KETIPINOR

Toimeained: kvetiapiin

Ravimi vorm: õhukese polümeerikattega tablett

Ravimi tugevus: 25mg 100TK

Retseptiravim

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Ravimi patsiendi infolehe PDF

1. Mis ravim on KETIPINOR ja milleks seda kasutatakse

Ketipinor sisaldab toimeainet kvetiapiini. See kuulub antipsühhootikumideks nimetatavate ravimite
gruppi. Ketipinor’i võib kasutada erinevate vaimse tervise häirete raviks, nagu:

- Bipolaarne depressioon: kui te tunnete ennast kurvana. Võite tunda depressiooni, süütunnet,
energiapuudust, söögiisu kaotust või unehäireid.
- Mania: kui te tunnete ülemäärast erutust, ülevust, agiteeritust, entusiasmi või olete hüperaktiivne
või teie otsustusvõime on vähenenud, te võite olla agressiivne või segaduses.
- Skisofreenia: kui te kuulete või tunnete asju, mida tegelikult ei ole, usute asju, mis ei vasta tõele või
olete ebatavaliselt kahtlustav, murelik, segaduses, tunnete süütunnet, olete pinges või masendunud.

Isegi teie enesetunde paranedes võib arst jätkata ravi Ketipinor'iga.

2. Mida on vaja teada enne KETIPINOR võtmist

Ärge võtke Ketipinor'i:
- kui olete kvetiapiini või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.
- kui te võtate mõnda järgnevatest ravimitest:

- teatud HIV ravimid,

- asooli tüüpi ravimid (seenevastased ravimid),

- erütromütsiin või klaritromütsiin (infektsioonivastased ravimid),

- nefasodoon (antidepressant).

Kui ülaltoodu kehtib teie kohta, ärge kasutage Ketipinor’i. Kui te ei ole kindel, rääkige enne Ketipinor’i
võtmist oma arsti või apteekriga.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud
Enne Ketipinor’i võtmist pidage nõu oma arstiga kui:
-
teil või mõnel teie lähisugulasel on või on olnud probleeme südamega, nt südame rütmihäired, või
kui te kasutate ravimeid, mis võivad mõjutada teie südamerütmi.
- teil on madal vererõhk.
- teil on olnud ajurabandus, eriti kui olete kõrges vanuses.
-
teil on maksaprobleeme.
-
teil on kunagi esinenud tõmblusi (krambid).
-
teil on diabeet või risk haigestuda diabeeti. Sellisel juhul võib arst Ketipinor’i võtmise ajal
kontrollida teie veresuhkru näitajaid.
-
teil on olnud vähene valgete vererakkude arv (see võis, kuid ei pruukinud olla põhjustatud
ravimitest).
-
te olete kõrges vanuses ja teil on diagnoositud dementsus (ajutalitluse halvenemine). Sellisel juhul,
ei tohi Ketipinor’i kasutada, kuna sarnased ravimid nagu Ketipinor võivad eakatel dementsusega
inimestel suurendada ajurabanduse tekkeohtu ning üksikjuhtudel surmaohtu.
-
teil või kellelgi teie pereliikmetest on diagnoositud trombe (verehüübed), kuna seda tüüpi ravimeid
on seostatud trombide tekkimisega.

Teatage viivitamatult oma arstile, kui teil tekib:
-
samaaegselt palavik, tugev lihasjäikus, higistamine või teadvuse hägunemine (häire, mida
nimetatakse „maliigne neuroleptiline sündroom“). Vaja võib minna kohest arstiabi.
-
kontrollile mittealluvad liigutused, peamiselt näos või keeles.
- pearinglus või tugev unisus. See võib suurendada õnnetuste ohtu (kukkumist) eakatel patsientidel.
- tõmblused (krambid).
- pikaajaline ja valulik erektsioon (priapism).

Need tervisehäired võivad olla tingitud seda tüüpi ravimist.

