QUETIAPINE TEVA

Toimeained: kvetiapiin

Ravimi vorm: toimeainet prolongeeritult vabastav tablett

Ravimi tugevus: 400mg 60TK

Retseptiravim

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Ravimi patsiendi infolehe PDF

1. Mis ravim on QUETIAPINE TEVA ja milleks seda kasutatakse

Quetiapine Teva sisaldab toimeainet, mida nimetatakse kvetiapiiniks. See kuulub ravimite rühma,
mida nimetatakse antipsühhootikumideks. Quetiapine Teva’t kasutatakse mitmete haiguste raviks, nt
- skisofreenia: te võite kuulda või tunnetada asju, mida pole olemas, uskuda asju, mis ei vasta
tõele või tunda ennast ebatavaliselt kahtlustavana, ärevana, segaduses, süüdi, pinges või
masenduses.
- mania: te võite tunda ennast väga erutatuna, elevil, agiteerituna, entusiastlikuna või
hüperaktiivsena või teie otsustusvõime on häiritud, olete agressiivne või häiriva käitumisega.
- bipolaarne depressioon ja depressioon: te olete kurb. Võite tunda masendust, süütunnet,
energiapuudust, kaotada söögiisu või ei saa magada.

Kui Quetiapine Teva't võetakse depressiooniga patsientidel täiendava ravimina, siis võetakse seda
lisaks teistele selle haiguse raviks kasutatavatele ravimitele.

Teie arst jätkab teile Quetiapine Teva andmist, kuni teie enesetunne on paranenud.

2. Mida on vaja teada enne QUETIAPINE TEVA võtmist

Ärge võtke Quetiapine Teva't:
- kui olete kvetiapiini või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes
allergiline.
- kui te võtate mõnda järgmistest ravimitest:

- teatud HIV ravimeid;

- asooli tüüpi ravimeid (seeninfektsioonide vastu);

- erütromütsiini või klaritromütsiini (infektsioonide vastu);

- nefasodooni (depressiooni vastu).
Ärge võtke Quetiapine Teva’t, kui midagi eelnevast kehtib teie kohta. Kui te ei ole kindel, pidage enne
Quetiapine Teva võtmist nõu oma arsti või apteekriga.


Hoiatused ja ettevaatusabinõud
Enne Quetiapine Teva võtmist pidage nõu oma arstiga:
- kui teil või mõnel teie perekonnaliikmel on praegu või on varem olnud südameprobleeme (nt
südame rütmihäired) või kui te võtate mistahes ravimit, mis võib mõjutada teie südame tööd.
- kui teil on madal vererõhk.
- kui teil on olnud insult, eriti kui olete eakas.
- kui teil on probleeme maksaga.
- kui teil on kunagi olnud krampe (tõmblused).
- kui teil on suhkurtõbi või risk suhkurtõve tekkeks. Sel juhul kontrollib arst teie veresuhkru taset
Quetiapine Teva võtmise ajal.
- kui te teate, et teil on varem olnud madal valgete vereliblede hulk (mille põhjuseks võis, aga ei
pruukinud olla mõni teine ravim).
- kui patsient on eakas, kellel on dementsus (ajufunktsiooni kadu). Sel juhul ei tohi Quetiapine
Teva’t võtta, sest ravimirühm, millesse Quetiapine Teva kuulub, võib dementsusega eakatel
inimestel suurendada insuldi ja mõnel juhul surma riski.
- kui teil või mõnel teie perekonnaliikmel on varem esinenud verehüübeid, sest seda tüüpi
ravimeid on seostatud verehüüvete tekkega.
Rääkige otsekohe oma arstile, kui teil esineb:
- Palavik, tugev lihasjäikus, higistamine või teadvustaseme langus (häire, mida nimetatakse
maliigseks neuroleptiliseks sündroomiks). Te võite vajada kiiret medikamentoosset ravi.
- Tahtele allumatud, peamiselt näo ja keele liigutused.
- Pearinglus või tugev unisus. See võib eakatel suurendada õnnetusvigastuste (kukkumised) riski.
- Tõmblused (krambid).
- Kauakestev ja valulik erektsioon (priapism).
Nende seisundite põhjuseks võivad olla sellist tüüpi ravimid.

Enesetapumõtted ja depressiooni süvenemine
Kui olete masenduses, võivad teil mõnikord tekkida enesevigastamise- või enesetapumõtted. Need
mõtted võivad tugevneda ravi esmakordsel alustamisel, sest antud ravimite puhul kulub toime
saabumiseni aega - tavaliselt umbes kaks nädalat, kuid mõnikord kauemgi. Need mõtted võivad
tugevneda ka siis, kui te lõpetate ravimi võtmise järsku.
Teil võivad need mõtted tekkida tõenäolisemalt juhul, kui olete noor täiskasvanu. Kliiniliste uuringute
andmetel on suurem risk suitsiidimõtete tekkeks ja/või suitsidaalseks käitumiseks noortel alla
25-aastastel täiskasvanutel, kellel on depressioon.
Kui teil tekib mistahes ajahetkel enesevigastamise- või enesetapumõtteid, pöörduge otsekohe oma arsti
poole või minge haiglasse. Teil võib olla kasu sellest, kui räägite sugulasele või lähedasele sõbrale, et
teil on depressioon ja palute neil lugeda käesolevat infolehte. Võite neid paluda, et nad ütleksid teile,
kui nende arvates teie depressioon süveneb või kui nad on mures muutuste pärast teie käitumises.

Kvetiapiini võtvatel patsientidel on täheldatud kehakaalu suurenemist. Te peate koos arstiga
regulaarselt kontrollima oma kehakaalu.

Muud ravimid ja Quetiapine Teva
Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes
muid ravimeid, sh ilma retseptita ostetud ravimeid ja ravimtaimede preparaate.
Ärge võtke Quetiapine Teva’t, kui te võtate mõnda järgmistest ravimitest:
- teatud HIV ravimid;
- asooli tüüpi ravimid (seeninfektsioonide vastu);
- erütromütsiin või klaritromütsiin (infektsioonide vastu);
- nefasodoon (depressiooni ravim).

Rääkige oma arstile, kui te võtate mõnda järgmistest ravimitest:
- epilepsia ravimeid (nt fenütoiin või karbamasepiin);
- kõrgvererõhutõve ravimeid;
- barbituraate (unehäirete puhul);

- tioridasiini (teatud teist tüüpi antipsühhootikum);
- ravimeid, mis võivad mõjutada teie südame löögisagedust, nagu ravimid, mis võivad põhjustada
elektrolüütide tasakaalu häireid (kaaliumi või magneesiumi taseme langus), nt diureetikumid
(veetabletid) või teatud antibiootikumid (infektsioonidevastased ravimid).
Enne kui lõpetate ükskõik millise ravimi võtmise, pidage nõu oma arstiga.

Quetiapine Teva koos toidu, joogi ja alkoholiga
- Toit võib mõjutada Quetiapine Teva’t. Seetõttu võtke oma tabletid vähemalt üks tund enne
sööki või enne magamaminemist.
- Piirake oma alkoholitarbimist, sest Quetiapine Teva ja alkoholi koostoimel võite muutuda
uniseks.
- Quetiapine Teva ravi ajal ärge jooge greibimahla. See võib mõjutada ravimi toimet.

Rasedus ja imetamine
Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi
kasutamist nõu oma arstiga. Ärge võtke raseduse ajal Quetiapine Teva’t, välja arvatud juhul, kui seda
on soovitanud teie arst. Quetiapine Teva’t ei tohi võtta imetamise ajal.

Vastsündinutel, kelle emad on raseduse viimasel trimestril (raseduse kolme viimase kuu jooksul)
kasutanud Quetiapine Teva’t, võib esineda järgmisi sümptomeid: värisemine, lihasjäikus ja/või nõrkus,
unisus, rahutus, hingamisprobleemid ja söötmisraskused. Kui teie vastsündinul tekib mõni nendest
sümptomitest, peate pöörduma arsti poole.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Teie tabletid võivad muuta teid uniseks. Ärge juhtige sõidukeid ega käsitsege mingeid tööriistu ega
masinaid, kuni te teate, kuidas ravim teile mõjub.

Mõju ainete skriiningtestidele uriinis
Kui teil tuleb kvetiapiini võtmise ajal anda uriini analüüs ainete skriiningtestiks, võivad mõned
analüüsimeetodid anda positiivse vastuse metadooni või tritsükliliste antidepressantide (teatud
depressiooniravimid) suhtes, vaatamata sellele, et te ei pruukinud metadooni ega tritsüklilisi
antidepressante võtta. Kui see peaks juhtuma, saab teostada spetsiifilisema analüüsi.

3. Kuidas QUETIAPINE TEVA võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage
nõu oma arsti või apteekriga. Arst määrab teie algannuse. Säilitusannus (ööpäevane annus) sõltub teie
haigusest ja vajadustest, kuid on tavaliselt vahemikus 150 mg kuni 800 mg.
- Võtke tablette üks kord päevas.
- Ärge poolitage, närige ega purustage tablette.
- Neelake tabletid alla tervelt, joogiveega.
- Võtke tablette ilma söögita (vähemalt üks tund enne sööki või enne magamaminekut, arst ütleb
teile, millal).
- Quetiapine Teva ravi ajal ärge jooge greibimahla. See võib mõjutada ravimi toimet.
- Ärge lõpetage tablettide võtmist, isegi kui tunnete ennast paremini, enne kui arst on seda teile
öelnud.

Maksaprobleemid
Kui teil on probleeme maksaga, võib arst muuta teie annust.

Eakad
Kui olete eakas, võib arst muuta teie annust.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Quetiapine Teva’t ei tohi kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel.


Kui te võtate Quetiapine Teva’t rohkem kui ette nähtud
Kui te võtate Quetiapine Teva’t rohkem kui arst on teile määranud, võite tunda unisust, pearinglust ja
ebatavalist südame rütmi. Pöörduge otsekohe arsti poole või lähimasse haiglasse.
Võtke Quetiapine Teva tabletid endaga kaasa.

Kui te unustate Quetiapine Teva’t võtta
Kui te unustate annuse võtmata, võtke see niipea kui see teile meenub. Kui on juba peaaegu aeg võtta
järgmine annus, oodake see ära. Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Quetiapine Teva võtmise
Kui te lõpetate Quetiapine Teva võtmise järsku, võivad teil tekkida võimetus uinuda (unetus), iiveldus,
peavalu, kõhulahtisus, oksendamine, pearinglus või ärrituvus. Arst soovitab teil enne ravi lõpetamist
annust järk-järgult vähendada.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Kui ükskõik
milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes
ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

Väga sage (esineb rohkem kui 1 patsiendil 10-st):
- pearinglus (võib põhjustada kukkumisi), peavalu, suukuivus.
- unisus (see võib aja jooksul üle minna, kui jätkate Quetiapine Teva võtmist) (võib põhjustada
kukkumisi).
- ärajätusümptomid (sümptomid, mis tekivad Quetiapine Teva võtmise lõpetamisel) võivad olla:
võimetus uinuda (unetus), iiveldus, peavalu, kõhulahtisus, oksendamine, pearinglus ja ärrituvus.
Soovitatav on ravimi annuse järk-järguline vähendamine vähemalt 1 kuni 2 nädala jooksul.
- kehakaalu suurenemine.

Sage (esineb 1 kuni 10 patsiendil 100-st):
- kiire südametöö.
- tunne, et teie süda lööb tugevalt, kiiresti või jätab lööke vahele.
- kõhukinnisus, maoärritus (seedehäire).
- käte või jalgade turse.
- vererõhu langus püsti tõusmisel. See võib põhjustada pearinglust või minestust (võib põhjustada
kukkumisi).
- veresuhkru väärtuste tõus veres.
- hägune nägemine.
- ebatavalised unenäod ja hirmuunenäod.
- ebanormaalsed lihasliigutused. Siia kuuluvad raskused lihase liigutamise alustamisel, värinad,
rahutustunne või valutu lihasjäikus.
- suurenenud söögiisu.
- ärrituvus.
- kõne ja keele häired.
- enesetapumõtted ja depressiooni süvenemine.
- hingeldus.
- oksendamine (peamiselt eakatel).
- palavik.

Aeg-ajalt (esineb 1 kuni 10 patsiendil 1000-st):
- krambid või tõmblused.
- allergilised reaktsioonid, sealhulgas lööbega (kublad), nahaturse ja suuümbruse turse.

