Lapse tervisepäevik – iga lapsevanema abimees
"Lapse tervisepäevik" aitab meeles pidada kõiki vajalikke tervisekontrolle, analüüse ja vaktsineerimisi, aga annab nõu ka näiteks toitumise kohta. Küsisime tervisepäeviku ühelt koostajalt Le Vallikivilt, miks perearstid otsustasid sellise raamatukese koostada ning mida see endast täpsemalt kujutab.
„Perearstidest on saanud lapsevanema esmased nõustajad ja vajadus asjalike tervisetrükiste järgi on suur. Tervisepäevik on perearstide ja pereõdede poolt koostatud ja lastearstide poolt heaks kiidetud abivahend lapsevanemale kasutamiseks, selleks et vanem saaks aktiivsemalt ja süstemaatiliselt osaleda oma lapse kasvamis- ja arenguprotsessis. Lapsevanem saab raamatusse teha ülestähendusi ja vajadusel küsida spetsialistidelt juurde, kui tal tekib mingeid küsimusi,“ selgitab perearst ja tervisepäeviku üks koostajatest Le Vallikivi.
Kuigi ilusad pildid ja märkmete tegemise võimalus annavad välja väikese albumi mõõdu, ei ole tervisepäevik mõeldud riiulis seisma. Lapsega arsti juurde minnes tuleb raamat edaspidi ühes võtta.
„Tervisepäevik on aktiivseks kasutamiseks, aga see ei ole mitte kuskil meditsiiniasutuses arhiveeritud, vaid ongi lapsevanema käes,“ ütleb Vallikivi. „Tervisepäevik tuleb kaasa võtta meditsiiniasutusi külastades, kuid see on abiks ka muudes olukordades, kus meditsiini puudutavatele küsimustele vastuseid vaja. Raamatust on abi lasteasutustes, laagrites või välisriigis, aga ka spetsialisti konsultatsioonil“, toob perearst mõned enimlevinud näited.
Tervisepäevik pakub kasulikku infot nii värskele kui kogenud lapsevanemale. „Kui lapsevanem saab oma esimese lapse, siis talle tuleb enamus asju uuena, kogenud lapsevanemale pakub tervisepäevik aga näiteks võimalust oma erinevaid lapsi omavahel võrrelda, “ tõdeb perearst.
Tervisepäevikud on ajas muutuvad: „Kui räägime lapse tervisepäevikutest, siis see ajalugu ulatub Euroopas üle saja aasta tagasi. Esimeste tervisepäevikute kohta on andmed Prantsusmaalt aastast 1869 ja nendes sisalduv informatsioon muutub ja täieneb pidevalt“. Lisaks teaduspõhisusele on info mõnikord ka trendi- ja kogemuspõhine, viimased on aga eriti ajastuomased. „Näiteks kui vaatame dr Spocki raamatut, siis kontseptuaalselt on see väga erinev praeguse aja soovitustest. Näiteks lapsevanema rolli käsitlus, kas laps on aktiivne või passiivne osaleja oma kasvamisprotsessis, kas tal peab laskma teha, mis ta tahab või teda suunama - mis ta teeb, mis ta sööb, kas ta peab lamama kinnimässituna voodis või võib aktiivselt toimetada jne.,“ räägib Vallikivi.
Pereõde, perearst või lastearst?
Viimasel ajal on palju juttu olnud sellest, et lapsevanemad võivad pöörduda oma muredega ka pereõe poole nõu saama. Millal siis pöörduda perearsti, pereõe või lastearsti poole? Vallikivi selgitab, et terve lapse kasvamise, jälgimise ja arenguga pole lastearstil tavaliselt pistmist. „Ta on samasugune erialaspetsialist nagu meestearst või naistearst, kelle poole pöördutakse siis, kui tervisemure läheb spetsiifiliseks ning selle käsitluses jääb perearsti tarkusest puudu. Praegu on lapsevanemal ka see võimalus, et kui ta ei soovi, et tema last jälgiks perearst, võib ta võtta saatekirja lastearstile jälgimiseks või enda raha eest erakliinikus lastearsti juures käia. Enamus lapsevanemaid siiski soovib, et tervel perel oleks üks ja sama arst“.
Esmase tervisenõu annab lapsevanemale üldjuhul pereõde. „Küsimuse või mure puhul peaks lapsevanem helistama perearstikeskusesse ning enamasti on ta esimeseks kontaktiks pereõde. Näiteks toitmist, potitamist või vannitamist puudutavate murede korral oskab pereõde kõige paremat nõu anda. Kui tekib vajadus, suunab pereõde mure arstile edasi kas telefonitunnil lahendamiseks või tõsisema ja kiirema probleemi korral kutsub ka lapse arsti vastuvõtule näitama,“ selgitab Vallikivi.
Tervisepäevikus on ära trükitud ka tervisekontrolli plaan – ehk kui vana lapsega peaks perearsti või pereõe külastus plaanis olema. Lisatud on riiklike vaktsineerimiste ajakava.
Mida laps tohib süüa?
Eraldi peatükk on tervisepäevikus toitumise kohta, sest väikelaste vanemate sagedased küsimused puudutavad just seda teemat ning ka näiteks rinnapiimaga toitmist.