Suitsiidimõtted (enesetapumõtted) ja depressiooni halvenemine
Kui teil on depressioon, võivad teil aeg-ajalt tekkida mõtted enesevigastamisest või enesetapust. Selliseid
mõtteid võib rohkem olla ravi alguses, kuna sellise ravi puhul kulub alati tükk aega enne, kui see toimima
hakkab, tavaliselt kaks nädalat, aga ka rohkem. Need mõtted võivad tugevneda ka juhul kui te järsku
lõpetate oma ravimi võtmise. Need mõtted tekivad tõenäolisemalt siis, kui te olete noor täiskasvanu.
Kliinilistest uuringutest pärit teave on näidanud, et alla 25-aastastel noortel depressiooniga täiskasvanutel
on tõusnud risk suitsiidimõteteks ja/või enesetapule suunatud käitumiseks.

Ükskõik millal teil tekivad mõtted enese vigastamisest või tapmisest, rääkige kohe oma arstiga või minge
kohe haiglasse. Te võite abi saada sellest, kui räägite oma sõbrale või pereliikmele teid tabanud
depressioonist ning palute temal pakendi infoleht läbi lugeda. Te võite neil paluda endale öelda, kui nende
meelest teie depressioon süveneb või kui nad on mures mingite muutuste pärast teie käitumises.

Ketipinor’i võtvatel patsientidel võib kehakaal tõusta. Te peaksite koos arstiga oma kehakaalu regulaarselt
kontrollima.

Muud ravimid ja Ketipinor
Palun informeerige oma arsti kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, sest see
võib mõjutada ravimi toimet. Siia kuuluvad ka ilma retseptita ostetud ravimid ja taimsed ravimid.

Ärge võtke Ketipinor’i, kui te võtate juba mõnda järgmistest ravimitest:
-
teatud HIV ravimid,
-
asooli tüüpi ravimid (seenhaiguste ravimid),
-
erütromütsiin või klaritromütsiin (infektsioonivastased ravimid),
-
nefasodoon (antidepressant).

Teavitage oma arsti, kui te kasutate mõnda järgnevatest ravimitest:
-
epilepsiavastased ravimid (nt fenütoiin või karbamasepiin),
-
kõrge vererõhu ravimid,
-
barbituraadid (unetuse raviks),
- tioridasiin (teine antipsühhootiline ravim),
-
ravimid, mis mõjutavad südame rütmi, nt ravimid, mis võivad põhjustada elektrolüütide
tasakaaluhäireid (kaaliumi või magneesiumi madal tase), nagu diureetikumid („veetabletid“) või
teatud antibiootikumid (infektsioonivastased ravimid).

Enne kui te lõpetate mõne oma ravimi võtmise, pidage nõu oma arstiga.

Kui edaspidi arsti juurde või haiglasse lähete, öelge, et kasutate Ketipinor’i.

Ketipinor koos toidu, joogi ja alkoholiga
Ketipinor’i võib võtta koos toiduga või ilma.

Ketipinor’i kasutamise ajal peate vältima alkoholi tarbimist, kuna koos alkoholiga kasutamine võib teid
uniseks muuta.

Ärge võtke Ketipinor’i koos greibimahlaga, kuna see võib mõjutada ravimi toimet.

Rasedus, imetamine ja viljakus
Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi
kasutamist nõu oma arstiga. Raseduse ajal ei tohi te Ketipinor’i võtta ilma eelnevalt arstiga nõu pidamata.

Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud Ketipinor’i raseduse viimasel trimestril (viimasel kolmel
raseduskuul), võib esineda järgmisi sümptomeid: värisemine, lihasjäikus ja/või -nõrkus, unisus,
agiteeritus, hingamisprobleemid ja söömisraskused. Kui teie lapsel tekib mõni neist sümptomitest, peate te
võib olla pöörduma arsti poole.

Kui te toidate last rinnaga, ei tohi te Ketipinor’i võtta.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Ketipinor võib teid uniseks muuta. Ärge juhtige autot ega kasutage masinaid või mehhanisme enne, kui
teate, kuidas ravim teid mõjutab.

Ketipinor sisaldab laktoosi. 100 mg tabletid sisaldavad 20,7 mg, 200 mg tabletid sisaldavad 41,4 mg ja
300 mg tabletid sisaldavad 62,1 mg laktoosi. Kui teie arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid,
peate te enne ravimi kasutamist konsulteerima oma arstiga.

