Noorukite terviseriskidest androloogi pilgu läbi

Noorukite terviseriskidest androloogi pilgu läbi

Terviseprobleemidega õpilaste arv suureneb aastatega. Edasiseks eluks ei ole see aga kuigi soodus lähtepunkt.

„Iga-aastaste läbivaatuste põhjal võib järeldada, et rohkem kui kolmandikul läbivaadatud õpilasel on mingi terviseprobleem: rühihäire, ülekaalulisus, kõrgenenud vererõhk. Vaid ühel kolmandikul 9-ndate klasside õpilastest pole teada mingit kroonilist haigust. Õpilased pöörduvad sageli tervishoiukabinetti, kaevates väsimust, peavalu, kõhuvalu,” tõdeb SA Tallinna Koolitervishoid juhatuse esimees Kädi Lepp.

Uuringute järgi on suurem osa lapsi kehaliselt aktiivsed vaid 2-3 korda nädalas, peaks aga olema iga päev. Üle kahe tunni päevas vaatab televiisorit või kasutab arvutit keskmiselt 90% poistest ja tüdrukutest.

„TV ja arvuti kasutamisega kaasneb õpilaste istuv eluviis, mis omakorda koos ebatervisliku toitumisega tingib ülekaaluliste (14% 15-aastastest koolilastest) ja kõrgenenud vererõhuga (8% sama vanusegrupp) õpilaste kasvu. Profülaktiliselt läbivaadatud lastest on ülekaalulisi keskmiselt 10,6%, 4.-6. klassi õpilaste seas koguni 13,1%,” sedastab Kädi Lepp.

Noores eas ei pruugi kerge ülekaalulisus veel süvenenud terviseprobleeme tekitada, enesest mittehoolivat elustiili jätkuvalt viljeledes aastate möödudes aga küll – kellel varem, kellel hiljem.

Meestearst Paul Korrovitsi hinnangul noormehed oma ülekaalulisuse pärast väga ei põe, aga nad tunnistavad seda kui probleemi. „Teatakse päris hästi, kui mitu kilo tuleks maha võtta, et saada kehakaal normi. Piisava motivatsioonita ei vaevuta aga midagi ette võtma. Pahatihti on ikkagi nii, et keegi peab kõrvalt tõuke andma. Prokrastinatsioon on inimesele nii loomuomane, ja käib ka tervise kohta – kui midagi on võimalik edasi lükata, siis seda ka tehakse.”

Ülekaalulisus ei ole aga sugugi ainukene ega ka peamine noorukite probleem. Milliste küsimustega meestearsti poole pöördutakse ja kuidas selle sammuni üldse jõutakse?

Paul Korrovits: „Õnneks selliseid arste siiski on, kes teavad, kuhu noormehi suunata. Aga mingit üldist võrgustikku ei ole. Sageli on ka tegevusstandardid erinevad, kuidas mingisse arengumuutusesse suhtutakse. On tunda, et info levik on nõrk nii noorte endi kui ka arstide hulgas. Kooliarstide poolne panus võiks samuti olla suurem – näiteks anda mõned juhised noormehele, kuidas ta ise saab ennast läbi vaadata ja millele tähelepanu pöörata või milliste probleemide korral tuleks spetsialisti poole pöörduda.”

Ilmselt on teie erialal tööd rohkem, kui ära jõuab teha? Ja kiireid lahendusi ei ole.

Oleme püüdnud olukorda leevendada internetileheküljega noorte.kliinik.ee, mis sai tehtud osalt ka sellepärast, et vähendada natukene meestearstide töökoormust. Meil oli üsna palju selliseid elementaarsete küsimustega pöördumisi. Internetinõustamist me dubleerima ei hakanud – küsimusi saab esitada ja neile ka vastatakse Eesti Seksuaaltervise Liidu veebisaidil www.amor.ee . Olen ise ka üks vastajatest.

