Ülla Linnamägi: Eestis on dementsuste diagnoosimine oluline probleem

Vaskulaarset dementsust diagnoositakse kolm korda rohkem, kui seda tegelikult peaks olema, Alzheimeri tõbe aga kolm korda vähem tegelikust, leiab Tartu ülikooli kliinikumi neuroloog dr Ülla Linnamägi.

Millised on need esimesed märgid sellest, et vastuvõtule tulnud patsient võib põdeda dementsust?

Tavaliselt perearsti vastuvõtul dementsuse esimesed märgid ei ilmnegi. Haigestunu ise kurdab näiteks tasakaaluhäire või pea raskustunde üle. Toetuda saab haigestunu nende lähedaste olukorra kirjeldusele, kes on märganud patsiendi vaimse võimekuse vähenemist kodustes tingimustes. Korduma kippuvad küsimused, kaugemate sugulaste või isegi lapselaste äratundmishäire, ühe tunni jooksul korduvad telefonikõned sama probleemi pärast. Mõnikord võib küll ka arst või meditsiiniõde probleemi märgata, kuid seda pigem juhtudel kui tegemist on pikaajalisema vestluse või mingi meditsiinilise abivahendi kasutamise juhtnööridest arusaamise raskuse korral. Küllalt ilmeka näitena võib tuua juhu, kui meditsiinitudengitele juba mõõduka dementsuse staadiumis patsienti demonstreerides ei jäänud neile kellelegi muljet, et tegemist võiks olla haige inimesega. Alzheimeri tõve haige on oskuslik oma defitsiidi varjamisel, küsimustele vastab ta keerutades ja ringiga kuigi vastust tegelikult ei annagi. Alzheimeri tõve haige säilitab kaua väliselt formaalse suhtluse oskused, on viisakas ja korrektne. Seega ainukeseks võimaluseks dementsuse kahtluse kinnitamiseks on kutsuda vanemaealine arstivisiidile temaga koos elava või teda hooldava inimesega. Ja ka sel juhul tuleb leida võimalus kõneleda hooldajaga nelja silma all, et viimane saaks olla avameelne. Kerges staadiumis Alzheimeri tõve haige mõistab kõneldut, kui mõnikord poolikult ja võib kaaslase vastu muutuda vaenulikuks või paranoiliseks. Kui tegemist on üksi elava vanemaealisega, siis võib senise tähelepaneku alusel öelda, et nende kaebused on paberile üles kirjutatud, et nad midagi ei unustaks mainimast. Sageli olen mäluhäire kaebusega patsienti jälginud mitu aastat, enne kui dementsus välja kujuneb. Umbes pooltel kerge kognitiivse häirega patsientidest kujuneb dementsus paari-kolme aasta jooksul, seetõttu on asjakohased visiidid kognitiivse seisundi järgimiseks korra aastas.

Millal oleks vajalik saata dementsusega patsient edasi neuroloogi või psühhiaatri konsultatsioonile?

Eestis on dementsuste diagnoosimine oluline probleem. Toetudes haigekassa 2007 andmetele, ei ole Eestis dementsuse eri vormide diagnoosimisel proportsioon õige. Viie aasta jooksul on olukord küll minimaalselt paranenud, kuid ikkagi moodustavad täpsustamata või muu dementsuse diagnoosikoodiga juhud üle poole, kuigi neid võiks maksimaalselt olla 10-15%. Vaskulaarset dementsust diagnoositakse kolm korda rohkem, kui seda tegelikult peaks olema, Alzheimeri tõbe aga kolm korda vähem tegelikust. Kuna paljudel juhtudel on tegemist ainult kliinilise diagnoosiga s.t, et abiuurimismeetodite abil ei ole võimalik diagnoosi kinnitada, siis olulisim on diagnoosimisel arstlik kogemus. Seega peaks dementsuskahtlusega isiku saatma keskusesse, kus süvendatult tegeldakse dementsusprobleemiga ja arstil on piisav kliinilise diagnoosimise kogemus ning kus on neuropsühholoogilise testimise võimalus. Kuna ainult erialaspetsialistid saavad suunata haiget peaaju visualiseerivale uuringule, siis juba see on üheks patsiendi edasisuunamise põhjuseks. Küllalt palju on meie praksises juhte (kuni 10%), kui tegemist on dementsuse ravitava põhjusega, st ajupildil ilmneb kas healoomuline kasvaja, normaalrõhu hüdrotsefaalia või isegi ajukestade vaheline krooniline hematoom. See on juba tõsine arstlik viga, kui midagi sellist „maha magatakse“

Kui palju suudab medikamentoosne ravi muuta dementse patsiendi olukorda?

Oluline on selgitada nii patsiendile kui lähedasele, et praegu olemasolevate ravimitega ei ole võimalik haiguse kulgu peatada. Samas on aga tähtis rõhutada, et ravimiga on võimalik pikendata kvaliteetselt elatud aega, st patsient saab 1-2 aastat kauem hakkama oma igapäevatoimingutega. Ka see on saavutus, kui haigestunu on vähemalt pool aastatki kauem võimeline ise käima väljakäigus või ise lusikaga sööma. Seda eriti seepärast, et nii säästetakse hooldamiseks kuluvat aega ja hooldajal jääb päevast vähemalt mõnigi tund aega enese jaoks. Aina rohkem saab teaduslikult tõestatud ka tõsiasi, et Alzheimeri tõve ravimid vähendavad ka haigestunute käitumis- ja psüühikahäireid, aga need on just tegurid, mis hoolduskoormuse eriti raskeks teevad. Ravimid ei lükka edasi küll haigusest põhjustatud surma, kuid perekonna ja ka Alzheimeri tõve haige elukvaliteet on parem ning hoolduskoormus väiksem.

Pildil Ülla Linnamägi. Pildi autor Lauri Kulpsoo.

Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.