Mõju skriininganalüüsidele, mille abil kontrollitakse uriinis ainete esinemist
Kui teil on vaja teha uriinianalüüs ainete sisalduse kontrollimiseks, võib Ketipinor’i võtmise tõttu juhtuda,
et teatud meetodite kasutamisel saadakse metadooni või teatud depressiooniravimite (tritsüklilised
antidepressandid) määramisel valepositiivsed tulemused, vaatamata sellele, et te ei ole võtnud metadooni
ega tritsüklilisi antidepressante. Sel juhul tehakse täpsema meetodi abil korduv analüüs.

3. Kuidas KETIPINOR võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile rääkinud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu
oma arsti või apteekriga.

Täpse algannuse otsustab teie arst. Ravimi ööpäevane säilitusannus sõltub teie haigusest ning vajadusest,
olles tavaliselt 150 mg ja 800 mg vahel.

-
Tabletti tuleb võtta üks kord ööpäevas enne magamaminekut või kaks korda ööpäevas, sõltuvalt
haiguse raskusastmest.
-
Neelake tabletid tervelt koos veega.
-
Tablette võib võtta koos toiduga või ilma.
-
Ärge jooge greipfruudimahla, kui te võtate Ketipinor’i. See võib mõjutada ravimi toimet.
-
Ravimi manustamist ei tohi ise lõpetada ka siis, kui tunnete end hästi. Ravi lõpetamise üle otsustab
teie arst.

Maksaprobleemid
Kui teil on probleeme maksaga, võib arst muuta teie annust.

Eakad patsiendid
Kui olete kõrges vanuses, võib arst muuta teie annust.

Kasutamine lastel ja noorukitel
Ketipinor’i ei soovitata kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel.

Kui te võtate Ketipinor’i rohkem kui ette nähtud
Kui te olete sisse võtnud rohkem tablette, kui arst soovitas, võite te muutuda uniseks, tunda pearinglust ja
südame rütmihäireid. Võtke viivitamatult ühendust arstiga või pöörduge lähimasse haiglasse. Võtke
Ketipinor’i tabletid endaga kaasa.

Kui te unustate Ketipinor'i võtta
Kui te olete ühe manustamiskorra unustanud, võtke ravim niipea, kui see teile meenub. Kui on peaaegu
käes järgmise annuse võtmise aeg, oodake see ära. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel
korral võtmata.

Kui te lõpetate Ketipinor'i võtmise
Kui te lõpetate järsku Ketipinor’i võtmise, võivad teil tekkida unehäired (insomnia), iiveldus või peavalu,
kõhulahtisus, oksendamine, pearinglus või ärrituvus. Arst võib soovitada teil ravi lõpetamisel annust
vähendada järk-järgult.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõega.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Väga sage (võib mõjutada enam kui 1 inimest 10-st):
-
pearinglus (võib põhjustada kukkumist), peavalu, suukuivus.
-
unisus (võib Ketipinor'i manustamist jätkates mööduda) (võib põhjustada kukkumist).
-
ärajätusümptomid (ilmnevad Ketipinor-ravi katkestamise järgselt), sh võimetus magada (insomnia),
iiveldus, peavalu, kõhulahtisus, oksendamine, pearinglus ja ärrituvus. Soovitatav on järk-järguline
ravi lõpetamine 1...2 nädala vältel.
-
kehakaalu tõus.

Sage (võib mõjutada kuni 1 inimest 10-st):
-
südame löögisageduse tõus.
-
südame tagumise tunne, hüppab või jätab lööke vahele.
-
ninakinnisus.
-
kõhukinnisus, maoärritus (seedehäire).
-
nõrkustunne, minestamine (võib põhjustada kukkumist).
-
käte või jalgade turse.
-
vererõhu langus püsti tõusmisel. See võib tekitada pearinglust või minestamist (võib põhjustada
kukkumist).
-
veresuhkru sisalduse tõus.
-
hägune nägemine.
-
ebatavalised lihaste liigutused. Siia hulka kuuluvad raskused lihaste liigutuste alustamisel,
värisemine, rahutus või mittevalulik lihasjäikus.
-
ebaharilikud unenäod ja õudusunenäod.
-
näljatunne.
-
ärritunud olek.
-
kõnehäired.
- enesetapumõtted ja depressiooni süvenemine.
- hingeldus.
- oksendamine (enamasti eakatel).
- palavik.