Kuna tööd on palju, siis tuleb prioriteedid paika panna. Meie arvasime, et antud hetkel on kõige olulisem panna võrguleht püsti ja loota, et info hakkab levima „džunglipostina“ – kui ikka sõber ütles, et see on hea, siis järelikult on hea. Niisugune teabeleviku skeem tundub noorte jaoks kõige usaldusväärsem olevat. See töötab küll, aga võtab muidugi ka aega. Eelkõige on aeganõudev eelarvamuste ja müütide kuhjast sõnumini jõudmine, mida tegelikult otsitakse. Varemalt ei ole sellega keegi tegelenud ja nullist alustades kulub aastaid, enne kui midagi muutuma hakkab. Paraku on erinevas vanusegrupis meestel täiesti erinevad probleemid. Kui varemalt pöörasime meeste tervise nädalaid korraldades tähelepanu valdavalt eesnäärme probleemidele – eesnäärmepõletikele ja -vähile, kus sihtgrupiks on ikkagi keskeast vanem kontingent, siis eelmisel aastal mõtlesime, et teeme kannapöörde ja võtame ühe vanusegrupi juurde, keskendume seekord noorukite tervisele.

Kuidas õnnestus?

Kui pakkuda tasuta vastuvõtu võimalust kuldses keskeas meestele, siis on kahe päevaga kõik vastuvõtud triiki täis, aga noormeeste puhul see nii ei ole – pooled vastuvõtud päevas jäid tühjaks. Terviseteadlikkus ei ole neil sedavõrd arenenud, võimalus arsti juures käia ei ole veel iseenesest motivatsioon, et arsti juurde minna. Lisaks on vaja mingit impulssi.

Üsna sageli juhtub nii, et probleem, millega arsti juurde pöördutakse, ei ole üldse põhiprobleem, vaid selle tagajärg ja põhjus on hoopis milleski muus. Suhtumises on väga palju kinni – ikka need eelarvamused.

Toon ühe näite. Intenetinõustamisse kirju saates kirjeldavad noormehed seksuaalelu probleemi partneriga valdavalt minavormis: MA ei saa hakkama, MA ei suuda partnerit iga kord piisavalt rahuldada. Küsitakse, mida MINA saaksin teha selleks, et probleemi lahendada – muudetakse ennast ainuisikuliselt vastutavaks. Kas osa probleemist võiks ka partneripoolne olla, sellest ei teki üldse küsimustki. Alguspunkt on seal, et mees on justkui vastutav kogu protsessi sujuva kulgemise eest – mees alustab ja lõpetab. Ka see, et mees peaks justkui olema alati valmis. Kui naisterahvas keeldub, siis seda ei saa pahaks panna – naiste peavaludega on väga paljud mehed tuttavad... Kui aga mees keeldub, mida siis naine selle kohta mõtleb – äkki on tal keegi teine? See on soostereotüüpidesse sisse kirjutatud. Kui noormehele lahti seletada probleemi taust, et kõikides suheteprobleemides on osapooli vähemalt kaks, siis on kohe näha, kuidas kivi südamelt langeb ja olemine muutub vabamaks. Suhe ei pea olema iga päev nagu eksam.

Suhtlemise poole pealt on ka päris palju kinnisust – pigem räägitakse probleemist arstile kui partnerile. Selleni, et läbi aegade kõige keerulisem seksitrikk on olnud rääkimine, jõutakse ikka viimasena.

Kas ülekaalulisus on noormeestele probleem või mitte väga?

Tegelikult on. Meediast tulevad meile ju signaalid selle kohta, milline on normaalne inimkeha. Võtame või tugitoolisportlase reklaamid, kuhu on pandud suure õllekõhuga mees istuma – mehed saavad ju väga hästi aru, et seal on omajagu irooniat sees – sa ei tohiks olla selline, aga selline sa paraku oled.

Noormehed oma ülekaalulisuse pärast väga ei põe, aga nad siiski tunnistavad seda kui probleemi. Siis aga öeldakse, et tööd ja rabelemist on nii palju, vaevalt jõuab õhtul jalgu järele vedades koju, kuhu see sport veel mahub.

Aga et toitumist korrigeerida, selle peale ei tulda?

Arstile edastatakse ju pisut selekteeritud infot – eks inimene tahab endast ikka paremat muljet jätta. Ta võib ju mulle rääkida, et sööb liha kõrvale ka juurvilja, aga selle, et ta päevas kuus pudelit õlut ära joob, jätab ta targu ütlemata. Korralikust toitumisest üksi on vähe abi, kui tehakse kontoritööd ega liiguta piisavalt, lisaks on vaimset ülekoormust ja stressi palju. Sõltub ka kehatüübist, aga osadel juhtudel võib ainuüksi ülepinge hakata põhjustama kehakaalu muutust.