Vallikivi nendib, et toitumine on keeruline teema, mille osas kogu maailmas ei olegi meditsiinitöötajad tegelikult päris lõplikule konsensusele jõudnud. „Kui räägime rinnapiimast, siis näiteks Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja UNICEFi juhendi järgi, peaks rinnaga toitma last kuni 6-kuuseks saamiseni ning ei mingit lisatoitu ega –jooki,“ ütleb ta. Samas peab juhise tõlgendamisel arvestama sellega, et enamus WHO soovitusi on suunatud arengumaadele, kus lisatoidu andmine imikule võib tähendada oluliselt suurenenud terviseriski. Arenenud riikides on lähenemine paindlikum. „Tavaliselt soovitatakse hakata andma lisatoitu 4,5-6 elukuust, et tutvustada lapsele erinevaid maitseid ja tekstuure,“ ütleb perearst ning selgitab, et lisatoitu ei pea andma kaloraaži ja toiteväärtuse pärast, sest rinnapiimast saavad imikud kuuenda elukuuni kõik vajaliku kätte.
Alates kuuendast elukuust peab aga kindlasti imikule andma ka lisatoitu, sest ainult rinnapiimast enam lapse vajaduste katteks ei piisa. Oluline on näiteks rauavaeguse vältimine. Rauapuuduse levimust on Eestis pisut uuritud Tartus ja Tartumaal, kus leiti, et rauapuudus oli lausa 30%-l imikutest, kellest omakorda kolmandik kannatas juba rauapuudusest tingitud kehvveresuse all. Rinnapiimas leidub samuti rauda ja see imendub väga hästi, aga sellest teatud vanusest alates ei piisa. Seetõttu soovitab perearst lapsele teisel elupoolaastal hakata kindlasti ka liha andma. Rauda on ka taimses toidus, kuid taimne raud nii hästi ei imendu, samuti imendub lehmapiimas olevast rauast vaid 10%.
Lapsevanemale on tervisepäevikus spikker, kust jälgida, millist lisatoitu millises vanuses lapsele anda tohib. Nimekiri on mõeldud näidisena, see ei ole kivisse raiutud juhis, mida iga hinna eest järgima peab. „Iga toiduainega tekib lapsevanemal küsimus, kas seda anda, millal ja miks. Tervisepäevikus on nimekiri suhteliselt tagasihoidlik, panime need toiduained, mis ei tohiks vaidlusi ja erimeelsusi tekitada, aga pärast selgus, et siiski esineb ka seal vaieldavusi. Näiteks kartul, mis on küll süsivesiku ja tärkliserohke, kuid sisaldab ka kiudained ja vitamiine ning on lapse jaoks maitselt on neutraalne, sestap võiks ta lisatoiduna alustamiseks ideaalselt sobida närva söömaga ja madala kaaluga titele. Samas priske beebi puhul võiks pigem alustada mõne kalorivaesema köögi- või juurviljaga, näiteks nagu suvikõrvits või brokkoli“ ütleb Vallikivi ning lisab: „Tervisepäevikus on suhteliselt uus see, et nimekirjas on gluteeni sisaldavad teraviljad, mida varem soovitati kuni kaheksanda elukuuni vältida. Kardeti gluteenitalumatust, kui lapsele anda liiga vara nisu, rukist, otra või kaera. Nüüd on selgunud hoopis see, et kuuendast kuust gluteeni sisaldava teravilja andmine aitab seda pigem vältida“.
„See on tegelikult ka üks näide sellest, kuidas tervisepäevikud ja juhised aja jooksul muutuvad ja kohanduvad. Paljudes Euroopa juhistes soovitatakse siiamaani gluteeni sisaldavaid teravilju kaheksanda elukuuni vältida,“ kirjeldas Vallikivi toitumissoovituste muutumist.
Lapse toidud soovitab perearst vanematel ise valmistada. „Alati on parim valmistada imiku toidud ise, võimalusel puhtas looduses ja Eestis kasvanud toiduainetest - siis on teada, mis on sinna sisse pandud ja kui palju. Kui vaatame poelettidel müüdavaid purgitoite, siis on küll sildil kirjas, mitmendast elukuust see mõeldud on, aga kui hakkame lugema, mis sinna sisse on pandud, siis ei pruugi see ei olla sugugi selles vanuses lapsele sobilik toit. Näiteks maasika-kohupiimadessert alates kuuendast elukuust - ei maasikaid ega kohupiim ole alla aastasele lapsele sobilikud toiduaineid. Leiame sealt ka säilitusaineid, soola, juustu,“ manitseb arst lapsevanemaid tähelepanelikkusele, kuid soovib ka kainet meelt: „Iga ema on ise kõige targem ja lähtuma peab tervest talupojamõistusest. Küsimuste korral võiks vanem pöörduda pereõe poole või arstilt nõu küsida,“ soovitab ta. Valmis peab olema aga ka selleks, et igaühe nõuanded on isemoodi - igaüks räägib ju oma kogemuste baasil.
Tervisepäeviku on kirjutanud perearstid Le Vallikivi ja Marje Oona. Aktiivselt aitas kaasa ka töögrupp - ühiselt leiti, et päevikus leiduv info peaks oleks kasulik kogu seitsme eluaasta jooksul. Raamatukesel on nii perearstide kui lastearstide seltsi kui ka pereõdede seltsingu heakskiit.
Lisa kommentaar