Aeg-ajalt (võib mõjutada kuni 1 inimest 100-st):
-
tõmblused või krambid.
-
allergilised reaktsioonid, sh kühmud, nahaturse ja suuümbruse turse.
-
ebamugavustunne jalgades (nn rahutute jalgade sündroom).
-
neelamisraskus.
-
tahtmatud liigutused, peamiselt näos või keelel.
-
seksuaalne düsfunktsioon.
- olemasoleva diabeedi halvenemine.
- muutused südame elektrilises aktiivsuses, st EKGs (QT-intervalli pikenemine), bradükardia.

Harv (võib mõjutada kuni 1 inimest 1000-st):
-
samaaegselt esinevad palavik, higistamine, lihasjäikus, äärmine unisus või minestamine (häire,
mida nimetatakse „maliigne neuroleptiline sündroom“).
-
naha ja silmade kollasus (kollatõbi).
-
kauakestev ja valulik erektsioon (priapism).
-
rinnanäärmete turse ja ootamatu rinnapiima teke (galaktorröa).
-
menstruatsioonitsükli häired.
-
verehüübed (trombid) veenides, eriti jalaveenides (sümptomiteks on jalgade turse, valu ja punetus),
mis võivad liikuda mööda veresooni kopsudesse, põhjustades valu rindkeres ja hingamisraskust.
Selliste sümptomite ilmnemisel pöörduge koheselt arsti poole.
- unes kõndimine, rääkimine, söömine või teised tegevused.
- kehatemperatuuri langemine (hüpotermia).
- pankrease põletik.

Väga harv (võib mõjutada kuni 1 inimest 10000-st):
-
raskekujuline nahalööve, villid või punased laigud nahal.
-
raskekujuline allergiline reaktsioon (anafülaksia), mis võib põhjustada hingamisraskust või šokki.
-
kiirelt tekkiv nahaturse, tavaliselt silmade, huulte ja neelu piirkonnas (angioödeem).
-
uriini väljutava hormooni ebapiisav sekretsioon.
-
skeletilihaste kiire lagunemine ja kaasnev lihasvalu (rabdomüolüüs).

Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)
-
punaste ebakorrapäraste laigukestega nahalööve (erythema multiforme).
-
tõsine, äkki tekkiv allergiline reaktsioon sümptomitega nagu palavik ja villid nahal ja naha
koorumine (toksiline epidermaalne nekrolüüs).

Ketipinor kuulub ravimite rühma, mis võivad põhjustada südame rütmihäireid, mis võivad olla tõsised
ning rasketel juhtudel lõppeda surmaga.

Mõned kõrvaltoimed on tuvastatavad ainult vereanalüüsi kaudu. Näiteks teatud rasvade (triglütseriidid ja
üldkolesterool) või veresuhkru sisalduse muutused, kilpnäärme hormoonide sisalduse muutus veres,
maksaensüümide aktiivsuse suurenemine, teatud vererakkude arvu vähenemine, punaste vererakkude
hulga vähenemine veres, vere kreatiinfosfokinaasi (lihastes olev aine) sisalduse suurenemine,
naatriumisisalduse vähenemine veres ning hormoon prolaktiini sisalduse suurenemine veres. Harvadel
juhtudel võib hormoon prolaktiini sisalduse suurenemine veres põhjustada:
-
naistel ja meestel rinnanäärmete turset ja ootamatut rinnapiima teket.
-
naistel menstruatsiooni puudumist või ebaregulaarsust.

Vastavalt vajadusele võib arst määrata teile aeg-ajalt vereanalüüse.

Täiendavad kõrvaltoimed lastel ja noorukitel
Lastel ja noorukitel võib esineda sarnaseid kõrvaltoimeid täiskasvanutega.
Järgnev kõrvaltoime on täheldatud ainult lastel ja noorukitel:

Väga sage (võib mõjutada enam kui 1 inimest 10-st):
-
vererõhu tõus.

Järgnevaid kõrvaltoimeid on täheldatud sagedamini lastel ja noorukitel:

Väga sage (võib mõjutada kuni 1 inimest 10-st):
-
hormoon prolaktiini taseme tõus veres. Harvadel juhtudel võib hormoon prolaktiini sisalduse
suurenemine põhjustada:
-
poisslastel ja tütarlastel rinnanäärmete turset ja ootamatut eritist rinnast;
-
tütarlastel menstruaaltsükli kadumist või ebaregulaarsust.
-
söögiisu tõus.
-
ebanormaalsed lihaste liigutused. Siia hulka kuuluvad raskused lihaste liigutuste alustamisel,
värisemine, rahutus või lihasjäikus ilma valuta.

Kõrvaltoimetest teavitamine
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka
selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee
kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas KETIPINOR säilitada

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil. Kõlblikkusaeg viitab selle
kuu viimasele päevale.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära
ravimeid, mida te enam ei kasuta.. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Ketipinor sisaldab
-
Toimeaine on kvetiapiin. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 25 mg, 100 mg, 200 mg
või 300 mg kvetiapiini (fumaraadina).
-
Teised koostisosad 25 mg tableti sisus on: mikrokristalne tselluloos, kroskarmelloosnaatrium,
povidoon (K30) ja magneesiumstearaat.
-
Teised koostisosad 100 mg, 200 mg ja 300 mg tableti sisus on: mikrokristalne tselluloos,
kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat, laktoosmonohüdraat, naatriumtärklisglükolaat (tüüp A), povidoon
(K30) ja magneesiumstearaat.
-
Teised koostisosad 25 mg ja 100 mg tableti kattes on: Opadry II (sisaldab osaliselt hüdrolüüsitud
polüvinüülalkoholi, makrogooli, talki, titaandioksiidi (E171) ja raudoksiidi (E172)).
-
Teised koostisosad 200 mg ja 300 mg tableti kattes on: Opadry II (sisaldab osaliselt hüdrolüüsitud
polüvinüülalkoholi, makrogooli, talki ja titaandioksiidi (E171)).

Kuidas Ketipinor välja näeb ja pakendi sisu
Ketipinor 25 mg on pruun/tumeroosa, ümmargune, kumer, õhukese polümeerikattega tablett läbimõõduga
6 mm, sissepressitud märge „OR41“ ühel küljel ja teine külg on sile.
Ketipinor 100 mg on helekollane, ümmargune, kumer, õhukese polümeerikattega tablett läbimõõduga 8
mm, sissepressitud märge „OR411“ ühel küljel ja teine külg on sile.
Ketipinor 200 mg on valge, ümmargune, kumer, õhukese polümeerikattega tablett läbimõõduga 11 mm,
sissepressitud märge „OR412“ ühel küljel ja teine külg on sile..
Ketipinor 300 mg on valge, kapslikujuline, õhukese polümeerikattega tablett pikkusega 19 mm,
sissepressitud märge „OR413“ ühel küljel ja teine külg on sile.

Tabletid on blistris ja HDPE-st purkides, mis on pakendatud pappkarpidesse.

Blistrid:
25mg: 6, 10, 30, 60 ja 100 tabletti.
100 mg, 200 mg ja 300 mg: 30, 60, 90 ja 100 tabletti.

Plastikust purgid:
25mg, 100 mg, 200 mg ja 300 mg: 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja
Orion Corporation
Orionintie 1
FI-02200 Espoo
Soome

Tootja
Orion Corporation, Orion Pharma
Orionintie 1
FI-02200 Espoo
Soome

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

Orion Pharma Eesti OÜ
Tammsaare tee 47
11316 Tallinn
Tel: +372 66 44 550


Infoleht on viimati uuendatud oktoobris 2013



Ravimi omaduste kokkuvõte

Ravimi omaduste kokkuvõtte PDF

1. Ravimpreparaadi nimetus

Ketipinor, 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Ketipinor, 100 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Ketipinor, 200 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Ketipinor, 300 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

25 mg tablett: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 25 mg kvetiapiini (fumaraadina).
100 mg tablett: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 100 mg kvetiapiini (fumaraadina).
200 mg tablett: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 200 mg kvetiapiini (fumaraadina).
300 mg tablett: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 300 mg kvetiapiini (fumaraadina).