Ülekaal ei ole lihtsalt kilode kogunemine, see on probleemi tagajärg. Põhjused võivad olla väga erinevad. Ja ülekaal tagajärjena põhjustab jälle omakorda probleeme. Kuna rasvkoega on seotud ka hormonaalne tasakaal, siis meestel põhjustab meessuguhormooni langus ja naissuguhormooni tõus ka erektsiooni- ja libiidohäireid, meeleolu kõikumisi, motivatsiooni kadu, eluenergia vähenemist. Võib tekkida diabeedirisk. Arsti juurde jõudes räägitakse küll kõige põletavamast probleemist, aga kui süvitsi minna, siis tuleb neid välja karjakaupa. Kui inimene on endale probleeme kogunud 5-10 aastat, lõpuks jõuab ta meestearsti juurde, siis loomulikult ei suuda ma esimese vastuvõtuga seda probleemi ära lahendada, jõuan ainult mingid piirjooned maha märkida ja võib-olla motiveerida teda tagasi tulema. Kui probleemiga tegelda, siis tuleb ka lahendus. Aga see tuleb aeglaselt, järk-järgult.

Noormeeste puhul on ülekaalulisus probleem ka sellest aspektist, et lisaks muudele riskidele lisandub risk viljakusele. Kehamassiindeksil (KMI) on seos vere testosteroonisisalduse ja munandimahuga.

Millisest numbrist alates?

Kui KMI on üle 30, siis on see kindel risk. Nooremas eas on organismil palju kompensatsioonimehhanisme ja eks probleemi eitamist ole ka rohkem. Aga ülekaalulisus on lisaks füüsilisele ka sotsiaalne probleem, takistab suhtlemist. Kui see noormees juhtub olema natukene kinnisema iseloomuga ja keegi pöörab tema ülekaalulisusele veel eraldi tähelepanu, siis see võib olla üsna valulik. Olukorda on võimalik korrigeerida ainult suhtumisega.

Minu enda tutvusringkonnas on päris mitu ülekaalulist inimest, kes ka tegelevad selle probleemiga, aga ainuüksi oma positiivse ja elujaatava suhtumisega blokeerivad nad ära võimaluse teistel selle kohta üldse midagi öelda. Avatuse ja eheduse vastu juba ei saa. Aga inimesed on loomult ikkagi erinevad ja sinna pole midagi parata. Olen oma järeldustega jõudnud sinnamaale, et praktiliselt kõiki deemoneid tuleb lapsepõlvest otsida – kuidas isa on oma pojasse suhtunud, milline oli üldse suhtlemine vanematega, kui palju oli seal usalduslikkust ja kui palju oli etteheiteid: sa ei ole ikka selline, nagu olema peaksid, õige mees ei tee niimoodi jne. Kui palju teda tunnustati ja kui palju teda kritiseeriti – see jätab jälje, mõnele võib-olla elu lõpuni ja kandub omakorda edasi nende lastele. See käib ringi mööda ja tekivadki soo stereotüübid. Kui lisada veel müütide uskumine, siis on üsna raske sellest kõigest läbi murda.

Apteekides on saadaval suur valik preparaate, mis peaksid aitama kehakaalu langetada. Kuidas te neisse suhtute?

Ega ma kätt ette panna ei saa, nad on ju käsimüügis. Aga kuna ülekaalulisusel on väga erinevaid põhjusi, siis ka lahendusteed peaksid olema erinevad. Osadele inimestele nad võib-olla isegi sobivad – kui ülekaalu põhjus langeb kokku sellega, mida see preparaat organismis teeb. Aga ainult tablettidega siiski hakkama ei saa. Väga palju sõltub ka eluviisist. See on väga mugav suhtumine – võtan pilli sisse ja olengi kõhn. Aga niisama lihtsalt see ei käi. Enne käsimüügipreparaatide järele haaramist soovitaksin siiski  eelnevalt spetsialisti poole pöörduda.