- ebameeldiv tunne säärtes (nimetatakse ka rahutute jalgade sündroomiks).
- neelamisraskus.
- tahtele allumatud, peamiselt näo või keele liigutused.
- seksuaalfunktsiooni häired.
- olemasoleva suhkurtõve halvenemine.
- südame elektrilise aktiivsuse muutused, mis on nähtavad EKG uuringul (QT-intervalli
pikenemine).
- nõrkustunne, minestus (võib põhjustada kukkumisi).
- ninakinnisus.

Harv (esineb 1 kuni 10 patsiendil 10 000-st):
- kombinatsioon järgnevast: kõrge kehatemperatuur (palavik), higistamine, jäigad lihased, tugev
uimasus või minestus (häire, mida kutsutakse „neuroleptiline maliigne sündroom“).
- naha ja silmade muutumine kollaseks (ikterus).
- maksapõletik (hepatiit).
- kauakestev ja valulik erektsioon (priapism).
- rinnanäärmete turse ja ootamatu rinnapiima teke (galaktorröa).
- menstruaaltsükli häired.
- verehüübed veenides, eeskätt jalgades (sümptomiteks on jalgade paistetus, valu ja punetus), mis
võivad liikuda piki veresooni kopsudesse, põhjustades valu rinnus ja hingamisraskust. Kui te
märkate mõnda nendest sümptomitest, pöörduge otsekohe abi saamiseks arsti poole.
- kõndimine, rääkimine, söömine või teised tegevused magamise ajal.
- kehatemperatuuri langus (hüpotermia).
- kõhunäärme põletik.

Väga harv (esineb vähem kui 1 patsiendil 10 000-st):
- tugev lööve, villid või punased laigud nahal.
- raske allergiline reaktsioon (nn anafülaksia), mis võib põhjustada hingamisraskust või šokki.
- kiiresti kujunev nahaturse, tavaliselt silmade, huulte ja kurgu ümbruses (angioödeem).
- uriini hulka kontrolliva hormooni liigne eritumine.
- lihaskiudude lagunemine ja valu lihastes (rabdomüolüüs).

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):
- nahalööve korrapäratute punaste täppidena (multiformne erüteem).
- tõsine järsku tekkinud allergiline reaktsioon koos selliste sümptomitega nagu palavik ja villid
nahal ning naha irdumine (toksiline epidermise nekrolüüs).

Ravimiklass, millesse Quetiapine Teva kuulub, võib põhjustada südame rütmihäireid, mis võivad olla
tõsised ja raskel juhul lõppeda surmaga.

Mõned kõrvaltoimed ilmnevad ainult vereanalüüsides. Siia kuuluvad muutused teatud rasvade
(triglütseriidid ja üldkolesterool) või suhkru sisalduses veres, kilpnäärme hormoonide hulga muutused
veres, maksaensüümide aktiivsuse tõus, teatud tüüpi vererakkude hulga vähenemine, punaste
vereliblede hulga vähenemine, kreatiinfosfokinaasi sisalduse suurenemine veres (see on teatud aine,
mida leidub lihastes), naatriumisisalduse vähenemine veres ja hormoon prolaktiini sisalduse tõus veres.
Hormoon prolaktiini sisalduse suurenemine võib harvadel juhtudel põhjustada järgmist:
- meestel ja naistel rinnanäärmete turset ja ootamatut rinnapiima teket.
- naistel menstruatsioonide ärajäämist või ebaregulaarset menstruatsioonitsüklit.
Arst võib teile aeg-ajalt teha vereanalüüse.

Lapsed ja noorukid
Samad kõrvaltoimed nagu täiskasvanutel, võivad esineda ka lastel ja noorukitel.

Järgmisi kõrvaltoimeid on täheldatud ainult lastel ja noorukitel:

Väga sage (esineb rohkem kui 1 patsiendil 10-st):

- vererõhu tõus.

Järgmisi kõrvaltoimeid esineb lastel ja noorukitel sagedamini:

Väga sage (esineb rohkem kui 1 patsiendil 10-st):
- hormoon prolaktiini sisalduse tõus veres. Hormoon prolaktiini sisalduse suurenemine võib
harvadel juhtudel põhjustada järgmist:

- poistel ja tüdrukutel rinnanäärmete turset ja ootamatut rinnapiima teket.

- tüdrukutel menstruatsioonide ärajäämist või ebaregulaarset menstruatsioonitsüklit.
- suurenenud söögiisu.
- oksendamine.

Sage (esineb 1 kuni 10 patsiendil 100-st):
- nõrkustunne, minestus (võib põhjustada kukkumisi).
- ninakinnisus.

Kõrvaltoimetest teavitamine
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla
ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada
www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas QUETIAPINE TEVA säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil pärast "Kõlblik kuni:".
Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära
ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Quetiapine Teva sisaldab
- Toimeaine on kvetiapiin. Quetiapine Teva tabletid sisaldavad 50 mg, 150 mg, 200 mg, 300 mg
või 400 mg kvetiapiini (kvetiapiinfumaraadina).
- Teised koostisosad on:
Tableti sisu: hüpromelloos, mikrokristalliline tselluloos, veevaba naatriumtsitraat, magneesiumstearaat.
Tableti kate: titaandioksiid (E171), hüpromelloos, makrogool/PEG 400, polüsorbaat 80. 50 mg,
200 mg ja 300 mg tabletid sisaldavad kollast raudoksiidi (E172) ja punast raudoksiidi (E172). 50 mg
ja 300 mg tabletid sisaldavad ka musta raudoksiidi (E172).

Kuidas Quetiapine Teva välja näeb ja pakendi sisu
Kõik Quetiapine Teva toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid on kapslikujulised õhukese
polümeerikattega tabletid.
50 mg tabletid on pruuni värvi, ühele küljele on sisse pressitud „Q50“ ja teine külg on sile;
150 mg tabletid on valget värvi, ühele küljele on sisse pressitud „Q150“ ja teine külg on sile;
200 mg tabletid on kollast värvi, ühele küljele on sisse pressitud „Q200“ ja teine külg on sile;
300 mg tabletid on helekollast värvi, ühele küljele on sisse pressitud „Q300“ ja teine külg on sile;
400 mg tabletid on valget värvi, ühele küljele on sisse pressitud „Q400“ ja teine külg on sile.


Kõigi tugevuste puhul on pakendi suurused: 10, 20, 30, 50, 50x1 (haiglapakend), 56 (kalenderpakend),
60, 90 ja 100 tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja:
Teva Pharma B.V.
Computerweg 10
3542 DR Utrecht
Holland

Tootjad:
TEVA Pharmaceutical Works Private Limited Company
Pallagi út 13
4042 Debrecen
Ungari

TEVA UK Ltd
Brampton Road
Hampden Park
Eastbourne
East Sussex BN22 9AG
Ühendkuningriik

Pharmachemie B.V.
Swensweg 5
2031 GA Haarlem
Holland

TEVA Czech Industries s.r.o.
Ostravska 29
c.p. 305
74770 Opava-Komárov
Tšehhi Vabariik

Teva Operations Poland Sp. z.o.o.
ul. Mogilska 80
31-546
Krakow
Poola

TEVA Pharma S.L.U.
C/C, no.4
Poligono Industrial Malpica
50016 Zaragoza
Hispaania

Merckle GmbH
Ludwig-Merckle Straße 3
89143 Blaubeuren
Saksamaa

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

Teva Eesti esindus UAB Sicor Biotech Eesti filiaal
Lõõtsa 8
11415 Tallinn
Tel.: +372 6610801



Infoleht on viimati uuendatud juunis 2014



Ravimi omaduste kokkuvõte

Ravimi omaduste kokkuvõtte PDF

1. Ravimpreparaadi nimetus

Quetiapine Teva, 50 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid
Quetiapine Teva, 200 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid
Quetiapine Teva, 300 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid
Quetiapine Teva, 400 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid

2. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

Üks 50 mg tablett sisaldab 50 mg kvetiapiini (kvetiapiinfumaraadina)
Üks 200 mg tablett sisaldab 200 mg kvetiapiini (kvetiapiinfumaraadina)
Üks 300 mg tablett sisaldab 300 mg kvetiapiini (kvetiapiinfumaraadina)
Üks 400 mg tablett sisaldab 400 mg kvetiapiini (kvetiapiinfumaraadina)
INN. Quetiapinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. Ravimvorm

Toimeainet prolongeeritult vabastav tablett.

50 mg: pruunid kapslikujulised õhukese polümeerikattega tabletid, mõõtudega ligikaudu
6,5 mm x 16,3 mm, mille ühele küljele on sisse pressitud „Q 50“ ja teine külg on sile.
200 mg: kollased kapslikujulised õhukese polümeerikattega tabletid, mõõtudega ligikaudu
6,8 mm x 16,5 mm, mille ühele küljele on sisse pressitud „Q 200“ ja teine külg on sile.
300 mg: helekollased kapslikujulised õhukese polümeerikattega tabletid, mõõtudega ligikaudu
6,8 mm x 17,1 mm, mille ühele küljele on sisse pressitud „Q 300“ ja teine külg on sile.
400 mg: valged kapslikujulised õhukese polümeerikattega tabletid, mõõtudega ligikaudu
7,6 mm x 19,0 mm, mille ühele küljele on sisse pressitud „Q 400“ ja teine külg on sile.

4. Kliinilised andmed

4.1. Näidustused

Skisofreenia, sh:
- retsidiivide ennetamine stabiilsetel skisofreeniahaigetel, kelle säilitusraviks on kasutatud
kvetiapiini.

Bipolaarne häire, keskmise raskusega kuni raske mania episood.
Bipolaarne häire, depressiooni episood.
Bipolaarse häire retsidiivide ennetamine patsientidel, kellel mania või depressiooni episood on allunud
kvetiapiinravile.

Depressiooni täiendravi, kui monoteraapia antidepressandiga ei ole andnud optimaalset ravivastust (vt
lõik 5.1). Enne ravi alustamist tuleb arvesse võtta kvetiapiini ohutusprofiili (vt lõik 4.4).

4.2. Annustamine ja manustamisviis

Iga näidustuse puhul on erinevad annustamisskeemid. Seetõttu tuleb patsientidele kindlasti anda
selged annustamisjuhised vastavalt nende seisundile.


Kvetiapiini võetakse üks kord ööpäevas, ilma toiduta. Tabletid tuleb tervelt alla neelata, neid ei tohi
poolitada, närida ega purustada.

Täiskasvanud

Skisofreenia ja bipolaarse häirega kaasneva mõõduka kuni raske mania episoodide ravi
Kvetiapiini tuleb võtta vähemalt üks tund enne sööki. Ravi alustamisel on ööpäevane annus esimesel
ravipäeval 300 mg ja teisel ravipäeval 600 mg. Soovitatav ööpäevane annus on 600 mg, kuid kliinilisel
vajadusel võib annust suurendada 800 mg-ni ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi ravivastusest ja taluvusest
tuleb annust kohandada annusevahemikus 400 mg kuni 800 mg ööpäevas. Skisofreenia säilitusravi
puhul ei ole annuse kohandamine vajalik.

Bipolaarse häirega kaasnevate depressiooni episoodide ravi
Kvetiapiini võetakse enne magamaminekut. Esimesel neljal ravipäeval on ööpäevane koguannus
järgmine: 50 mg (1. päev), 100 mg (2. päev), 200 mg (3. päev) ja 300 mg (4. päev). Soovitatav
ööpäevane annus on 300 mg. Kliinilistes uuringutes ei täheldatud 600 mg grupis täiendavat kasu
võrreldes 300 mg grupiga (vt lõik 5.1). Üksikute patsientide puhul võib olla kasu annusest 600 mg.
Suuremaid annuseid kui 300 mg tohivad määrata vaid bipolaarse häire ravis kogenud arstid.
Kliinilistest uuringutest nähtub, et üksikutel patsientidel võib taluvusprobleemide korral vähendada
annust kuni 200 mg-ni.

Bipolaarse häire retsidiivide ennetamiseks
Patsientidel, kellel esines ravivastus ägeda bipolaarse häire ravile kvetiapiiniga, tuleb bipolaarse
häirega seotud mania, depressiooni või segaepisoodide retsidiivide ärahoidmiseks jätkata sama
kvetiapiini annusega, mis võetakse enne magamaminekut. Sõltuvalt ravivastusest ja konkreetse
patsiendi taluvusest võib kvetiapiini annust kohandada annusevahemikus 300 mg kuni 800 mg
ööpäevas. On tähtis, et säilitusravis kasutatakse väikseimat toimivat annust.

