Eesnäärme suurenemine ei pruugi olla haigus

TÜ Kliinikumi kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna juhataja dr Tanel Muuli hinnangul on eesnäärme suurenemine pigem füsioloogiline muutus organismis, mitte haigus. Küll võib aga eesnäärme suurenemisest tingituna tekkida haigus, mida on vaja ravida. Alljärgnevalt räägime lähemalt selle haiguse sümptomaatikast ja ravivõimalustest.

Dr Tanel Muuli sõnul on eesnäärme kasvus mitu perioodi. Esimene kasv toimub puberteedieas, neljakümnendates aastates hakkame rääkima eesnäärme suurenemisest, mis on tingitud meessuguhormooni testosterooni taseme langusest.

Eesnäärme suurenemine on vanuseline protsess ja võib öelda, et täiesti vältimatu. Kuuekümnendates aastates meestest üle 90%-l on eesnääre suurenenud. Kõigil ei tarvitse see olla kliiniliselt väljendunud – eesnääre on küll suurenenud, aga patsient ei pruugi seda tunda. Pigem on eesnäärme suurenemine füsioloogiline muutus organismis, aga sellest tulenevalt võib tekkida haiguslikke seisundeid.

Sümptomid

Haiguseks võib nimetada seda siis, kui ta hakkab patsienti subjektiivselt segama. Sümptomeid on kahesuguseid: ühed on ärritussümptomid ja teised on tingitud eesnäärme survest kusetorule, millega suletakse väljapääs kusepõiest. Need sümptomid hakkavad omavahel kombineeruma. Eelkõige hakkab patsienti vaevama öine sage urineerimine. Inimene ei maga ennast välja ning see hakkab teda segama. Kui öösel tuleb üks kord tualetis käia, siis see tõenäoliselt ei häiri, aga kui juba 4–5 korda, siis küll. Enamasti avaldub korraga mitu sümptomit: päeval võib tekkida äkiline urineerimistung; eesnäärme surve tõttu kusetorule hakkab uriinijuga jääma nõrgemaks; võib tekkida tunne, et urineerides ei tule põis päris tühjaks; kui mingi kogus uriini jääb põide, saab see suhteliselt kiiresti jälle täis.

Kahjuks ei ole võimalik eesnäärme suurenemist mingite abivahenditega ise edasi lükata. “Võiks ju mõelda, et kuna eesnääre hakkab suurenema meessuguhormooni vähesuse tõttu, siis anname testosterooni juurde. Siin on aga niisugune aspekt, et eesnäärme healoomulise suurenemise kõrval on ka eesnäärmevähk. Need on küll üksteisest sõltumatud protsessid, st üks ei lähe teiseks üle, aga tihtilugu esinevad nad koos. Vähi ravis on väga oluline just meessuguhormooni allasurumine. Kui võtame hormooni juurde, aga juhtub olema vähirakke, siis hakkame neid toitma”, selgitab uroloog ajakirjale Apteeker antud intervjuus, miks ei ole testosterooni kasutamine eesnäärme kasvu pidurdamiseks hea variant.

Eesnäärme operatsiooni näidustused.

Operatsiooni poolt või vastu otsustamine käib uroloogi sõnul ikka koos patsiendiga: ”Ainult patsiendi omal soovil tellimustööd me ei tee. Tänapäeval räägitakse küll patsiendi-arsti suhtest kui kliendi-teenindaja suhtest, aga meditsiin on siiski üks neid valdkondi, kus klient tegelikult ei tea, mis on tema jaoks kõige parem. Ta võib olla palju kuulnud ja lugenud ning tuttavatel võib olla selline lõikus tehtud ja kõigil on väga hästi läinud, aga see ei ole mingi põhjendus, et peaksime lõikuse ette võtma. Hea meelega alustaksime ikka tablettravi.”

On näidustusi, mille puhul on teada, et tuleb operatiivselt vahele segada, näiteks kui uriin jääb kinni. See ei tähenda küll vältimatut lõikust, sest kateetriga saab uriini välja lasta. Kui uriini kinnijäämine hakkab korduma, pannakse põide püsiv kateeter. Sellega tagatakse uriini väljavool organismist ja neerude normaalne töö. Kui põis on väga välja venitatud, surutakse uriin tagasi neerude poole ning see hakkab tasapisi neeru kude hävitama. “Enamik inimesi ei taha muidugi jääda mingi toru ja kotiga. Säärasel juhul on see juba lõikuse näidustus, kui patsiendi üldseisund seda lubab ja ta ise lõikust tahab”, selgitab dr Muul.

