistlike joontega inimeste mittemõistmist, stigmatiseerimist ja seeläbi ka autistide toimetulekuraskusi ja kaudsete mõjudena paljusid negatiivseid tendentse ühiskonnas. Allpool järgneb lühikokkuvõte mõnedest üsna vähetuntud, kuid ometi väga olulistest autismiga seonduvatest teooriatest ja seisukohtadest, millest meie meelest autismiga kokku puutudes tuleks lähtuda rohkemgi kui tegelikult juba aegunud ja küllaltki vastuolulisest „autism-kui-patoloogia“ vaatenurgast.”

Loe edasi siit: https://aspiyhing.wordpress.com/mis-on-autism-mis-on-aspergeri-sundroom/
-521
   
+611
vanaema
06.02.15 15:38
ka minu lapselapsel on see sündroom,ta ei ole veel 30.a.vana,kuid seda kirjatükki lugedes sain abi oma probleemile,mis on vaevanud mind juba paarkümmend aastat.Olen kokku kogunud kõik ebatavalised mälestuskillud,juba sellest ajast kui lapselaps oli alla aastane,edasiselt tunnetasin,et kodukoolis õppides oli ta nagu vati sees ja siis tuli minna kodust kaugemasse maailma,tema aga ei tulnud sellega toime ja mina süüdistasin nii paljuski ennast selles,et olin vanaemana nii mõnelgi korral range,kuigi tegin seda armastusest.Nüüd ma ei süüdista ennast,kuid kui pole ravi,siis pole ju pääsu.Jah,minu elutee on lõpupool,kuid mu tütar,lapselapse ema,temal tuleb iseenese tarkusega hakkama saada.Aga ju see on saatus ja sellega tuleb leppida,lihtsalt võtta see omaks.
-572
   
+542

Lisa kommentaar

Saada