Osadel inimestel on rasvumine geneetiline – hetkel neile head ja täielikku abi anda ei saa, aga meditsiini arenedes tuleb ka lahendusvõimalusi juurde. Samas saab elukorralduse muutmisega neid riske vähendada ja ikkagi elada normaalselt täisväärtuslikku elu.

Kuivõrd ohustab munandivähk noormeeste tervist?

Õnneks seda vähiliiki Eestis väga palju ei esine – esmasjuhte on aastas 10-15. Samas varajase avastamise korral on nad kõik ravitavad. Munandivähk ongi noorte meeste haigus, kõige suurem risk on eluaastates 18-35. Paraku, just infopuuduse tõttu, jõuab neist arsti juurde liiga suur protsent alles siis, kui vähk on juba metastaseerunud ja sisuliselt ravimatu. Selliseid juhte on aastas kahjuks päris mitu, kus vähk on vaevalt aasta tagasi tekkinud ja viib lihtsalt noore mehe hauda. Kõiki selliseid juhtumeid on võimalik õigeaegsel sekkumisel lahendada, selle nimel töötamegi.

Millised on munandivähi sümptomid?

Kõige lihtsam, mida noormehed saavad ka ise otsida, on katsumisel valutu tükk munandis. Seda on võimalik enda läbivaatuse käigus tunda. Portaalis noorte.kliinik.ee on üleval joonised, kuidas endale läbivaatust teha, kui sageli, mis tingimustes jne.

Kui minu juurde tulnud noormehe probleem on ka milleski muus, siis tavaliselt teen talle ka läbivaatuse ja räägin, millele tuleks ennast läbi vaadates tähelepanu pöörata.

Varakult avastatud munandivähi viie aasta elulemus pärast ravi on kõigist vähiliikidest üks suuremaid. Samas on munandivähk vähivormina üks agressiivsemaid, ta võib oma töö ära teha kuue kuu kuni aastaga. Kui munandis on vähikolle juba tekkinud, siis ta võib metsataseeruda sisuliselt päevadega. Munandivähi raviks, mida teevad uroloogid, kasutatakse kiiritus- ja keemiaravi, osadel juhtudel munand ka eemaldatakse. Tegelikult ei ole kahte munandit vajagi, teine on justkui varuks. Kui teine munand funktsioneerib, siis ei ole probleemi. Vaid paaril protsendil juhtudest võib hiljem tekkida vähk ka naabermunandisse. Enne kiiritusravi või enne operatsiooni tuleks seda noormeest kindlasti teavitada sperma külmutamise võimalusest. Kiiritusravi käigus võib munandi kude saada nii palju kahjustada, et mees jääb steriilseks.

Munandivähi puhul ennetusest vist rääkida ei saa?

Ei teata täpselt, kuidas munandivähk tekib. Võimalik, et alged tekivad juba emaüsas. Ilmselt mõjutavad ka keskkondlikud tegurid, aga me ei tea täpselt, kuidas need toimivad. Samuti puuduvad andmed geneetilise komponendi osas. Kui teadmised selles osas täienevad, siis võib-olla oskame tulevikus ka riske ette aimata ja juba varases lapseeas teha ära vastavad testid, selgitada välja, kas on olemas hilisem risk munandivähi tekkeks ja neid noormehi rohkem jälgida. Kuigi Eestis on munandivähki üsna vähe, siis näiteks Taanis on selle esinemissagedus üks suuremaid maailmas. Huvitaval kombel on ta seotud viljakuse tasemega: mida madalam on viljakus, seda rohkem esineb munandivähki. Eesti meeste viljakus on siiani olnud üks paremaid Euroopas, ka meie munandivähi näitajad on ühed madalamad. Tõenäoliselt mängib siin rolli ka keskkond. Üks põhjusi, miks meeste viljakus on viimase 50 aasta jooksul langenud, on tööstuslikud östrogeenid (pestitsiidid, pesupulbrid jne). Naisorganismi hormonaalset tasakaalu nad eriti ei mõjuta, meestele mõjuvad aga hävitavalt.

Munandivähi varajane avastamine on sõna otseses mõttes noormehe enda kätes. See haigus on kergesti diagnoositav ja ka heade ravitulemustega.

Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada