Sünnitada kodus

2000 aasta kevadel toimus Amsterdamis IV ülemaailmne kodusünnituse konverents. Eesti ämmaemandate osavõtt sai teoks tänu Madalmaade Kuningliku Saatkonna rahalisele toetusele. Hollandis on 35 % sünnitustest kodusünnitused ja hollandlased on oma unikaalse sünnitusabisüsteemi üle väga uhked.

2000 aasta kevadel toimus Amsterdamis IV ülemaailmne kodusünnituse konverents. Eesti ämmaemandate osavõtt sai teoks tänu Madalmaade Kuningliku Saatkonna rahalisele toetusele. Hollandis on 35 % sünnitustest kodusünnitused ja hollandlased on oma unikaalse sünnitusabisüsteemi üle väga uhked.

Aegade jooksul on sünnitusega olnud seotud erinevad tabud ja moed. Kuid tsivilisatsiooni katsed sünnitamist kuidagi "täiustada" on üksteise järel läbi kukkunud. Need on osutunud kõlbmatuks kui ebatõhusad või isegi ohtlikud nii emale kui lapsele.

Sünnitusprotsessi käivitumist ja toimumist juhivad hormoonid, mis tekivad ajus. Selleks, et hormoonid saaksid loomulikult toimida ja sünnitus sujuks ning edeneks, vajab sünnitav naine sobivat keskkonda. Nii nagu poegiv emasloomgi, vajab ka sünnitav naine intiimset, turvalist paika ning abiks inimest, keda ta usaldab ja tunneb. Pingevabas seisundis ja turvalises ümbruses tuleb naine ise sünnitusega instinktiivselt toime. Kõik see on väga oluline ka lapsele, kuna sünnikogemus mõjutab kogu tema edasist elu.


Ämmaemand on normaalsünnituse ja raseduse spetsialist

Meil ollakse harjunud sünnitusabi seostama just naistearstide-günekoloogidega. Sageli ei teagi last ootav naine, et naistearsti ukse taga pikas järjekorras istumise asemel võiks ta külastada hoopis ämmaemandat, kellelt saaks nõu või abi, leiaks mõistmist ja tuge. Sünnitusmajaski on just ämmaemand see, kes võtab vastu sünnituse, toetab ja nõustab noort ema imetamisel ja muis asjus.

Kui sünnitus ja sünnitusjärgne periood kulgeb ilma tõsiste probleemideta, võib juhtuda, et sünnitusmajas ei kohtutagi naistearstiga. Nendes riikides, kus on tugev ämmaemandus, on reeglina väga head sünnitusabialased näitajad - näiteks Rootsis, Taanis, Madalmaades, Inglismaal. Kui arvate nüüd, et nimetatud on lihtsalt kõrge elatustasemega riike, siis eksite:
USA-s , Prantsusmaal ja Itaalias on sünnitusabi väga tehnoloogiline ja meditsiiniline, aga samas ei ole tulemused parimate seas.

Kodusünnitus Euroopas ja ainulaadne sünnitusabisüsteem Hollandis
Kuni Teise maailmasõjani sünnitati kõikjal maailmas peamiselt kodus. Arenenud Euroopa riikides hakkas haiglas sünnitamine populaarsust koguma 30-ndatel aastatel. Sellest ajast peale on kodusünnituste osatähtsus pidevalt langenud, moodustades praegu umbes 0,5 - 2 % sünnituste arvust
.
Tänapäeval on kodusünnitus (pidades silmas just planeeritud kodusünnitust) väheste perede hoolikalt kaalutletud otsus. Paljudes riikides on kodusünnitus elitaarne ja kallis - aga mitte Hollandis.

Hollandlased ei ole loobunud traditsioonist kodus sünnitada. Praegu toimub seal ligi 35 % sünnitustest kodus. Linnades, kus on rohkesti immigrante, on see protsent madalam, maakohtades aga kõrgem, ulatudes paikkonniti pea 70 %-ni. Samal ajal on selle riigi sünnitusabi kvaliteedinäitajad ühed paremate hulgas maailmas.

Taanis ja Inglismaal läbi viidud uuringud näitavad, et kodusünnitus, kui on täidetud teatud tingimused, on haiglasünnitusest turvalisem. Hollandis on väga tugev, traditsioonidega ämmaemandus ja kodus sünnitamine on tähtis osa sellest unikaalsest ja hästi toimivast süsteemist. Ämmaemand jälgib naist raseduse ajal. Kui raseduse jooksul avastatakse mõni normist kõrvalekalle, mille tõttu beebiootaja vajab põhjalikumaid uuringuid või ravi, suunatakse ta arsti juurde ja vajadusel ka haiglasse. Kui kõik on korras, võib naine sünnitada kodus. Kui ta aga siiski soovib minna haiglasse, võib ta valida haiglasünnituse - ainult et kinni tuleb maksta see osa arstiabist, mille võrra haiglasünnitus on kodusünnitusest kallim. Ka sünnitusjärgselt külastab ämmaemand koos õde-koduabilisega ema ja beebit nii sageli ja nii kaua, kui see on vajalik.