INN. Quetiapinum

Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoosmonohüdraat (20,7 mg 100 mg tablettides, 41,4 mg 200 mg
tablettides, 62,1 mg 300 mg tablettides).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. Ravimvorm

Õhukese polümeerikattega tablett.

Ketipinor 25 mg: Pruun/tumeroosa, ümmargune, kumer, õhukese polümeerikattega tablett, diameeter
6 mm, sissepressitud märge „OR41“ ühel küljel ja teine külg on sile.
Ketipinor 100 mg: Helekollane, ümmargune, kumer, õhukese polümeerikattega tablett, diameeter 8 mm,
sissepressitud märge „OR411“ ühel küljel ja teine külg on sile.
Ketipinor 200 mg: Valge, ümmargune, kumer, õhukese polümeerikattega tablett, diameeter 11 mm,
sissepressitud märge „OR412“ ühel küljel ja teine külg on sile.
Ketipinor 300 mg: Valge, kapslikujuline, õhukese polümeerikattega tablett, pikkus 19 mm, sissepressitud
märge „OR413“ ühel küljel ja teine külg on sile.

4. Kliinilised andmed

4.1. Näidustused

Skisofreenia.
Bipolaarne häire, mõõdukas või raske mania episood.
Bipolaarne häire, depressiooni episood.
Bipolaarse häire retsidiivide vältimine patsientidel, kellel mania või depressiooni episoodid on allunud
kvetiapiinravile.

4.2. Annustamine ja manustamisviis

Igale näidustusele vastab erinev annustamisskeem. Seetõttu tuleb veenduda, et patsiendid saavad aru oma
seisundile vastavast õigest annustamisest.

Ketipinor'i võib manustada koos toiduga või ilma.

Täiskasvanud
Skisofreenia raviks tuleb Ketipinor'i manustada kaks korda ööpäevas: ööpäevane koguannus esimesel
neljal ravipäeval on:
1. päev 50 mg
2. päev 100 mg
3. päev 200 mg
4. päev 300 mg

Alates 4. päevast suurendatakse annust kuni tavalise toimiva annuseni 300...450 mg ööpäevas. Sõltuvalt
patsiendi ravivastusest ja ravimi taluvusest võib annust reguleerida vahemikus 150...750 mg ööpäevas.

Bipolaarse häirega seotud mania episoodide raviks tuleb Ketipinor'i manustada kaks korda ööpäevas:
ööpäevane koguannus esimesel neljal ravipäeval on:
1. päev 100 mg
2. päev 200 mg
3. päev 300 mg
4. päev 400 mg

Edasine annuse reguleerimine kuni 800 mg ööpäevas 6. päevaks peab toimuma annuse suurendamisega
mitte üle 200 mg ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi ravivastusest ja ravimi taluvusest võib annust kohandada
vahemikus 200...800 mg ööpäevas. Tavaliselt on toimiv annus vahemikus 400...800 mg ööpäevas.

Bipolaarse häirega seotud depressiivsete episoodide ravis tuleb Ketipinor’i manustada üks kord ööpäevas
enne magamaminekut. Esimesel neljal ravipäeval on ööpäevane annus järgmine:
1. päev 50 mg
2. päev 100 mg
3. päev 200 mg
4. päev 300 mg

Soovitatav ööpäevane annus on 300 mg. Kliinilistes uuringutes ei täheldatud 600 mg saaval grupil mingit
lisakasu võrreldes 300 mg grupiga (vt lõik 5.1). Üksikutele patsientidele võib sobida 600 mg annus. 300
mg suuremaid annuseid peab määrama bipolaarse häire ravis kogenud arst. Kliinilised uuringud on
näidanud, et üksikutel patsientidel, kellel on probleem ravimtaluvusega, võib kaaluda annuse langetamist
kuni 200 mg ööpäevas.

Bipolaarse häire retsidiivide vältimine
Bipolaarse häirega seotud mania, depressiivsete või segatüüpi episoodide retsidiivide vältimiseks tuleb
patsientidel, kellel on ilmnenud ravivastus kvetiapiinravile ägeda bipolaarse häire korral, jätkata ravi
samas annuses. Sõltuvalt individuaalse patsiendi ravivastusest ja taluvusest võib annust kohandada
vahemikus 300...800 mg ööpäevas, jaotatuna kaheks osaks. Oluline on, et säilitusravis kasutatakse
väikseimat efektiivset annust.