Depressiooni täiendravi
Kvetiapiini tuleb võtta enne magamaminemist. Ravi algul on ööpäevane annus: 50 mg 1. ja 2. päeval
ning 150 mg 3. ja 4. päeval. Depressioonivastast toimet täheldati lühiajalistes täiendravi uuringutes
(lisaks amitriptüliini, bupropiooni, tsitalopraami, duloksetiini, estsitalopraami, fluoksetiini,
paroksetiini, sertraliini ja venlafaksiinile - vt lõik 5.1) annuste 150 mg ja 300 mg ööpäevas puhul lühiajalistes monoteraapia uuringutes 50 mg ööpäevase annuse puhul. Suuremate annuste puhul esineb
suurenenud risk kõrvaltoimete tekkeks. Seetõttu peavad arstid tagama, et raviks kasutatakse
väikseimat toimivat annust, alustades annusega 50 mg ööpäevas. Vajadus suurendada annust 150 mg-
lt 300 mg-ni ööpäevas peab tulenema hinnangust konkreetse patsiendi seisundile.

Üleviimine kvetiapiini toimeainet kiiresti vabastavatelt tablettidelt
Patsiendid, kes saavad käesolevalt ravi kvetiapiini toimeainet kiiresti vabastavate tablettidega, mida
manustatakse mitu korda ööpäevas, võib üle viia Quetiapine Teva samaväärsele annusele, mida
võetakse üks kord ööpäevas. Vajalikuks võib osutuda individuaalne annuse kohandamine.

Eakad
Sarnaselt teistele antipsühhootikumidele ja antidepressantidele, tuleb olla ettevaatlik, kui kvetiapiini
kasutatakse eakatel, eriti ravi alguses. Võimalik, et kvetiapiini annuse tiitrimise kiirus ja ööpäevased
raviannused on väiksemad, kui need, mida kasutatakse nooremate patsientide puhul. Võrreldes
nooremate patsientidega vähenes eakatel kvetiapiini kliirens plasmast 30% kuni 50% võrra. Eakatel
patsientidel alustatakse ravi annusega 50 mg ööpäevas. Sõltuvalt konkreetse patsiendi ravivastusest ja
taluvusest võib annust suurendada 50 mg kaupa ööpäevas kuni toimiva annuseni.

Depressiooni diagnoosiga eakatel patsientidel tuleb ravi alustada annusega 50 mg ööpäevas esimesel
kolmel päeval, suurendades seda 100 mg-ni ööpäevas neljandal päeval ja 150 mg-ni ööpäevas
kaheksandal päeval. Kasutada tuleb vähimat toimivat annust, alustades annusest 50 mg ööpäevas. Kui
konkreetse patsiendi seisundile antud hinnangu põhjal on annust vaja suurendada 300 mg-ni ööpäevas,
ei tohi seda teha varem kui 22. ravipäeval.


Üle 65-aastastel patsientidel, kes põevad bipolaarse häirega seotud depressiivset episoodi, ei ole
ravimi toimet ja ohutust hinnatud.

Lapsed ja noorukid
Kvetiapiini ei ole soovitatav kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, kuna puuduvad andmed,
mis toetaksid selle kasutamist antud vanuserühmas. Platseebokontrolliga kliinilistest uuringutest
kättesaadavad andmed on esitatud lõikudes 4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2.

Neerukahjustus
Neerukahjustusega patsientidel ei ole annust vaja kohandada.

Maksakahjustus
Kvetiapiin metaboliseerub ulatuslikult maksas. Seetõttu tuleb kvetiapiini kasutada ettevaatusega
patsientidel, kellel teadaolevalt esineb maksakahjustus, seda eriti algsel annustamisperioodil.
Maksakahjustusega patsientidel alustatakse ravi annusega 50 mg ööpäevas. Sõltuvalt konkreetse
patsiendi ravivastusest ja taluvusest võib annust suurendada 50 mg kaupa ööpäevas kuni toimiva
annuseni.

4.3. Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Tsütokroom P450 3A4 inhibiitorite, nagu HIV-proteaasi inhibiitorite, asooli tüüpi seenevastaste
ravimite, erütromütsiini, klaritromütsiini ja nefasodooni samaaegne manustamine on vastunäidustatud
(vt lõik 4.5).

4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kuna kvetiapiin on näidustatud skisofreenia ja bipolaarse häire raviks ning depressiooniga patsientide
täiendraviks, tuleb arvesse võtta patsiendi diagnoosile ja manustatavale annusele vastavat
ohutusprofiili.

Pikaajalist ohutust ja efektiivsust ei ole hinnatud depressiooniga patsientide täiendravi puhul, kuid
seda on hinnatud täiskasvanud patsientide monoteraapia puhul (vt lõik 5.1).

Lapsed ja noorukid (10…17-aastased)
Kvetiapiini ei soovitata kasutamiseks lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, kuna puuduvad andmed,
mis toetaksid ravimi kasutamist antud vanuserühmas.

Kvetiapiini kliinilistes uuringutes on ilmnenud, et lisaks täiskasvanutel tuvastatud ohutusprofiilile (vt
lõik 4.8) tekkisid teatud kõrvaltoimed lastel ja noorukitel sagedamini kui täiskasvanutel (söögiisu tõus,
prolaktiini taseme tõus seerumis, oksendamine, riniit ja sünkoop) või olid laste ning noorukite jaoks
teistsuguse tähendusega (ekstrapüramidaalsed häired) ning teatati ühest kõrvaltoimest, mida
varasemates täiskasvanuid hõlmanud uuringutes ei olnud tekkinud (vererõhu tõus). Lastel ja noorukitel
on täheldatud ka muutusi kilpnäärme funktsiooni analüüsides.

Lisaks ei ole uuritud pikaajalise kvetiapiinravi (enam kui 26 nädalat) ohutust ja toimet kasvule ning
küpsemisele. Puuduvad andmed pikaajalise toime kohta kognitiivsele ja käitumuslikule arengule.

Skisofreenia, bipolaarse mania ja bipolaarse depressiooni diagnoosiga lapsi ja noorukeid hõlmanud
platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes ilmnes, et ekstrapüramidaalseid sümptomeid (EPS) esines
kvetiapiini rühmas sagedamini kui kontrollrühmas (vt lõik 4.8).

Suitsiid/suitsidaalsed mõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsidaalsete mõtete, enesevigastamise ja suitsiidide (suitsiidiga seotud
juhtumite) suurenenud riskiga. Risk püsib arvestatava remissiooni saabumiseni. Kuna paranemine võib

saabuda hiljem kui ravi esimestel nädalatel, tuleb patsiente selle ajani hoolikalt jälgida. Üldine
kliiniline kogemus näitab, et paranemise algstaadiumis võib suitsiidirisk suureneda.

Lisaks peavad arstid arvestama võimaliku suitsiidiga seotud juhtumite riskiga kvetiapiinravi järsu
lõpetamise järgselt, mille põhjuseks on ravitava haiguse teadaolevad riskitegurid.
Ka teiste psühhiaatriliste haigustega, mille raviks kvetiapiini välja kirjutatakse, võib kaasneda
suitsiidiga seotud juhtumite riski suurenemine. Lisaks võivad need seisundid esineda samaaegselt
depressiooni episoodidega. Seetõttu tuleb teiste psühhiaatriliste haigustega patsientide ravimisel
rakendada samasuguseid ettevaatusabinõusid nagu depressiooni episoodiga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on anamneesis suitsiidiga seotud juhtumeid või kellel enne ravi alustamist esineb
olulisel määral suitsiidimõtteid, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõtete tekkeks ja
suitsiidikatseteks, mistõttu neid tuleb ravi jooksul hoolikalt jälgida. Täiskasvanud, psühhiaatrilise
häirega patsientidel läbi viidud antidepressantide platseebokontrolliga kliiniliste uuringute
metaanalüüs näitas, et antidepressante saavate patsientide suitsidaalse käitumise risk oli platseeboga
võrreldes suurem neil patsientidel, kes olid nooremad kui 25-aastased.

Medikamentoosse raviga (eriti ravi alguses ja annuse muutmisel) peab kaasnema patsientide hoolikas
jälgimine, eeskätt kõrge riskiga patsientide puhul. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada
vajadusest jälgida patsienti mistahes kliinilise halvenemise, suitsidaalse käitumise või mõtete ja
käitumise ebatavaliste muutuste suhtes, pöördudes otsekohe abi saamiseks arsti poole, kui need
sümptomid tekivad.
Lühiajalistes platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes depressiooni episoodiga bipolaarset häiret
põdevatel patsientidel täheldati suitsiidiga seotud juhtude suurenenud riski kvetiapiinravi saavate alla
25-aastaste noorte täiskasvanute seas võrreldes platseeborühmaga (vastavalt 3,0% ja 0%).
Depressiooniga patsientide kliinilistes uuringutes oli suitsiidiga seotud juhtumite esinemissagedus
noortel täiskasvanud patsientidel (alla 25-aastastel) kvetiapiini rühmas 2,1% (3/144) ja
platseeborühmas 1,3% (1/75).

Ekstrapüramidaalsed sümptomid
Platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes täiskasvanud patsientidel, kellel raviti bipolaarse häirega
seotud depressiooni episoodi või depressiooni, kaasnes kvetiapiiniga ekstrapüramidaalsete sümptomite
esinemissageduse suurenemine platseeboga võrreldes (vt lõigud 4.8 ja 5.1).

Kvetiapiini kasutamist on seostatud akatiisia kujunemisega, millele on iseloomulikud subjektiivselt
ebameeldiv või häiriv rahutus ja vajadus sageli liigutada koos võimetusega rahulikult paigal istuda või
seista. See esineb kõige tõenäolisemalt esimestel ravinädalatel. Patsientidele, kellel tekivad need
sümptomid, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Tardiivne düskineesia
Kui tekivad tardiivse düskineesia nähud ja sümptomid, tuleb kaaluda kvetiapiini annuse vähendamist
või ravi lõpetamist. Tardiivse düskineesia sümptomid võivad süveneda (või hoopis ilmneda) pärast
ravi lõpetamist (vt lõik 4.8).

Unisus ja pearinglus
Kvetiapiinravi on seostatud unisuse ja sellega seotud sümptomitega, nagu sedatsioon (vt lõik 4.8).
Bipolaarse depressiooni ja depressiooniga patsientide ravi kliinilistes uuringutes tekkis patsientidel
unisus tavaliselt ravi esimese kolme päeva jooksul ning oli tavaliselt kerge või keskmise raskusega.
Bipolaarse häirega patsiendid ja depressiooniga patsiendid, kellel esineb tugev unisus, võivad vajada
sagedasemat kontakti arstiga vähemalt 2 nädala jooksul alates unisuse tekkimisest või kuni sümptomid
kaovad ning vajalik võib olla isegi ravi katkestamise kaalumine.

Kvetiapiinravi on seostatud ortostaatilise hüpotensiooni ja sellest tingitud pearinglusega (vt lõik 4.8),
mis nagu unisuski algab tavaliselt algsel annuse tiitrimise perioodil. See võib suurendada
olmeõnnetuste (kukkumised) esinemissagedust, eeskätt eakate vanuserühmas. Seetõttu tuleb
patsientidel soovitada olla ettevaatlik, kuni nad teavad, milline on ravimi võimalik mõju.


Südameveresoonkond
Teadaoleva südameveresoonkonna haigusega, ajuveresoonkonna haigusega või muude hüpotensiooni
soodustavate seisunditega patsiendid peavad kvetiapiini kasutama ettevaatusega. Kvetiapiin võib
põhjustada ortostaatilist hüpotensiooni eeskätt algsel annuse tiitrimise perioodil ja seetõttu tuleb
vastavate sümptomite ilmnemisel kaaluda annuse vähendamist või aeglasemat suurendamist.
Olemasoleva südameveresoonkonna haigusega patsientidel võib kaaluda aeglasemat annuse
suurendamise skeemi.

Krambid
Kontrollitud kliinilistes uuringutes ei leitud kvetiapiinravi saanud patsientidel, võrreldes platseeboga
mingit erinevust krampide esinemissageduses. Puuduvad andmed krampide esinemissagedusest
patsientidel, kellel on anamneesis krambid. Sarnaselt teistele antipsühhootikumidele on soovitatav
ettevaatus, kui ravitakse patsiente, kellel on anamneesis krambid (vt lõik 4.8).

Maliigne neuroleptiline sündroom
Antipsühhootilise raviga, sh kvetiapiiniga, on seostatud maliigset neuroleptilist sündroomi (vt lõik 4.8).
Kliiniliselt väljendub see hüpertermia, muutunud vaimse seisundi, lihasjäikuse ja autonoomse
ebastabiilsusena ning kreatiinfosfokinaasi sisalduse suurenemisena. Sel juhul tuleb kvetiapiinravi
lõpetada ja määrata sobiv medikamentoosne ravi.

Raske neutropeenia
Kvetiapiini kliinilistes uuringutes on aeg-ajalt teatatud raskest neutropeeniast (neutrofiilide arv
<0,5 x 109/l). Enamus raske neutropeenia juhte esines kvetiapiinravi esimese paari kuu jooksul.
Kindlat seost annusega ei ole täheldatud. Turuletulekujärgsete andmete järgi lahenesid leukopeenia
ja/või neutropeenia pärast kvetiapiinravi katkestamist. Võimalikeks neutropeenia riskiteguriteks on
eelnev madal leukotsüütide hulk ja ravimindutseeritud neutropeenia anamneesis. Kui neutrofiilide arv
langeb alla <1,0 x 109/l, tuleb ravi kvetiapiiniga katkestada. Patsiente tuleb jälgida infektsiooni
nähtude ja sümptomite suhtes, lisaks kontrollida neutrofiilide hulka (kuni see tõuseb
väärtuseni >1,5 x 109/l) (vt lõik 5.1).

Koostoimed
Vt ka lõik 4.5.

Kvetiapiini manustamine koos tugevate maksaensüümide indutseerijatega nagu karbamasepiin või
fenütoiin vähendab oluliselt kvetiapiini kontsentratsiooni plasmas, mis võib mõjutada kvetiapiinravi
efektiivsust. Patsientidel, kes saavad maksaensüümide indutseerijaid, tohib kvetiapiinravi alustada
ainult juhul kui arst leiab, et kvetiapiinist saadav kasu kaalub üles maksaensüümide indutseerija
ärajätmisega kaasnevad riskid. On tähtis, et igasugused indutseerijate manustamise muutused oleksid
järkjärgulised ja vajadusel tuleb need asendada mõne mitte-indutseerijaga (nt naatriumvalproaat).

Kehakaal
Kvetiapiinravi saanud patsientidel on teatatud kehakaalu suurenemisest. Neid tuleb ravida ja jälgida
vastavalt kliinilisele sobivusele ja kehtivatele antipsühhootilise ravi juhistele (vt lõigud 4.8 ja 5.1).

Hüperglükeemia
Harva on teatatud hüperglükeemiast ja/või suhkurtõve tekkest või halvenemisest, millega mõnikord
kaasnes ketoatsidoos või kooma, sh mõned surmajuhud (vt lõik 4.8). Mõnedel juhtudel teatati
ravieelsest kehakaalu suurenemisest, mis võis olla soodustavaks teguriks. Soovitatav on sobiv
kliiniline jälgimine vastavalt kehtivatele antipsühhootilise ravi juhistele. Mistahes
antipsühhootikumiga, sh kvetiapiiniga ravi saavaid patsiente tuleb jälgida hüperglükeemia nähtude ja
sümptomite suhtes (nt polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) ning suhkurtõvega või suhkurtõve
riskiteguritega patsiente tuleb regulaarselt jälgida glükeemilise kontrolli halvenemise suhtes.
Regulaarselt tuleb kontrollida kehakaalu.

Lipiidid

Kliinilistes uuringutes kvetiapiiniga on esinenud triglütseriidide, LDL- ja üldkolesterooli taseme tõusu
ning HDL-kolesterooli taseme langust (vt lõik 4.8). Lipiidide taseme muutusi tuleb ravida vastavalt
kliinilisele tavale.

Metaboolne risk
Kliinilistes uuringutes täheldatud kehakaalu, vereglükoosi (vt hüperglükeemia) ja lipiidide normist
kõrvalekallete alusel on võimalik, et mõnedel patsientidel (sh normaalse algväärtusega patsiendid)
võib metaboolsete riskitegurite profiil halveneda; seda tuleb kliiniliselt adekvaatselt ravida (vt lõik
4.8).

QT-intervalli pikenemine
Kliinilistes uuringutes ja kasutamisel vastavalt ravimi omaduste kokkuvõttes antud soovitustele, ei
kaasne kvetiapiini kasutamisega absoluutse QT-intervalli püsivat pikenemist. Turuletulekujärgselt on
teatatud QT-intervalli pikenemisest raviannuste juures (vt lõik 4.8) ning üleannustamisel (vt lõik 4.9).
Nagu teiste antipsühhootikumidega, tuleb ka kvetiapiini määramisel samaaegselt teiste QT-intervalli
pikendavate ravimitega olla ettevaatlik kardiovaskulaarset haigust põdevate või teadaoleva
perekondliku QT-intervalli pikenemisega patsientide puhul. Ettevaatlik tuleb olla ka kvetiapiini
samaaegsel määramisel kas teiste QT-intervalli pikendavate ravimitega või neuroleptikumidega,
eeskätt eakate, kaasasündinud pikenenud QT-intervalli sündroomiga, südame paispuudulikkusega,
südame hüpertroofiaga, hüpokaleemiaga või hüpomagneseemiaga patsientide puhul (vt lõik 4.5).

Ravi katkestamine
Pärast kvetiapiinravi järsku katkestamist on teatatud akuutsetest ärajätusümptomitest nagu unetus,
iiveldus, peavalu, kõhulahtisus, oksendamine, pearinglus ja ärrituvus. Soovitatav on ravi lõpetada järk-
järgult vähemalt ühe kuni kahe nädala jooksul (vt lõik 4.8).

Dementsusega seotud psühhoosiga eakad patsiendid
Kvetiapiin ei sobi dementsusega seotud psühhoosiga eakate patsientide raviks.

Dementsete patsientide seas läbiviidud randomiseeritud platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes on
leitud ligikaudu kolmekordselt tõusnud riski ajuveresoonkonna kõrvaltoimete tekkeks mõnede
atüüpiliste antipsühhootikumide kasutamisel. Riski suurenemise mehhanism ei ole teada. Suurenenud
riski ei saa välistada ka teiste antipsühhootikumide ega teiste patsiendirühmade puhul. Insuldi
riskiteguritega patsientidel peab kvetiapiini kasutama ettevaatusega.

Atüüpiliste antipsühhootiliste ravimitega teostatud uuringute metaanalüüsis leiti, et dementsusega
seotud psühhoosiga eakatel patsientidel on platseeboga võrreldes suurem risk suremusele. Siiski,
kahes selles populatsioonis läbi viidud 10-nädalases platseebokontrolliga kvetiapiini uuringus (n=710;
keskmine vanus 83 aastat; vanusevahemik: 56…99 aastat) oli suremus kvetiapiinravi saanud
patsientidel 5,5% ning platseeborühmas 3,2%. Nendes uuringutes osalenud patsiendid surid erinevatel
põhjustel, mis olid kooskõlas selles populatsioonis eeldatavaga. Olemasolevad andmed ei kinnita
põhjusliku seose esinemist kvetiapiini kasutamise ja eakate dementsete patsientide surma vahel.

Düsfaagia
Kvetiapiini kasutamisel on teatatud düsfaagiast (vt lõik 4.8). Kvetiapiini peab kasutama ettevaatusega
patsientidel, kellel on suurenenud risk aspiratsioonipneumoonia tekkeks.

Venoosne trombemboolia (VTE)
Antipsühhootiliste ravimite puhul on teatatud venoosse trombemboolia (VTE) juhtudest. Et
patsientidel, kes saavad raviks antipsühhootikume, esineb tihti omandatud VTE riskitegureid, tuleb
kõik võimalikud VTE riskitegurid välja selgitada enne ravi alustamist ja kvetiapiinravi jooksul tuleb
rakendada preventiivseid meetmeid.

Pankreatiit
Kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgsetes kogemustes on teatatud pankreatiidi esinemisest.Nende
turuletulekujärgsete teadete hulgas mitte kõigil juhtudel ei olnud kaasuvaid riskifaktoreid, kuid siiski

paljudel patsientidel oli näitajaid, mida seostatakse pankreatiidiga, nagu suurenenud triglütseriidide
tase (vt lõik 4.4), sapikivid ja alkoholi tarvitamine.

Lisainfo
Andmed kvetiapiini kasutamisest ägeda keskmise raskusega kuni raske mania episoodi ravis
kombineeritult divalproeksi või liitiumiga on vähesed; kombineeritud ravi on siiski hästi talutud (vt
lõigud 4.8 ja 5.1). Andmete alusel ilmnes täiendav ravitoime 3. ravinädalal.

4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kvetiapiini primaarselt kesknärvisüsteemile suunatud toimete tõttu tuleb kvetiapiini kasutada
ettevaatusega, kui seda kombineeritakse teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga.

Tsütokroom P450 alatüüp 3A4 on tähtsaim ensüüm, mis osaleb tsütokroom P450-vahendatud
kvetiapiini metabolismis. Tervetel vabatahtlikel läbiviidud koostoimete kliinilises uuringus põhjustas
kvetiapiini (annuses 25 mg) samaaegne kasutamine ketokonasooliga (CYP3A4 inhibiitor) kvetiapiini
kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) 5...8-kordse suurenemise. Seetõttu on kvetiapiini
kasutamine koos CYP3A4 inhibiitoritega vastunäidustatud. Kvetiapiinravi ajal ei ole soovitatav
tarbida ka greibimahla.

Patsientidel läbi viidud korduvate annuste kliinilises uuringus hinnati kvetiapiini farmakokineetikat,
kui seda manustati enne ja pärast ravi karbamasepiiniga (mis on teadaolevalt maksaensüümide
indutseerija); karbamasepiini samaaegne manustamine kiirendas oluliselt kvetiapiini kliirensit. See
kliirensi kiirenemine vähendas kvetiapiini süsteemset ekspositsiooni (mõõdetuna AUC abil) kuni
keskmiselt 13%-ni kvetiapiini ekspositsioonist monoteraapia korral, kusjuures mõnedel patsientidel oli
toime tugevam. Selle koostoime tagajärjel võib kontsentratsioon plasmas väheneda, see omakorda
võib mõjutada kvetiapiinravi efektiivsust. Fenütoiini (teine mikrosomaalsete ensüümide indutseerija)
manustamine koos kvetiapiiniga põhjustas kvetiapiini kliirensi tugevat kiirenemist (ligikaudu 450%
võrra). Patsientidel, kes saavad ensüümide indutseerijaid, tohib kvetiapiinravi alustada ainult juhul, kui
arst leiab, et kvetiapiinist saadav kasu kaalub üles maksaensüümide indutseerija ärajätmisega
kaasnevad riskid. On tähtis, et igasugused muutused indutseerija kasutamisel toimuksid järkjärgult ja
vajadusel asendatakse see mitte-indutseerijaga (nt naatriumvalproaat) (vt lõik 4.4).

Antidepressant imipramiini (teadaolevalt CYP 2D6 inhibiitor) või fluoksetiini (teadaolevalt CYP 3A4
ja CYP 2D6 inhibiitor) samaaegne manustamine ei muutnud oluliselt kvetiapiini farmakokineetikat.

Antipsühhootikum risperidooni või haloperidooli samaaegne manustamine ei muutnud oluliselt
kvetiapiini farmakokineetikat. Kvetiapiini manustamine koos tioridasiiniga põhjustas kvetiapiini
kliirensi kiirenemist ligikaudu 70%. Manustamine koos tsimetidiiniga ei muutnud kvetiapiini
farmakokineetikat.

Liitiumi farmakokineetika ei muutunud pärast manustamist koos kvetiapiiniga.

Naatriumvalproaadi ja kvetiapiini koos manustamisel ei muutunud nende ravimite farmakokineetika
kliiniliselt olulisel määral. Retrospektiivses uuringus lastel ja noorukitel, kes said raviks valproaati,
kvetiapiini või mõlemat koos, oli leukopeenia ja neutropeenia esinemissagedus suurem
kombinatsioonravi grupis, võrrelduna monoteraapia gruppidega.

Ametlikke koostoime uuringuid sageli kasutatavate kardiovaskulaarsete ravimitega ei ole läbi viidud.

Kui kvetiapiini kasutatakse samaaegselt ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad elektrolüütide
tasakaalu häireid või pikendavad QT-intervalli, tuleb rakendada ettevaatust.

Kvetiapiinravi kasutanud patsientidel on saadud valepositiivseid tulemusi metadooni ja tritsükliliste
antidepressantide määramisel ensüümimmunoloogilisel meetodil. Soovitav on kinnitada küsitava
väärtusega immunoloogilise uuringu tulemused sobival kromatograafilisel meetodil.


4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Kvetiapiini ohutust ja efektiivsust inimestel raseduse ajal ei ole veel tõestatud. Siiani ei ole
loomkatsetes ilmnenud kahjulikke toimeid, samas võimalikku toimet loote silmadele ei ole uuritud.
Seepärast võib kvetiapiini kasutada raseduse ajal ainult siis, kui sellest loodetav kasu ületab
võimalikku ohtu. On täheldatud ärajätusümptomeid vastsündinutel pärast seda, kui raseduse ajal
kasutati kvetiapiini.

On avaldatud teateid kvetiapiini imendumisest inimese rinnapiima, kuid eritumise ulatus ei ole olnud
järjepidev. Naistele, kes toidavad last rinnaga, peab seetõttu soovitama, et nad ei imetaks last
kvetiapiini võtmise ajal.

Raseduse kolmandal trimestril antipsühhootikumidega (sh kvetiapiin) kokku puutunud vastsündinutel
on risk kõrvaltoimete, sealhulgas ekstrapüramidaalhäirete ja/või ärajätunähtude tekkeks, mis võivad
sünnitusjärgselt erineda nii raskusastme kui ka kestuse poolest. On olnud teateid agiteerituse,
hüpertoonia, hüpotoonia, värisemise, unisuse, hingamispuudulikkuse või toitmise probleemide
esinemisest. Seetõttu tuleb neid vastsündinuid hoolikalt jälgida.

4.7. Toime reaktsioonikiirusele

Kvetiapiin võib oma toime tõttu kesknärvisüsteemile mõjutada tähelepanu nõudvaid tegevusi. Seetõttu
tuleb patsiente hoiatada, et nad ei juhiks sõidukeid ega käsitseks masinaid, kuni individuaalne
vastuvõtlikkus kvetiapiinile on selgunud.

4.8. Kõrvaltoimed

Kvetiapiini kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimeteks on unisus, pearinglus, suukuivus, kerge jõuetus,
kõhukinnisus, tahhükardia, ortostaatiline hüpotensioon ja düspepsia.

Sarnaselt teistele antipsühhootikumidele on ka kvetiapiiniga seostatud kehakaalu tõusu,
teadvusekaotust, maliigset neuroleptilist sündroomi, leukopeeniat, neutropeeniat ja perifeerseid turseid.

Alljärgnevalt on tabelis loetletud kvetiapiinraviga seotud kõrvaltoimed vastavalt esinemissagedustele
vormis, mida on soovitatud Meditsiiniteaduste Rahvusvaheliste Organisatsioonide Nõukogu - Council
for International Organizations of Medical Sciences (CIOMS III töögrupp 1995) poolt.

Kõrvaltoimete esinemissagedused on liigitatud järgnevalt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100, <1/10),
aeg-ajalt (≥1/1000, <1/100), harv (≥1/10 000, <1/1000) ja väga harv (<1/10 000).
Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga sage:
Hemoglobiini langus23
Sage:
Leukopeenia1, 29, neutrofiilide arvu langus, eosinofiilide tõus28
Aeg-ajalt:
Trombotsütopeenia, aneemia, vereliistakute arvu langus14
Harv:
Agranulotsütoos27
Teadmata:
Neutropeenia1
Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt:
Ülitundlikkus (sh allergilised nahareaktsioonid)
Väga harv:
Anafülaktiline reaktsioon6
Endokriinsüsteemi häired
Sage:
Hüperprolaktineemia16, üldise T langus25, vaba T langus25, üldise T langus25,
4
4
3

TSH tõus25
Aeg-ajalt:
Üldise T langus25, hüpotüreoidism22
3
Väga harv:
Antidiureetilise hormooni ebaõige sekretsioon
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage:
Triglütseriidide taseme tõus seerumis11, 31, üldkolesterooli (peamiselt LDL-

kolesterooli) tõus12, 31, HDL-kolesterooli langus veres18, 31, kehakaalu tõus9, 31
Sage:
Suurenenud söögiisu, vereglükoosi väärtuse tõus hüperglükeemilisele

tasemele7,31

Aeg-ajalt:
Hüponatreemia20, suhkurtõbi1,5,6
Harv:
Metaboolne sündroom30
Psühhiaatrilised häired
Sage:
Ebatavalised unenäod ja õudusunenäod

Suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine21
Harv:
Somnambuulia ja sellega seotud reaktsioonid, nagu unes rääkimine ja unega
seotud toitumishäire
Närvisüsteemi häired
Väga sage:
Pearinglus4,17, unisus2,17, peavalu
Sage:
Ekstrapüramidaalsed sümptomid1,22, düsartria
Aeg-ajalt:
Krambid1, rahutute jalgade sündroom, tardiivne düskineesia1,6, minestus4,17
Südame häired
Sage:
Tahhükardia4, palpitatsioonid24
Aeg-ajalt:
QT-intervalli pikenemine1, 13, 19, bradükardia33
Silma kahjustused
Sage:
Hägune nägemine
Vaskulaarsed häired
Sage:
Ortostaatiline hüpotensioon4,17
Harv:
Venoosne trombemboolia1
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage:
Düspnoe24
Aeg-ajalt:
Riniit
Seedetrakti häired
Väga sage:
Suukuivus
Sage:
Kõhukinnisus, düspepsia, oksendamine26
Aeg-ajalt:
Düsfaagia8
Harv:
Pankreatiit1
Maksa ja sapiteede häired
Sage:
Seerumis transaminaaside aktiivsuse tõus (ALAT, ASAT)3, gamma-GT taseme

tõus3
Harv:
Ikterus6, hepatiit
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Väga harv:
Angioödeem6, Stevensi-Johnsoni sündroom6
Teadmata:
Toksiline epidermaalne nekrolüüs, multiformne erüteem
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Väga harv:
Rabdomüolüüs
Rasedus, sünnitusjärgsed ja perinataalsed seisundid
Teadmata:
Ravimi ärajätusündroom vastsündinutel32
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt:
Seksuaalfunktsiooni häire
Harv:
Priapism, galaktorröa, rinnanäärmete turse, menstruaaltsükli häired
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage:
Ärajätu- (katkestamis-) sümptomid1,10
Sage:
Kerge jõuetus, perifeersed tursed, ärrituvus, püreksia
Harv:
Maliigne neuroleptiline sündroom1, hüpotermia
Uuringud
Harv:
Kreatiinfosfokinaasi tõus veres15

1.
Vt lõik 4.4.
2.
Unisus võib ilmneda tavaliselt esimese kahe ravinädala jooksul ja üldiselt möödub
kvetiapiinravi jätkudes.
3.
Mõnedel kvetiapiini kasutanud patsientidel on täheldatud seerumis transaminaaside (ALAT,
ASAT) või gamma-GT kontsentratsiooni asümptomaatilist tõusu (muutus normaalsest kuni > 3
x ULN mis tahes ajahetkel). Selline tõus möödus enamasti kvetiapiini kasutamise jätkumisel.
4.
Nagu ka teiste alfa-adrenoretseptoreid blokeerivate omadustega antipsühhootikumide
kasutamisel, võib ka kvetiapiiniga kaasneda pearingluse, tahhükardia ja mõnedel patsientidel

minestusega kulgev ortostaatiline hüpotensioon, eriti ravi alguses ravimi tiitrimise perioodil (vt
lõik 4.4).
5.
Väga harvadel juhtudel on teatatud olemasoleva suhkurtõve süvenemisest.
6.
Loetletud kõrvaltoimete esinemissagedus põhineb ainult kvetiapiini toimeainet kiiresti
vabastava ravimvormi turuletulekujärgsetel andmetel.
7.
Vähemalt ühel korral leitud tühja kõhu vereglükoosi väärtus ≥126 mg/dl (≥7,0 mmol/l) või täis
kõhu vereglükoosi väärtus ≥200 mg/dl (≥11,1 mmol/l).
8.
Düsfaagia esinemissagedust kvetiapiini puhul vs. platseebo täheldati ainult bipolaarse
depressiooni kliinilistes uuringutes.
9.
Kehakaalu tõus >7% algväärtusest. Esineb enamasti täiskasvanutel esimestel ravinädalatel.
10.
Ägeda faasi monoravi kontrollitud kliinilistes uuringutes, milles hinnati ravi katkestamisega
kaasnevaid sümptomeid, ilmnesid kõige sagedamini järgmised ärajätusümptomid: unetus,
iiveldus, peavalu, kõhulahtisus, oksendamine, pearinglus ja ärrituvus. Nende sümptomite
esinemissagedus vähenes oluliselt ühe nädala jooksul pärast ravi katkestamist.
11.
Triglütseriidid ≥200 mg/dl (≥2,258 mmol/l) (≥18-aastased patsiendid) või ≥150 mg/dl
(≥1,694 mmol/l) (<18-aastased patsiendid) vähemalt ühel korral.
12.
Kolesterool ≥240 mg/dl (≥6,2064 mmol/l) (≥18-aastased patsiendid) või ≥200 mg/dl
(≥5,172 mmol/l) (<18-aastased patsiendid) vähemalt ühel korral. Väga sageli on registreeritud
LDL-kolesterooli tõusu ≥30 mg/dl (≥0,769 mmol/l). Kirjeldatud taseme tõusuga patsientidel oli
keskmine muutus 41,7 mg/dl (≥1,07 mmol/l).
13.
Vt tekst allpool.
14.
Trombotsüütide arv ≤100 x 109/l vähemalt ühel juhul.
15.
Kliiniliste uuringute kõrvaltoimete teatiste alusel vere kreatiinfosfokinaasi tõus ei olnud seotud
neuroleptilise maliigse sündroomiga.
16.
Prolaktiini tase (>18-aastased patsiendid): >20 mikrogrammi/l (>869,56 pikomooli/l)
meestel; >30 mikrogrammi/l (>1304,34 pikomooli/l) naistel sõltumata ajahetkest.
17.
Võib põhjustada kukkumisi.
18.
HDL-kolesterool: <40 mg/dl (1,025 mmol/l) meestel, <50 mg/dl (1,282 mmol/l) naistel
sõltumata ajahetkest.
19.
Patsientide sagedus, kellel ilmnes QTc nihe väärtustelt <450 msek väärtustele ≥450 msek,
kusjuures tõus oli ≥30 msek. Kvetiapiini platseebokontrolliga uuringutes oli kliiniliselt olulise
tasemega nihkega patsientide keskmine hulk ning keskmine muutus sarnased kvetiapiini- ning
kontrollrühmas.
20.
Muutus tasemelt >132 mmol/l tasemele ≤132 mmol/l vähemalt ühel juhul.
21.
Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhtudest on teatatud kvetiapiinravi jooksul või varsti
pärast ravi lõpetamist (vt lõigud 4.4 ja 5.1).
22.
Vt lõik 5.1.
23.
Hemoglobiini vähenemine väärtuseni ≤13 g/dl (8,07 mmol/l) meestel, ≤12 g/dl (7,45 mmol/l)
naistel vähemalt ühel korral esines 11%-l kvetiapiini saanud patsientidest kõigis uuringutes, sh
avatud pikendatud uuringutes. Nende patsientide puhul oli maksimaalne hemoglobiini väärtuse
vähenemine mistahes ajahetkel -1,50 g/dl.
24.
Nendest teatati tihti tingimustes, kus esines ka tahhükardia, pearinglus, ortostaatiline
hüpotensioon ja/või olemasolev südame/hingamisteede haigus.
25.
Põhineb muutustel normaalsest algväärtusest kuni kliiniliselt olulise väärtuseni kõikides
uuringutes mis tahes ajahetkel pärast algust. Muutused üldise T , vaba T , üldise T ja vaba T
4
4
3
3
väärtustes on defineeritud kui <0.8 x LLN (pmol/l) ja muutused TSH väärtustes kui > 5 mIU/l
mis tahes ajahetkel.
26.
Põhineb oksendamise esinemissageduse suurenemisel eakatel patisentidel (≥65-aastased).
27.
Muutus neutrofiilides algväärtusest >=1.5 x 109/l kuni <0.5 x 109/l mis tahes ajahetkel ravi
jooksul.
28.
Põhineb muutustel normaalsest algväärtusest kuni kliiniliselt olulise väärtuseni kõikides
uuringutes mis tahes ajahetkel pärast algust. Muutused eosinofiilide arvus on defineeritud
kui >1x 109 rakku/l mis tahes ajahetkel.
29.
Põhineb muutustel normaalsest algväärtusest kuni kliiniliselt olulise väärtuseni kõikides
uuringutes mis tahes ajahetkel pärast algust. Muutused valgete vereliblede arvus on defineeritud
kui ≤ 3x109 rakku/l mis tahes ajahetkel.

30.
Põhineb kõikides kvetiapiini kliinilistes uuringutes teatatud metaboolse sündroomi
kõrvaltoimete teatistel.
31.
Kliinilistes uurigutes täheldati mõnedel patsientidel rohkem kui ühe metaboolse faktori
halvenemist - kehakaal, vereglükoosi tase ning lipiidid (vt lõik 4.4).
32.
Vt lõik 4.6.
33.
Võib esineda ravi alustamisel või vahetult pärast seda ning võib esineda koos hüpotensiooni
ja/või sünkoobiga. Esinemissageduste arvutamisel olid aluseks kõrvaltoimete teatised
bradükardia kohta ning sellega seotud nähud kõigis kvetiapiini kliinilistes uuringutes.

Neuroleptiliste ainete kasutamisel on teatatud QT-intervalli pikenemisest, ventrikulaarsest rütmihäirest,
ebaselge põhjusega äkksurmast, südameseiskusest ning torsades de pointes’st. Neid peetakse
neuroleptikumide klassiefektideks.

Lapsed ja noorukid (10...17-aastased)
Ülalkirjeldatud kõrvaltoimetega, mis on esinenud täiskasvanutel, tuleb arvestada ka lastel ja noorukitel.
Järgnevas tabelis on kokku võetud kõrvaltoimed, mille esinemissagedus laste ja noorukite (10...17-
aastased) seas on suurem kui täiskasvanute seas või millest täiskasvanute vanuserühmas ei ole teatatud.

Kõrvaltoimete esinemissagedused on liigitatud järgnevalt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100, <1/10),
aeg-ajalt (≥1/1000, <1/100), harv (≥1/10 000, <1/1000) ja väga harv (<1/10 000).
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage:
Suurenenud söögiisu
Uuringud
Väga sage:
Prolaktiini taseme tõus1, vererõhu tõus2
Närvisüsteemi häired
Sage:
Sünkoop
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage:
Riniit
Seedetrakti häired
Väga sage:
Oksendamine
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage:
Ärrituvus3
1.
Prolaktiini tase (<18-aastastel patsientidel): >20 mikrogrammi/l (>869,56 pikomooli/l)
noormeestel; >26 mikrogrammi/l (>1130,428 pikomooli/l) tütarlastel sõltumata ajahetkest.

Prolaktiini taseme tõus >100 mikrogrammi/l ilmnes vähem kui 1% patsientidest.
2.
Kahes lühiajalises (3…6 nädalat) laste ja noorukite platseebokontrollitud kliinilises uuringus
täheldatud vererõhu normväärtuste muutused (vastavalt Rahvusliku Terviseinstituudi
kriteeriumidele) või tõus >20 mmHg (süstoolne) või >10 mmHg (diastoolne) sõltumata
ajahetkest.
3.
Tähelepanu: esinemissagedus on võrdne täiskasvanute kõrvaltoime sagedusega, kuid laste ja
noorukite ärrituvust võib seostada teistsuguste kliiniliste järelmõjudega kui täiskasvanutel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9. Üleannustamine

Üldiselt kuuluvad registreeritud üleannustamise nähtude ja sümptomite hulka ravimi teadaolevate
farmakoloogiliste toimete tugevnemist väljendavad sümptomid, st uimasus ja sedatsioon, tahhükardia
ja hüpotensioon.

Kliinilistes uuringutes on teatatud letaalsest lõppest akuutsel üleannustamisel 13,6-grammiga ning
turuletulekujärgselt nii madala annuse juures nagu 6 g (kvetiapiini monoteraapia korral). Siiski on
patsiendid jäänud elama ka suurte, kuni 30 g kvetiapiini üleannustamiste korral. Turuletulekujärgse

kogemuse põhjal esineb väga harva ainult kvetiapiini üleannusest tingitud surma või koomat. Lisaks
on kvetiapiini monoravi üleannustamises teatatud järgmistest juhtudest: QT-intervalli pikenemine,
krambid, epileptiline staatus, rabdomüolüüs, hingamise pärssumine, uriini retentsioon, segasus,
deliirium ja/või agiteeritus.

Olemasoleva raske kardiovaskulaarse haigusega patsientidel on suurenenud risk üleannustamisega
seotud kõrvaltoimete tekkeks (vt lõik 4.4).

Üleannustamise ravi
Kvetiapiinile ei ole spetsiifilist antidooti. Raskete nähtude korral tuleb kaaluda mitme ravimi
koostoime võimalust ning sel juhul soovitatakse rakendada intensiivravi, sh patsiendi hingamisteede
avatuse loomine ja säilitamine, adekvaatse oksügenisatsiooni ja ventilatsiooni tagamine ning
südameveresoonkonna seisundi püsiv jälgimine ja toetus. Üleannuse imendumise ennetamist ei ole
uuritud, raske mürgistuse puhul võib olla näidustatud maoloputus, mis tuleb võimalusel teostada ühe
tunni jooksul pärast ravimi manustamist. Võib kaaluda aktiivsöe manustamist.

Kvetiapiini üleannustamise korral tuleb refraktoorset hüpotensiooni ravida vastavate meetmetega,
nagu intravenoossete vedelike ja/või sümpatomimeetiliste ainete manustamine. Efedriini ja dopamiini
tuleks vältida, kuna beeta-adrenergiline stimulatsioon võib halvendada hüpotensiooni kvetiapiin-
indutseeritud alfa-adrenoblokaadi tingimustes.

Hoolikas meditsiiniline järelevalve ja jälgimine peab jätkuma kuni patsiendi paranemiseni.

5. Farmakoloogilised andmed

5.1. Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antipsühhootilised ained; diasepiinid, oksasepiinid ja tiasepiinid
ATC-kood: N05AH04

Toimemehhanism
Kvetiapiin on atüüpiline antipsühhootiline aine. Kvetiapiin ning selle aktiivne metaboliit plasmas -norkvetiapiin - toimivad neuromediaatorite retseptorite laia skaalasse. Kvetiapiin ja norkvetiapiin on
afiinsed serotoniini (5HT ) ja dopamiini D - ja D2-retseptorite suhtes ajus. Selline kombineeritud
2
1
retseptorite antagonism, mis on selektiivsem 5HT2 suhtes võrreldes D2-retseptoritega, vastutab
arvatavasti kvetiapiini paremate kliiniliste antipsühhootiliste omaduste ja vähemate
ekstrapüramidaalsete kõrvaltoimete eest, võrreldes tüüpiliste antipsühhootikumidega. Lisaks on
norkvetiapiinil ka kõrge afiinsus norepinefriini transportijavalgu (NET) suhtes. Kvetiapiinil ja
norkvetiapiinil on kõrge afiinsus ka histamiinergiliste ja adrenergiliste alfa -retseptorite suhtes,
1
omades samal ajal madalamat afiinsust adrenergiliste alfa - ja serotoniini 5HT A-retseptorite suhtes.
2
1
Kvetiapiin ei oma märgatavat afiinsust kolinergiliste muskariini- ja bensodiasepiini retseptorite suhtes.

Farmakodünaamilised toimed
Kvetiapiini efektiivsus on kinnitust leidnud antipsühhootilist aktiivsust uurivates, nt tingitud
hoidumise katsetes. Ravim pärsib dopamiini retseptorite agonistide toimet mõõdetuna nii
käitumuslikult kui elektrofüsioloogiliselt ja suurendab dopamiini metaboliitide kontsentratsiooni, mis
on D -retseptori blokaadi neurokeemiliseks tõenduseks.
2

Ekstrapüramidaalnähtude sündroomi tekkevõimalust uurivate loomkatsete põhjal võib eristada
kvetiapiini tüüpilistest antipsühhootikumidest ja liigitada atüüpiliste antipsühhootikumide hulka.
Korduval manustamisel ei põhjusta kvetiapiin dopamiin D -retseptorite ülitundlikkust. Toimivates
2
dopamiini D -retseptoreid blokeerivates annustes põhjustab kvetiapiin ainult nõrka katalepsiat.
2
Korduval manustamisel on kvetiapiin näidanud selektiivsust limbilise süsteemi suhtes, põhjustades
depolariseerivat blokaadi mesolimbilistes, mitte aga nigrostriataalsetes dopamiini sisaldavates
neuronites. Nii ühekordsel kui ka korduval manustamisel avaldab kvetiapiin minimaalset düstooniat
tekitavat toimet haloperidooliga sensibiliseeritud või ravim-naiivsetel Cebus ahvidel. (vt lõik 4.8)


Kliiniline efektiivsus

Skisofreenia
Toimeainet prolongeeritult vabastava kvetiapiini efektiivsus skisofreenia ravis on tõestatud ühes 6-
nädalases platseebokontrolliga uuringus patsientidel, kes vastasid DSM-IV skisofreenia kriteeriumitele
ja ühes toimeaine ja kontrollrühmaga toimeainet kiiresti vabastavalt kvetiapiinilt prolongeeritult
vabastavale kvetiapiinile ülemineku uuringus kliiniliselt stabiilsetel skisofreeniaga ambulatoorsetel
patsientidel.

Platseebokontrolliga uuringu esmane tulemusmuutuja oli PANSS üldskoori muutus ravieelsega
võrreldes viimasel kohtumisel. Toimeainet prolongeeritult vabastava kvetiapiini annused 400 mg
ööpäevas, 600 mg ööpäevas ja 800 mg ööpäevas ravisid psühhootilisi sümptomeid platseeboga
võrreldes statistiliselt olulise paremusega. Annuste 600 mg ja 800 mg toime oli suurem kui annusel
400 mg.

6-nädalases toimeainega kontrollitud ülemineku-uuringus oli esmaseks tulemusmuutujaks patsientide
osakaal, kelle puhul toime puudus, st kes katkestasid uuringuravi seoses toime puudumisega või kelle
PANSS üldskoor suurenes 20% ajavahemikul randomiseerimise hetkest ükskõik millise visiidini.
Patsientidel, kelle seisund oli stabiliseeritud toimeainet kiirest vabastava kvetiapiini annustega 400 mg
kuni 800 mg, säilis ravitoime ka siis, kui patsiendid viidi üle toimeainet prolongeeritult vabastava
kvetiapiini ekvivalentsele ööpäevasele annusele, mis manustati üks kord ööpäevas.

Pikaajalises uuringus stabiilse skisofreeniaga patsientidel, kes said säilitusravi toimeainet
prolongeeritult vabastava kvetiapiiniga 16 nädala jooksul, oli toimeainet prolongeeritult vabastav
kvetiapiin platseebost efektiivsem retsidiivide ennetamisel. Pärast 6-kuulist ravi oli hinnanguline
retsidiivi risk toimeainet prolongeeritult vabastava kvetiapiini rühmas 14,3% ja platseeborühmas
68,2%. Keskmine annus oli 669 mg. Täiendavat ohutusalast teavet seoses toimeainet prolongeeritult
vabastava kvetiapiini raviga kuni 9 kuu jooksul (keskmiselt 7 kuud) ei leitud. Toimeainet
prolongeeritult vabastava kvetiapiini pikemaajaline ravi ei suurendanud ekstrapüramidaalseid
sümptomeid ja kehakaalu suurenemist kajastavate kõrvaltoimete teatiste hulka.

Bipolaarne häire
Kahes monoteraapia uuringus leidis tõestust kvetiapiini suurem efektiivsus platseeboga võrreldes
mõõduka kuni raske mania episoodi ravis mania sümptomite vähendamisel nädalatel 3 ja 12.
Täiendavas 3-nädalases uuringus tõestati toimeainet prolongeeritult vabastava kvetiapiini oluline
efektiivsus võrreldes platseeboga. Toimeainet prolongeeritult vabastava kvetiapiini annuse vahemik
oli 400 mg kuni 800 mg ööpäevas, kusjuures keskmine annus oli ligikaudu 600 mg ööpäevas. On
olemas vähesed andmed kvetiapiini ja divalproeksi või liitiumi kombineeritud ravi kohta akuutsete
mõõdukate kuni raskete mania episoodide ravis nädalatel 3 ja 6; kombineeritud ravi oli siiski hästi
talutav. Andmetest selgus täiendav toime nädalal 3. Teises uuringus ei leitud täiendavat toimet
nädalal 6.

Kliinilises uuringus depressiooni episoodiga I või II tüüpi bipolaarse häirega patsientidel oli
toimeainet prolongeeritult vabastav kvetiapiin ööpäevases annuses 300 mg MADRS üldskoori
vähendamisel efektiivsem kui platseebo.

Veel 4-s 8-nädalase kestusega kvetiapiini kliinilises uuringus mõõduka kuni raske depressiooniga I või
II bipolaarse häirega patsientidel leiti, et toimeainet kiiresti vabastav kvetiapiin annuses 300 mg või
600 mg oli platseeboga võrreldes tunduvalt efektiivsem järgmiste tulemusnäitajate osas: MADRS
keskmine paranemine ja ravile allumine, mis defineeriti kui MADRS üldskoori paranemine vähemalt
50% võrreldes ravieelsega. Toime ulatuses ei leitud erinevusi patsientidel, kes said toimeainet kiiresti
vabastavat kvetiapiini annuses 300 mg võrreldes nendega, kes said 600 mg annust.

Nende kahe uuringu jätkufaasides tõestati, et nende patsientide pikaajaline ravi, kes allusid toimeainet
kiiresti vabastava kvetiapiini annustele 300 kuni 600 mg, oli platseeboga võrreldes efektiivsem
depressiooni sümptomite puhul, kuid mitte mania sümptomite puhul.


Kahes retsidiivide ennetamise uuringus hinnati kvetiapiini ja meeleolu stabiliseerijate kombinatsiooni
meeleoluhäire mania, depressiooni või segaepisoodiga patsientidel. Võrreldes meeleolu stabiliseerijate
monoteraapiaga oli kombineeritud ravi kvetiapiiniga tõhusam mistahes meeleoluhäire (mania,
depressioon, segaepisood) retsidiivini kuluva aja pikendamisel. Kvetiapiini manustati kaks korda
ööpäevas, ööpäevase koguannusena 400 mg kuni 800 g, kombineeritud ravina koos liitiumi või
valproaadiga.

Ühes pikaajalises uuringus (kuni 2-aastane ravi) hinnati retsidiivide ennetamist mania, depressiooni
või segaepisoodiga patsientidel. Kvetiapiini efektiivsus võrreldes platseeboga oli suurem mistahes
meeleoluhäire (mania, depressioon, sega) retsidiivini kulunud aja pikendamisel I bipolaarse häirega
patsientidel. Meeleoluhäire retsidiiviga patsientide hulk oli kvetiapiini rühmas 91 (22,5%),
platseeborühmas 208 (51,5%) ja liitiumravi rühmas 95 (26,1%). Kvetiapiinravile allunud patsientide
seas võrreldi ravi jätkamist kvetiapiiniga ja üleminekut liitiumile. Tulemustes selgus, et üleminek
liitiumravile ei pikenda ilmselt aega meeleoluhäire retsidiivini.

Depressioon
Kahte lühiajalisse (6 nädalat) uuringusse kaasati patsiendid, kelle puhul ei esinenud piisavat
ravivastust vähemalt ühele antidepressandile. Kvetiapiini ööpäevased annused 150 mg ja 300 mg,
mida manustati täiendravina lisaks käimasolevale antidepressantravile (amitriptüliin, bupropioon,
tsitalopraam, duloksetiin, estsitalopraam, fluoksetiin, paroksetiin, sertraliin või venlafaksiin) olid
efektiivsemad võrreldes ainult antidepressantraviga depressiooni sümptomite leevendamisel, kusjuures
mõõdikuna kasutati MADRS üldskoori paranemist (LS keskmine muutus võrreldes platseeboga
2…3,3 punkti).

Depressiooniga patsientide puhul ei ole uuritud täiendravi pikaajalist efektiivsust ja ohutust, kuid
uuritud on monoteraapia pikaajalist efektiivsust ja ohutust täiskasvanud patsientidel (vt allpool).

Kuigi kvetiapiin on näidustatud vaid täiendraviks, on kvetiapiini monoteraapia kohta läbi viidud
järgmised uuringud:

Kolmes uuringus neljast lühiajalisest (kuni 8 nädalat) monoteraapia uuringust depressiooniga
patsientidel leidis tõestust kvetiapiini ööpäevaste annuste 50 mg, 150 mg ja 300 mg suurem efektiivsus
võrreldes platseeboga depressiooni sümptomite leevendamisel, kusjuures mõõdikuna kasutati
Montgomeri-Åsbergi depressiooni määra skaala (MADRS - Montgomeri-Åsberg Depression Rating
Scale) üldskoori paranemist (LS keskmine muutus võrreldes platseeboga 2…4 punkti).

Retsidiivide ennetamise monoteraapia uuringusse kaasatud depressiivse episoodiga patsiendid, kes
olid vähemalt 12-nädalase avatud faasi jooksul stabiliseeritud kvetiapiinravi abil, randomiseeriti saama
kuni 52 nädala jooksul kvetiapiini üks kord ööpäevas või platseebot. Keskmine kvetiapiini annus
randomiseeritud faasi jooksul oli 177 mg ööpäevas. Retsidiivide esinemus oli kvetiapiinravi saanud
patsientide seas 14,2% ja platseebot saanud patsientide seas 34,4%.

Lühiajalises (9 nädalat) uuringus dementsuseta, depressiooniga eakatel patsientidel (vanuses 66 kuni
89 aastat) tõestati paindlikult annustatud kvetiapiini (50 mg kuni 300 mg ööpäevas) paremus
platseeboga võrreldes depressiooni sümptomite vähendamisel (paranemise mõõdikuna kasutati
MADRS üldskoori paranemist - LS keskmine muutus platseeboga võrreldes -7,54). Selles uuringus
said patsiendid juhuvaliku alusel kvetiapiini 50 mg ööpäevas päevadel 1…3, annust suurendati
100 mg-ni ööpäevas päeval 4, 150 mg-ni ööpäevas päeval 8 ja edasi maksimaalselt 300 mg-ni
ööpäevas sõltuvalt ravivastusest ja taluvusest. Kvetiapiini keskmine annus oli 160 mg ööpäevas. Kui
jätta kõrvale ekstrapüramidaalsete sümptomite esinemus (vt lõik 4.8 ja allpool alalõik „Kliiniline
ohutus“), oli üks kord ööpäevas manustatava kvetiapiini talutavus eakatel patsientidel võrreldav
täiskasvanutega vanuses 18…65 aastat. Üle 75-aastaste randomiseeritud patsientide osakaal oli 19%.

Kliiniline ohutus
Lühiajalistes platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes skisofreenia ja bipolaarse mania diagnoosiga
patsientidel oli ekstrapüramidaalsete sümptomite esinemissageduse suurenemine sarnane platseeboga

(skisofreenia: 7,8% kvetiapiini ja 8,0% platseebo puhul; bipolaarne mania: 11,2% kvetiapiini ja 11,4%
platseebo puhul). Ekstrapüramidaalsete sümptomite suuremat esinemissagedust kvetiapiinravi saanud
patsientidel platseeboga võrreldes täheldati lühiajalistes platseebokontrolliga uuringutes
depressiooniga ja bipolaarse depressiooniga patsientidel. Lühiajalistes platseebokontrolliga uuringutes
bipolaarse depressiooniga patsientidel oli ekstrapüramidaalsete sümptomite esinemissageduse
suurenemine kvetiapiini rühmas 8,9% ja platseeborühmas 3,8%. Lühiajalistes platseebokontrolliga
monoteraapia kliinilistes uuringutes depressiooniga patsientidel oli ekstrapüramidaalsete sümptomite
esinemissageduse suurenemine kvetiapiini rühmas 5,4% ja platseeborühmas 3,2%. Lühiajalises
platseebokontrolliga monoteraapia uuringus eakatel depressiooniga patsientidel oli
ekstrapüramidaalsete sümptomite esinemissageduse suurenemine kvetiapiini rühmas 9,0% ja
platseeborühmas 2,3%. Nii bipolaarse depressiooni kui depressiooni puhul ei ületanud üksikute
kõrvaltoimete (nt akatiisia, ekstrapüramidaalne häire, treemor, düskineesia, düstoonia, rahutus,
tahtmatud lihaskokkutõmbed, psühhomotoorne hüperaktiivsus ja lihasjäikus) esinemissagedus üheski
ravirühmas 4%.

Lühiajalistes fikseeritud annusega (50 mg ööpäevas kuni 800 mg ööpäevas) platseebokontrolliga
uuringutes (kestusega 3…8 nädalat) kõikus kvetiapiinravi saanud patsientide kehakaalu keskmine
juurdekasv vahemikus 0,8 kg ööpäevase annuse 50 mg puhul kuni 1,5 kg ööpäevase annuse 600 mg
puhul (kusjuures ööpäevase annuse 800 mg puhul oli kehakaalu suurenemine väiksem); võrdlusena oli
platseebo puhul kehakaalu juurdekasv 0,2 kg. Kvetiapiinravi saanud patsientide seas oli nende
patsientide osakaal, kes võtsid juurde ≥7% kehakaalust, vahemikus 5,3% ööpäevase annuse 50 mg
puhul kuni 15,5% ööpäevase annuse 400 mg puhul (kusjuures ööpäevaste annuste 600 mg ja 800 mg
puhul oli kehakaalu suurenemine väiksem); platseebot saanud patsientide puhul oli see näitaja
võrdlevalt 3,7%.

Pikemaajaliste retsidiivide ennetamise uuringute avatud uuringu perioodil (vahemikus 4…36 nädalat)
raviti patsiente kvetiapiiniga. Sellele järgnes juhuvalikuga ärajätuperiood, mille jooksul patsiendid
randomiseeriti saama kas kvetiapiini või platseebot. Kvetiapiini rühma valitud patsientide seas oli
kehakaalu juurdekasv avatud perioodil 2,56 kg ning randomiseeritud perioodi 48. nädalaks oli
keskmine kehakaalu juurdekasv 3,22 kg võrreldes avatud uuringu eelse kehakaaluga. Platseeborühma
valitud patsientide keskmine kehakaalu suurenemine avatud perioodi jooksul oli 2,39 kg ja
randomiseeritud perioodi 48. nädalaks 0,89 kg, võrreldes avatud faasi eelse kehakaaluga.

Platseebokontrolliga uuringutes eakatel dementsusega seotud psühhoosiga patsientidel ei olnud
ajuveresoonkonna kõrvaltoimete esinemus 100 patsient-aasta kohta kvetiapiinravi saanud patsientide
seas suurem kui platseebo puhul.

Kõikides platseebokontrolliga lühiajalistes monoteraapia uuringutes patsientidel, kellel ravieelne
neutrofiilide hulk oli ≥1,5 x 109/l, esines neutrofiilide hulga muutus <1,5 x 109/l vähemalt ühel korral
1,9%-l kvetiapiinravi saanud patsientidest ja 1,3%-l platseebot saanud patsientidest.
Muutuse >0,5 x 109/l kuni <1,0 x 109/l esinemissagedus oli sama (0,2%) kvetiapiinravi saanud
patsientidel ja platseebot saanud patsientidel. Kõigis kliinilistes uuringutes (platseebokontrolliga,
avatud, aktiivse komparaatoriga) patsientidel ravieelse neutrofiilide hulgaga ≥1,5 x 109/l esines
neutrofiilide hulga muutus <1,5 x 109/l vähemalt ühel korral 2,9%-l ja <0,5 x 109/l esines 0,21%-l
kvetiapiinravi saanud patsientidest.

Kvetiapiinravi oli seotud annusest sõltuvate türeoidhormooni taseme langustega. TSH muutus
vastavalt 3,2% kvetiapiinravi rühmas ja 2,7% kontrollrühmas.Üksteisest sõltuvaid ja potentsiaalselt
kliiniliselt olulisi T3, T4 ja TSH muutusi esines nendes uuringutes harva. Kirjeldatud
kilpnäärmehormooni taseme muutused ei olnud seotud kliinilisi sümptomeid andva hüpotüreoosiga.
Üld- ja vaba T4 langus oli maksimaalne esimese kuue ravinädala jooksul, kusjuures pikaajalise ravi
korral see enam ei langenud. Peaaegu 2/3 juhtudel kaasnes kvetiapiinravi lõpetamisega üld- ja vaba T4
normaliseerumine, sõltumata ravi kestusest.

Kae/läätsehägusus
Kliinilises uuringus, milles uuriti võrdlevalt kvetiapiini (200…800 mg ööpäevas) ja risperidooni
(2…8 mg) omadust tekitada kaed skisofreenia ja skisoafektiivse häirega patsientidel, leiti, et

patsientide seas, kes said ravimit vähemalt 21 kuu jooksul, ei olnud nende osakaal, kellel esines
läätsehägususe astme suurenemine, kvetiapiini (4%) puhul suurem kui risperidooni (10%) puhul.

Lapsed ja noorukid (10...17-aastased)
Kvetiapiini efektiivsust ja ohutust uuriti 3-nädalases platseebokontrollitud uuringus mania patsientidel
(n=284 USA patsienti, 10...17-aastased). Ligikaudu 45% patsientidest oli kaasuvaks diagnoosiks
ADHD. Lisaks viidi läbi 6-nädalane platseebokontrollitud uuring skisofreenia patsientidel (n=222,
13...17-aastased). Mõlemast uuringust jäeti välja patsiendid, kellel teadaolevalt puudus ravivastus
kvetiapiinile. Ravi kvetiapiiniga alustati annusega 50 mg ööpäevas, 2. päeval suurendati seda 100 mg-
ni ööpäevas, mille järel annus titreeriti eesmärkannuseni (mania 400…600 mg ööpäevas; skisofreenia
400…800 mg ööpäevas) 100 mg kaupa ööpäevas, mis oli jaotatud kahele või kolmele
manustamiskorrale.

Mania uuringus oli vähimruutude keskmine muutus algväärtusest YMRS koguskooris (aktiivravi ja
platseeborühma vahe) -5,21 (kvetiapiin 400 mg ööpäevas) ja -6,56 (kvetiapiin 600 mg ööpäevas).
Ravivastusega (YMRS paranemine ≥50%) patsientide hulk oli 64% 400 mg ööpäevas annuse rühmas,
58% 600 mg ööpäevas annuse rühmas ja 37% platseebo rühmas.

Skisofreenia uuringus oli vähimruutude keskmine muutus algväärtusest PANSS koguskooris
(aktiivravi ja platseeborühma vahe) -8,16 (kvetiapiin 400 mg ööpäevas) ja -9,29 (kvetiapiin 800 mg
ööpäevas). Kvetiapiini väike (400 mg ööpäevas) ega suur (800 mg ööpäevas) annus ei osutunud
efektiivsemaks platseebost, arvestades ravivastuse (≥30% vähenemine algväärtusest PANSS
koguskooril) saanud patsientide hulka protsentides. Suuremad annused andsid tulemuseks madalama
ravivastuse määra nii mania kui skisofreenia puhul.

Kolmandas lühiajalises platseebokontrolliga monoteraapia uuringus kvetiapiini toimeainet
prolongeeritult vabastava ravimvormiga bipolaarse depressiooniga lastel ja noorukieas patsientidel
(vanuses 10…17 eluaastat) jäi ravimi efektiivsus tõestamata.

Selles vanuserühmas puuduvad andmed toime püsimise või retsidiivide ennetamise kohta.

Kliiniline ohutus
Eespool kirjeldatud kvetiapiini lühiajalistes uuringutes lastel olid EPS esinemissagedused toimeaine vs.
platseeboharus järgmised: skisofreenia uuringus 12,9% vs. 5,3%, bipolaarse mania uuringus 3,6% vs.
1,1% ja bipolaarse depressiooni uuringus 1,1% vs. 0%. Kehakaalu tõus ≥ 7% võrreldes ravieelsega
esines toimeaine vs. platseeboharus järgmise sagedusega: skisofreenia ja bipolaarse mania uuringutes
17% vs. 2,5% ja bipolaarse depressiooni uuringus 12,5% vs. 6%. Suitsiidiga seotud sündmuste
esinemissagedused toimeaine vs. platseeboharus olid järgmised: skisofreenia uuringus 1,4% vs. 1,3%,
bipolaarse mania uuringus 1,0% vs. 0% ja bipolaarse depressiooni uuringus 1,1% vs. 0%. Bipolaarse
depressiooni uuringu ravijärgse pikendatud jätkufaasi jooksul esines kaks täiendavat suitsiidiga seotud
sündmust kahel patsiendil; üks neist patsientidest oli sündmuse toimumise ajal kvetiapiinravil.

Pikaajaline ohutus
26-nädalasest avatud lühiajaliste uuringute pikendusfaasist (n=380 patsienti), milles kasutati
kvetiapiini paindlikku annustamist (400…800 mg ööpäevas), saadi täiendavaid ohutusandmeid. Lastel
ja noorukitel teatati vererõhu tõusust; lastel ja noorukitel ilmnesid söögiisu suurenemine,
ekstrapüramidaalsed sümptomid ja prolaktiini taseme tõus seerumis sagedamini kui täiskasvanud
patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Mis puutub kehakaalu suurenemisse, siis tulemuste kohandamisel
normaalsele kasvukiirusele pikema ajaperioodi jooksul kasutati kliiniliselt olulise muutuse
tuvastamisel mõõdikuna kehamassi indeksi (KMI) suurenemist vähemalt 0,5 standardhälbe võrra
ravieelsest väärtusest; patsientidest, kes said raviks kvetiapiini vähemalt 26 nädala jooksul, vastas
sellele kriteeriumile 18,3%.

5.2. Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Kvetiapiin imendub suukaudsel manustamisel hästi. Toimeainet prolongeeritult vabastava kvetiapiini
puhul saabuvad kvetiapiini ja norkvetiapiini maksimaalsed kontsentratsioonid plasmas ligikaudu
6 tundi pärast manustamist (T
). Aktiivse metaboliidi norkvetiapiini maksimaalne püsiv molaarne
max
kontsentratsioon pärast tasakaalukontsentratsiooni saavutamist moodustab 35% kvetiapiini omast.

Kvetiapiini ja norkvetiapiini farmakokineetika on lineaarne ja annusest sõltuv annuste puhul kuni
800 mg üks kord ööpäevas. Võrreldes toimeainet kiiresti vabastava kvetiapiinfumaraadiga (toimeainet
kiiresti vabastava kvetiapiiniga) samas ööpäevases koguannuses, manustatuna kaks korda ööpäevas,
jääb plasma kontsentratsioonialune kõver (AUC) ekvivalentseks toimeainet prolongeeritult vabastava
kvetiapiini manustamisel üks kord ööpäevas, kuid maksimaalne kontsentratsioon plasmas (C
) on
max
tasakaaluseisundis 13% väiksem. Toimeainet prolongeeritult vabastava kvetiapiini võrdlemisel
toimeainet kiiresti vabastava kvetiapiiniga on metaboliit norkvetiapiini AUC 18% väiksem.

Uuringus toidu mõjust kvetiapiini biosaadavusele leiti, et suure rasvasisaldusega toit suurendas
oluliselt toimeainet prolongeeritult vabastava kvetiapiini C
ja AUC väärtusi, vastavalt ligikaudu
max
50% ja 20%. Ei saa välistada, et suure rasvasisaldusega eine mõju ravimvormile võib olla suuremgi.
Võrdlusena ei mõjutanud kerge eine oluliselt kvetiapiini C
ega AUC väärtusi. Toimeainet
max
prolongeeritult vabastavat kvetiapiini on soovitatav võtta üks kord ööpäevas, ilma toiduta.

Jaotumine
Kvetiapiini seonduvus plasma valkudega on ligikaudu 83%.

Metabolism
Ketiapiin metaboliseerub ulatuslikult maksas, radioaktiivselt märgistatud kvetiapiinist eritus uriini ja
väljaheitega muutumatult vähem kui 5%.

In vitro katsetes tõestati, et CYP3A4 on tähtsaim ensüüm, mis vastutab kvetiapiini metabolismi eest
tsütokroom P450 vahendusel. Norkvetiapiin moodustub ning elimineeritakse põhiliselt CYP3A4
vahendusel. On avastatud, et kvetiapiin ja mitmed selle metaboliidid (kaasa arvatud norkvetiapiin) on
in vitro inimtsütokroom P450 1A2, 2C19, 2D6 ja 3A4 nõrgad inhibiitorid. In vitro ilmneb CYP
pärssimine alles 5...50 korda kõrgema kontsentratsiooni juures kui see saavutatakse hariliku toimiva
annuse (300…800 mg ööpäevas) manustamisel inimestele. Tuginedes neile in vitro uuringute
tulemustele, on ebatõenäoline, et kvetiapiini manustamine koos teiste ravimitega põhjustaks kliiniliselt
olulist teise ravimi tsütokroom P450 poolt vahendatud metabolismi pärssimist. Loomkatsete najal on
selgunud, et kvetiapiin indutseerib tsütokroom P450 ensüüme. Kuid spetsiifilises koostoimete
uuringus psühhoosiga patsientidel ei leitud tsütokroom P450 aktiivsuse suurenemist pärast kvetiapiini
manustamist.

Eritumine
Kvetiapiini ja norkvetiapiini eliminatsiooni poolväärtusajad on vastavalt ligikaudu 7 ja 12 tundi.
Radioaktiivselt märgistatud ravimist eritus uriiniga ligikaudu 73% ja väljaheitega ligikaudu 21%,
kusjuures vähem kui 5% kogu radioaktiivsusest kuulus muutumatule algühendile. Vaba kvetiapiini ja
inimese plasmas aktiivse metaboliidi norkvetiapiini keskmisest molaarsest annusefraktsioonist eritub
uriiniga <5%.

Patsientide erirühmad

Sugu
Kvetiapiini farmakokineetika ei erine meestel ja naistel.

Eakad
Kvetiapiini keskmine kliirens on eakatel ligikaudu 30 kuni 50% väiksem kui 18…65-aastastel
täiskasvanutel.

Neerukahjustus

Kvetiapiini keskmine kliirens vähenes raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens alla
30 ml/min/1,73m2) patsientidel ligikaudu 25% võrra, kuid kliirensi individuaalsed väärtused jäävad
tervete isikutega samasse vahemikku.

Maksakahjustus
Teadaoleva maksakahjustusega (stabiilne alkoholtsirroos) patsientidel väheneb kvetiapiini kliirens
plasmas ligikaudu 25%. Et kvetiapiin metaboliseerub ulatuslikult maksas, võib maksakahjustusega
isikute rühmas oodata kontsentratsiooni suurenemist plasmas. Neil patsientidel võib olla vajalik annust
kohandada (vt lõik 4.2).

Lapsed ja noorukid (10...17-aastased)
Farmakokineetilised andmed pärinevad 9 lapselt vanuses 10…12 aastat ning 12 noorukilt, kes said
tasakaaluseisundis kvetiapiini ravi annuses 400 mg kaks korda ööpäevas. Pärast
tasakaalukontsentratsiooni saavutamist sarnanes kvetiapiini plasma kontsentratsioon lastel ja
noorukitel (10…17-aastased) täiskasvanute omale, kuigi C
olid täiskasvanutel registreeritud
max
vahemiku ülaosas. Aktiivse metaboliidi norkvetiapiini AUC ja C
olid täiskasvanute vastavatest
max
näitajatest kõrgemad, vastavalt ligikaudu 62% ja 49% (10…12-aastastel lastel) ning 28% ja 14%
(13…17-aastastel noorukitel) .

Puudub teave toimeainet prolongeeritult vabastava kvetiapiini kasutamise kohta lastel ja noorukitel.

5.3. Prekliinilised ohutusandmed

Genotoksilisus ei leidnud tõendamist in vitro ja in vivo genotoksilisuse uuringute seerias.
Laboriloomadel täheldati kliiniliselt olulise ekspositsioonitaseme juures järgmisi kõrvalekaldeid, mida
ei ole veel kinnitatud pikaajalistes kliinilistes uuringutes:

Rottidel leiti pigmendi kogunemist kilpnäärmesse; Cynomolgus ahvidel on täheldatud kilpnäärme
follikulaarsete rakkude hüpertroofiat, T3 taseme langust plasmas, hemoglobiinisisalduse langust ja
punaste ning valgete vereliblede hulga vähenemist; koertel läätsehägusust ja kaed.
(Kae/läätsehägususe kohta vt lõik 5.1).

Arvestades nende leidudega, tuleb patsiendi kvetiapiinravist saadavat kasu võrrelda võimalike
riskidega.

6. Farmatseutilised andmed

6.1. Abiainete loetelu

Tableti sisu
Hüpromelloos
Mikrokristalliline tselluloos
Veevaba naatriumtsitraat
Magneesiumstearaat

Tableti kate
Titaandioksiid (E171)
Hüpromelloos
Makrogool/PEG 400
Polüsorbaat 80
Kollane raudoksiid (E172) (ainult 50 mg, 200 mg, 300 mg)
Punane raudoksiid (E172) (ainult 50 mg, 200 mg, 300 mg)
Must raudoksiid (E172) (ainult 50 mg, 300 mg)

6.2. Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3. Kõlblikkusaeg

2 aastat
Pärast HDPE purgi esmast avamist tuleb preparaat ära kasutada 60 päeva jooksul.

6.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

PVC/Aclar-alumiinium blistrid ja valge läbipaistmatu PP korgiga 50 ml või 75 ml valged
läbipaistmatud HDPE purgid, milles on kuivatusaine pakike.

- PVC/Aclar-alumiinium blistrid karbis: 10, 20, 30, 50, 50x1 (haiglapakend), 56
(kalenderpakend), 60, 90 või 100 tabletti.
- HDPE purk sisaldab 60 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Erinõuded puuduvad.

7. Müügiloa hoidja

Teva Pharma B.V.
Computerweg 10
3542 DR Utrecht
Holland

8. Müügiloa number

50 mg: 776212
200 mg: 776312
300 mg: 776412
400 mg: 775912

9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.01.2012

10. Teksti läbivaatamise kuupäev

Ravimiametis kinnitatud juunis 2014