Sünnitusabi areng Eestis

Eestis on ämmaemandaid koolitatud juba 19. sajandi algusest saadik. Loomulikult sündisid ka Eestis tited kodus. Tavaliselt kutsuti appi ravitseja või ämmaemand. Kui tekkisid probleemid, kutsuti kohale arst.

Enamik lapsi sündis kodus kuni 40-ndate keskpaigani, nõnda on haiglas sünnitamise traditsioon Eestis alles 50-aastane.

Nõukogude aja algul reorganiseeriti Eesti sünnitusabi: et iga lapseootel kodanik algusest peale arvele võtta, tuli kõigil naistel minna sünnitama haiglasse. 50-ndatel aastatel loodi tihe väikehaiglate võrk, neist peaaegu igaühes olid kohad ka sünnitajatele.

60-ndatel aastatel ehitati esimesed suured sünnitusmajad, 70-80-ndatel aastatel kerkisid suured sünnitusmajad juba kõigis rajoonikeskustes. Selleks ajaks oli haiglasünnitus muutunud ainumõeldavaks võimaluseks ja kodusünnitus peaaegu välistatud.

Sotsialismiaja sünnitusmajades valitses ülirange kord ja distsipliin, suhtumine oli ebainimlik ja ebaisikuline. Mida suurem haigla, seda tähtsusetumaks muutusid sünnitaja ja ämmaemand. Viimase kümne aastaga on meie sünnitusmajad ja sünnitusabi teinud läbi suure muutuse paremuse suunas.


Euroopas valitseb valikuvabadus

Praegu on Eesti astumas Euroopasse ja Euroopas sünnitatakse ka kodus. Vajadus kodusünnituste legaliseerimise järele on olemas meilgi. See tekkis juba 90-ndate alguses koos aktiivsünnituse ideede levikuga Eestis. On küllalt naisi, kes tahaksid sünnitada kodus, ja kindlasti leidub ka ämmaemandaid, kes oskavad ja tahavad neid aidata.

Selleks et kodusünnitus oleks võimalik ja turvaline, on vajalik väga tihe koostöö kodusünnitusi vastuvõtvate ämmaemandate ja sünnitusmajade vahel, et esimesel vajadusel tagada sünnitajale abi saamine haiglas. Põhimõtteliselt ei tohiks sellise süsteemi loomiseks Eestis takistusi olla.


Kas või miks peaks sünnitama kodus?

Sünnitus ei ole pelgalt meditsiiniline toiming, vaid eelkõige pereelu suursündmus. Teeme juba aastaid jõupingutusi, et muuta sünnitusmaju kodusemaks. Samal ajal on see turvaline paik kogu aeg olemas olnud - naise enda kodus. Rahulik, tuttav ja turvaline keskkond peaks olema sünnituseks ideaalne.

Uuringud on näidanud, et kodusünnitusel esineb vähem häireid ja kõrvalekaldeid kui haiglasünnitusel, mistõttu vajatakse vähem meditsiinilist sekkumist. Kuna jäävad ära haiglasseminekust tingitud stress ja hirmud, on sünnitaja enesekindlam ja otsustusvõimelisem. Samuti ei puutu ema ja beebi kokku ohtlike haiglabakteritega.

Ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) toetab turvalist kodusünnitust.

Kodus on sünnitaja perenaise, võõrustaja rollis. Ämmaemand on külaline. Haiglas on rollid vastupidised. Samas tuleb arvestada, et kodus sünnitamise kasuks otsustades võtab pere vastutuse endale. Haiglasünnituse puhul aga jääb vastutus meditsiinipersonalile.


Väärtus ja valik

Meil on olemas naised, kes tahavad sünnitada kodus. Meist, ämmaemandatest ja tervishoiusüsteemist sõltub, kas nad saavad võimaluse oma valiku elluviimiseks ning kas neile osutatakse professionaalset abi. Alati on olnud inimesi, kelle jaoks on sama tähtsaks küsimuseks kui ellujäämine vabadus elada elu omal viisil ja sooritada iseenese ja ühiskonna väärtushinnangute järgi oma valik.

Praegu on Eestis kodusünnitus seadustega reguleerimata. Ämmaemandat, kes planeerib koos perega kodusünnitust, on ähvardatud karmilt karistada.

Kas kodusünnitus siin ja praegu on võimalik ja vajalik?

Kutsun kõiki ämmaemandaid, arste ja peresid väitlema Eesti sünnitusabi tuleviku üle.


Kas iga naine võiks valida kodusünnituse?

Kõikjal maailmas, kus kodusünnitus on lubatud, kehtivad selleks kindlad nõudmised:

  • naine peab olema terve;
  • rasedus on kulgenud normaalselt;
  • oodatav sünnitus on madala riskiga, näiteks mitmikud, enneaegsed beebid ja tuharseisus lapsed sünnivad alati haiglas;
  • tavaliselt ei tehta kodus mingeid meditsiinilisi protseduure. Kui tekib vajadus meditsiiniliste protseduuride järele, tuleb minna haiglasse;
  • patoloogiliseks pöörduv sünnitus lõpeb haiglas.

Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada