Seksuaalne suhe ei toimi 02.11.12 / Seksuaalnõustaja

Külastaja küsib:

Tere!

Minu mure on järgmine:
olen oma mehega suhtes ligi neli aastat ja probleem alagas juba siis, kui me kokku kolisime s.o siis ligi kolm aastat.
Üks moment meie voodielu täiesti hääbus.
Võtsin jututeema üles ja küsisin, et milles asi.
Kuna mees oli just vahetanud töökohta ja tööle pidi asuma mitmed tunnid varem kui eelneval eluperioodil, tõi ta selle põhjenduseks.
Ühesõnaga muutus elus ja pole harjunud nii varakult tõusma.
Olin mõistev ja andsin endale aru, et inimesed on erinevad ning tajuvad elumuutusi erinevalt.
Paar kuud möödus ja ikka sama seis s.t ei mingit seksuaalelu.
Võtsin taas teema üles.
Vastuseks tuli, et on pinges ja väsinud.
Minu meelest täitsa mõistetav, et kui tööl on pingeline, siis see pärsib seksuaalelu ka.
Küsisin endalt, mis ma teha saaks omalt poolt. Lasin nädalavahetustel tal kauem magada, töölt koju tuli lasin lihtsalt tal puhata, majapidamisasjadega ei tüüdanud jne.
Selle tulemusel siis lõpuks nelja kuu jooksul ühe korra jõudsime nii kaugele.
Algataja olin mina.
Läks jälle aega mööda...nii umbes kuu ja taas jälle sama seis.
Võtsin selle vana teema üles. Lihtsalt ei saanud enam aru, mis toimub. Ütlesin otse välja, et kui mees tahab seksida, siis ei loe seal mingi väsimus ka.
Seekord siis tuligi vastuseks, et asi on puhtalt minus.
Oli valus kuulda seda, aga küsisin siis, mis moel see minust tingitud on.
Tema silmis olen ma liiga närviline.
Kui soovid probleemile lahendust ja miskit muutust tuleb olla aus enda kui partneri vastu, olen mina vähemasti nii aru saanud.
Tunnistasin, et jah, mingi moment ma muutun närviliseks. Kui aina püüad ja püüad oma mehega armatseda, aga miskit ei tule sellest välja, siis keerab vaikselt seal kupli all ära küll. Ja ei kavatsegi salata maha, et muutsin nii mõnigi kord väga norivaks ja irooniliseks.
Tookord ta vastas, et enne ei saa minit seksi toimuda, kui ma pole närviline.
Püüdsin küll selgitada, et suurelt jaolt ongi minu närvilisus tingitud sellest, et meil on puudulik seksuaalne suhe.
Mõtlesin, et mis seal siis ikka, tahad muutust, siis alusta endast.
Käisin psühholoogi vastuvõttudel, käisin psühholoogia loengutel, võtsin raamatukogust psh teemalisi raamatuid, et olla parem mina. Olla mõistvam ja parem inimene.
Möödus neli kuud ja meie seksuaalelus ei toimunud miskit. Kodus oli rahu.
Nääklemisi ja ütlemisi ka ei olnud.
Püüdsin ise ka olla seksi suhtes algataja pool, aga sellest kõigest hoolimata ei toimunud midagi.
Nelja kuu möödudes võtsin taas selle vana teema üles. Küsisin, et kas on kõik korras, on tal mulle midagi ette heita.
Vastuseks tuli, et ei ole ja kõik on ju korras. Küsisin vastu, et ülejäänuga on kuidas on, aga kas ta ise ei tunne, et meie suhtes on miskit puudu.
Sellest sai ta aru, kuhu ma oma jutuga sihin ja selle peale kogu tema sõbralik olek ka muutus. Võttis endale kohe kaitsepositsiooni.
Küsisin taas, et milles asi. Kui sul ei ole mulle midagi ette heita, kõik on korras ja oled rahul, miks siis ometi ei vasta sa mu püüetele.
Selle peale tuli vastus, et nii lihtsalt need asjad ei käi. Kuna ma enne, see on siis neli kuud tagasi käitusin ebameeldivalt, siis tema ei ole masin, et suudab oma keha käima lülitada, kui tarvis on. Tema vajab veel aega.
Vajusin masendusse kui pika vihaga saab üks inimene olla.
Vahepalaks siia, et ta on väga pika vihaga ja kerge solvuja.
Kuulsin seda juba meie suhte algul, tema vendade ja sõprade käest aga tol perioodil ei teadvustanud endale, et raske saab olema sellise inimesega koos elamine.
Tusatsesin mõned päevad, võtsin end kokku ja mõtlesin, et egas midagi, tuleb veel enda kallal vaeva näha. Lahku on ju jube kerge minna.
Möödus taas ligi kolm kuud ja ühel heal päeval ei suutnud ma enam oma emotsioone kontrollida või ei tahtnudki enam kontrollida. Mulle oli see juba suisa mõnitamine.
Töölt koju tulles küsisin, et kas tal on armuke. Solvus. Tulemus oli see, et tema vajab veel aega.
Lõin osaliselt käega. Las siis olla, mis ma siin pingutan ja käin mööda joont.
Hakkasin ise ka mõtlema teiste asjade peale, mis toimivas suhtes on igati terve nähtus- kaasad suhtlevad, arutavad, pleneerivad, püüavad koos midagi teha....siis pidin tunnistama, et meil ei olegi midgai sellist.
Mees tuleb töölt, toon söögi ette. Sööb ja tema jaoks ei olegi midagi muud kui TV.
Enamus arutluste ja minu poolt välja käidud teemadega ka kaasa ei tule. Ütleb, et ta pole Alari Kivisaar kellel jutt jookseb. Püüdsin selgitada, et suhe ei saa toimida, kui inimesed omavahel ei suhtle. Selle peale tuli vastus, et mingu ma hullumajja ennast ravima.
Lasin siis asjadel minna nii nagu nad lähevad.
Siis isegi miskit toimus meie voodielus. Harva aga toimus.
Jäin lapseootele.
Olin õnnelik ja ka tema oli algselt õnnelik...nii kaua, kui ma võtsin selle vana tüütu teema üles.... .
Vastuseks tuli siis, et tema ei saa raseduse ajal....tal kuidagi ebameeldiv jne.
Olin taas mõistev. Olgu siis nii.
Laps sündis ära.
Ja hakkasin peale lapse sündi kuu aja pärast jälle oma joru ajama.
Ütles, et olen närviline ja tema vajab aega.
Olin tõesti närviline. Väsinud ja magamata. Ööpäevas kolm tundi magada on liiga vähe ja see kolm tundi oli ka katkendlik.
Püüdsin nii hästi kui võimalik selgitada, et vajan temapoolset abi ja toetust.
Vastuseks sain, et ma ei oska üldse inimestega suhelda ja mingu ma hullarisse ravile.
Olin tõesti peale lapse sündi pool aastat närviline. Vajusin masendusse ja oli lõpuks depressioonis.
Otsisin abi psühholoogilt. Ravimite kasuks ma ei otsustanud. Leidisn, et pean olema nii tugev, et saan ilma nendeta hakkama. Lihtsalt pean.
Mõne aja mõõdudes, kui olin psh külastanud, tundsin ise ka, et hakkan ennast taas leidma.
Mees ei tundnud küll huvi, et kuidas mul läheb jne. Lõin käega.
Mingi moment ütles, et kui laps natuke suurem, siis leiame ka üksteisele rohkem aega ja küll saab seksuaalne elu ka korda.
Nüüd on laps kaheaastane.
Mis on muutunud? Suudan ennast taas kontrollida. Kahjuks mitte küll iga kord, aga olen uhke enda üle ja tunnen, et olen ennast taas üles leidnud.
Aga rääkides meie seksuaalelust, siis on see sama, süüdi olen mina ja tema vajab aega.
Olen mõned korrad öelnud, et mul on elevandi paks nahk. Enamus naisi süüdistaks, et tal on armuke.
Tunnen, et niimoodi edasi elada ei suuda ma. Närtsin.
Paraku minu jaoks on seks suhtes oluline.
Ma nüüd ei tea, kas ma suutsin ennast Teile arusaadavaks teha. Loodan, et natukenegi.
Olen üha enam veendumusel, et see mees on minuga koos lihtsalt mugavusest ja et rahakotil on siis kergem.
Minu mõistus ei saa sellest aru, et mis aega see inimene kogu aeg vajab.
Selline prääniku välja teenimine viib ta minust aina eemale. Minu tunded seetõttu on hakanud üha jahenema.
Samas ei taha ma nii kergelt lahku minna. Lahku saab alati minna. Elu ei olegi kerge, tuleb vaeva näha.
Võib küll kõlada naiivselt, aga mida veel peaksin tegema? Ei taha lihtsalt käega lüüa, seda jõuab alati teha.

Arst vastas:

dr Vladimir Vihljajev

Günekoloog

Meestekliinik Tallinnas

Tere! Puht inimlik mul on väga kahju Teid, kuna see probleem on tõsine, keeruline ja raske leevendav. Mees – ja naissoo kooselu see on kindlasti esijalgu seksuaalne elu ja nauding, muidugi mitte ainult, vaid põhiliselt nii. Samal ajal uskuge mind et see mure on päris levinud. Vähemalt iga kolmas paar ütleb et seksuaalne elu enam ei toimi, eriti kui on koos elanud 8-10 aastad. Ja see ei tähenda et meesterahval olemas keegi teine, vaid lihtsalt seksuaalne tahtmine on temal tasakesi kustunud. Reeglina soovitakse proovida midagi mutta tavaelus, pisikesed üllatused, rohkem romantikat, koos reisima lõunamaale, psühholoogi konsultatsioonid jne., vaid nii nagu ma sain aru see on juba proovitud ja enam Teile ei aita. Näen ainuke võimalus et pöörduda seksuaalnõustaja juurde. Soovitan Mare Pruks Raplamaalt (5534998), kes on kliiniline seksuoloog, psühholoog ja naistearst ja lihtsalt väga meeldiv ja tark inimene. Võite öelda et minu poolt. Aga üks tõsine tingimus et tulla koos oma mehega. Kuna kooselu toimub kahe inimese vahel ja kui olemas soov midagi mutta siis ka mõlemad peavad seda soovitama. Näidake temale see kiri ja minu vastus ka, rääkige oma mehega veel kord ja kui tema on nõus sellega, et nii elada enam ei tohi, siis proovige teostada mõned liigutused ja muutused kooselus. Kui tema kategooriliselt vastu ja ei näe (ei ole nõus) et Teie kooselus olemas suured probleemid, siis Teie koosviibimine on väga kahtlane!
Soovin edu Vladimir

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.