Teine lõikuse näidustus on, kui uriini jääb püsivalt põide ja seda ei saa tablettraviga vähendada. Ülemääraseks peetakse kogust alates 100 milliliitrist. Seda saab ultraheliaparaadiga mõõta. Kui uriini jääb põide püsivalt, hakkab kannatama neerude töö ning soolade ladestumisest põide hakkab tekkima kivi. Kergesti võib lisanduda ka põletik.

Lõikuse näidustus on seegi, kui hoolimata tablettravist ei saa pidada patsiendi seisundit subjektiivselt piisavalt heaks. Näiteks, kui ta käis enne ravi alustamist 5–6 korda öösel WCs, on saanud 3 kuud ravi ja öine urineerimine on vähenenud nelja korra peale, siis ei pruugi see patsienti rahuldada.

Peale lõikust

Kuna lõikusega eemaldatakse ainult eesnäärme suurenenud osa, võib seda kudet hakata uuesti juurde tekkima ja tõenäoliselt tekibki. Neid mehi, kes satuvad korduvalt lõikusele, on siiski suhteliselt vähe. Kui operatsioon on tehtud korralikult, peaks korduslõikuseni minema üsna mitu aastat.

Samas võib ette tulla lõikusjärgseid tüsistusi, mis võivad nõuda kirurgilist ravi. Näiteks võib tekkida kusetoru ahenemine. “Oleme lõikuse ajal metalltoruga põies sees ja võib juhtuda, et see vigastab mingil määral kusetoru seina. Kui pärast lõikust tekib kuseteedesse põletik, võib põiekael aheneda sellisel määral, et see nõuab hiljem lõikust. Siiski on niisuguse tüsistuse tõenäosus väga väike”, selgitab uroloog.

Kõige rohkem kardetakse pidamatust, st pärast operatsiooni jääb kusi tilkuma. See sõltub näiteks sellest, et patsiendi sulgurlihase toonus on langenud. Enne operatsiooni seda mõõta ei saa. Kui patsient ütleb, et enne lõikust ei olnud pidamisega probleeme, aga nüüd on, siis on põhjus väga lihtne: osa kusetorust oli eesnäärme sagaratega kinni ja loomulikult ei esinenud tilkumist. Operatsiooni ajal võetakse päris korralik tükk vahelt ära. Sisemine sulgurlihas, milleks on põiekael, kõrvaldatakse lõikuse ajal. Muud moodi ei oleks sellel operatsioonil efekti. Kogu pidamine jääb nüüd ainult välise sulgurlihase kanda. Kui patsiendil on selle toonus kas iseenesest olnud vilets või on muutunud sellest, et eesnääre on pidevalt surunud sulgurlihasele, võib tagajärjeks olla pidamatus. Eriti ohustatud on sellised patsiendid, kellel on neuroloogilised probleemid, näiteks on tõsiste alaseljatraumade korral kogu piirkonna innervatsioon halb. Niisugusel patsiendil on suur risk pidamatuse tekkeks. Veel on riskirühmaks diabeetikud just seetõttu, et neil tekib oluliselt kergemini põletikke kui teistel patsientidel. Suhkur on hea sööde mikroobidele ning diabeetikutel eritub uriiniga üsna olulisel määral suhkrut. Riskirühm on ka parkinsonihaiged. Kui on vähegi võimalik jätta opereerimata, siis nii me ka teeme, sest niisugustel patsientidel võib üsna tõenäoliselt tekkida operatsioonijärgne pidamatus.

Kui sulgurlihase probleem on tingitud toonuse langusest või on sulgurlihast lõikuse ajal vigastatud, siis on taolist sulgurlihase probleemi põhimõtteliselt võimalik operatsiooniga kõrvaldada. Põhja-Eesti Regionaalhaiglas pannakse proteese. Haigekassa finantseerib 10–12 proteesi aastas. Viimaste katsetuste järgus on muudki variandid, nagu spetsiaalsed geelisüstid sulgurlihase kõrvale, et suruda lihast natukene kokku ja niiviisi toonust parandada. Teine variant on spetsiaalsete lingude paigaldamine lihase alla, et toetada sulgurlihase piirkonda.

Autor: Marika Gordon

Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.