Eakad patsiendid
Nagu teisigi antipsühhootikume ja antidepressante, peab ka kvetiapiini eakatel patsientide raviks kasutama
ettevaatlikult, eriti ravi algperioodil. Kvetiapiini annuse tiitrimise kiirus võib olla vajadusel aeglasem ööpäevane terapeutiline annus madalam kui noorematel patsientidel, sõltuvalt konkreetse patsiendi
ravivastusest ja ravimi taluvusest. Võrreldes nooremate patsientidega on eakatel patsientidel kvetiapiini
keskmine plasmakliirens langenud 30...50%.

Üle 65-aastastel patsientidel, kes põevad bipolaarse häirega seotud depressiivset episoodi, ei ole ravimi
toimet ja ohutust hinnatud.

Lapsed ja noorukid
Kvetiapiin ei ole soovitatav kasutamiseks lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, kuna puuduvad andmed,
mis toetaksid selle kasutamist antud vanuserühmas. Saadaolevad andmed platseebokontrollitud
kliinilistest uuringutest on toodud lõikudes 4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2.

Neerukahjustus
Annuse kohandamine ei ole neerukahjustusega patsientidel vajalik.

Maksakahjustus
Kvetiapiin metaboliseerub ulatuslikult maksas. Seetõttu tuleb kvetiapiini ordineerida ettevaatusega
patsientidele, kellel teadaolevalt on maksakahjustus, seda eriti ravi alustamisel. Maksakahjustusega
patsientidel tuleb ravi alustada annusega 25 mg ööpäevas. Annust võib iga päev suurendada 25...50 mg
kaupa kuni toimiva annuseni, sõltuvalt patsiendi ravivastusest ning ravimi taluvusest.

4.3. Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Samaaegne kooskasutamine tsütokroom P450 3A4 inhibiitoritega, nagu HIV-proteaasi inhibiitorid, asool-
antifungaalsed ained, erütromütsiin, klaritromütsiin ja nefasodoon, on vastunäidustatud (vt lõik 4.5).

4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kuna kvetiapiinil on mitu näidustust, tuleb tähelepanu pöörata ohutusalasele teabele, mis on seotud
patsiendi diagnoosi ja manustatava annusega.

Lapsed ja noorukid (10…17-aastased)
Kvetiapiin ei ole soovitatav kasutamiseks lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, kuna puuduvad andmed,
mis toetaksid kasutamist antud vanuserühmas. Kliinilistes uuringutes kvetiapiiniga on ilmnenud, et lisaks
täiskasvanutel tuvastatud ohutusandmestikule (vt lõik 4.8), tekkisid teatud kõrvaltoimed lastel ja
noorukitel sagedamini kui täiskasvanutel (söögiisu tõus, prolaktiini seerumi taseme tõus ja
ekstrapüramidaalsed sümptomid) ning teatati ühest kõrvaltoimest, mida varasemates täiskasvanuid
hõlmanud uuringutes ei olnud tekkinud (vererõhu tõus). Lastel ja noorukitel on täheldatud ka kilpnäärme
talitluse testides muutusi.

Lisaks ei ole uuritud pikaajalise ravi (enam kui 26 nädalat) ohutust ja mõju kasvule ja küpsemisele.
Andmed pikaajalise mõju kohta kognitiivsele ja käitumuslikult arengule puuduvad.

Skisofreenia ja bipolaarse mania diagnoosiga lapsi ja noorukeid hõlmanud platseebokontrolliga kliinilistes
uuringutes ilmnes, et kvetiapiini rühmas esines sagedamini ekstrapüramidaalseid sümptomeid (EPS)
võrreldes kontrollrühmaga (vt lõik 4.8).

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Bipolaarse häirega seotud depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidide
(suitsiidiga seotud juhtumid) suurenenud riskiga. Risk püsib arvestatava remissiooni saabumiseni. Kuna
paranemine võib saabuda hiljem kui ravi esimestel nädalatel, tuleb patsiente selle ajani hoolikalt jälgida.
Üldiselt on teada, et suitsiidirisk võib tõusta paranemise algstaadiumis.

Lisaks tuleb arstidel arvestada suitsiidiga seotud juhtumite tõusnud riskiga kvetiapiinravi järsul
katkestamisel ravitava haigusega seotud riskitegurite tõttu. Ka teised psühhiaatrilised seisundid, mida
ravitakse kvetiapiiniga, võivad olla seotud suitsiidijuhtumite suurenenud riskiga. Lisaks võivad need
seisundid kaasuda depressioonile. Seetõttu tuleb depressiooniga patsientide ravimisel rakendatavaid
abinõusid kasutada ka teiste psühhiaatriliste seisunditega patsientide korral.

Patsientidel, kellel on anamneesis suitsiidiga seotud juhtumid või kes väljendavad olulisel määral
suitsiidiga seotud mõtteid enne ravi algust, on suurem risk suitsidaalseteks mõteteks või suitsiidikatseteks,
mistõttu neid peab ravi ajal hoolikalt jälgima. Depressioonivastast ravi saavate psühhiaatriliste
seisunditega täiskasvanud patsientide platseebokontrolliga kliiniliste uuringute metaanalüüsis ilmnes riski
tõus suitsidaalseks käitumiseks depressioonivastaste ravimite rühmas alla 25-aastastel patsientidel
võrreldes platseeboga.

Koos medikamentoosse raviga tuleb rakendada patsientide, kindlasti kõrgesse riskirühma kuuluvate
patsientide hoolikat jälgimist eriti ravi alguses ja annuse muutmisel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb
teavitada vajadusest tähele panna iga kliinilist halvenemist, suitsidaalset käitumist või suitsidaalseid
mõtteid ja ebatavaliseks muutunud käitumist ning vajadusest selliste tunnuste ilmnemisel kohe arstiabi
otsida.

Lühemaajalistes platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes bipolaarse häirega depressiivsete patsientide
hulgas ilmnes ravirühma noortel täiskasvanud patsientidel (alla 25-aastased), keda raviti kvetiapiiniga,
suurenenud risk suitsiidiga seotud sündmusteks võrreldes platseeboga (vastavalt 3,0% ja 0%).

Ekstrapüramidaalsed sümptomid
Platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes bipolaarse häirega depressiivsete episoodidega täiskasvanud
patsientidel seostati kvetiapiini ekstrapüramidaalsete sümptomite (EPS) esinemissageduse suurenemisega
võrreldes platseebogrupi patsientidega (vt lõigud 4.8 ja 5.1).

Kvetiapiini kasutamist on seostatud akatiisia kujunemisega, mida iseloomustab subjektiivne
ebamugavustunne või rahutus ja liikumisvajadus, millega sageli kaasneb võimetus rahulikult istuda või
seista. See ilmneb kõige tõenäolisemalt ravi esimestel nädalatel. Patsientidele, kellel need sümptomid
tekivad, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Tardiivne düskineesia
Tardiivne düskineesia on sündroom, mille korral ilmnevad pöördumatud, tahtmatud, ebanormaalsed
liigutused, mis võivad tekkida patsientidel erinevate antipsühhootiliste preparaatide, sh kvetiapiini,
kasutamisel. Kui ilmnevad tardiivse düskineesia nähud ja sümptomid, tuleb kaaluda Ketipinor’i annuse
vähendamist või ravi katkestamist. Pärast ravi katkestamist võivad tardiivse düskineesia sümptomid
süveneda või isegi esmakordselt tekkida (vt lõik 4.8).

Unisus ja pearinglus
Kvetiapiinravi on seostatud unisuse ja sellega seotud sümptomitega, nagu sedatsioon (vt lõik 4.8).
Bipolaarse depressiooniga patsiente hõlmanud kliinilistes uuringutes tekkis unisus tavaliselt ravi esimesel
3 päeval ning oli tavaliselt kerge kuni mõõduka raskusega. Tugevat unisust kogevad bipolaarse
depressiooniga patsiendid võivad vajada sagedasemat kontakti arstiga vähemalt 2 nädala jooksul alates
unisuse tekkimisest või seni kuni haigussümptomid kaovad ning võib mõelda ravi katkestamisele.

Kvetiapiinravi on seostatud ortostaatilise hüpotensiooni ja sellega seotud pearinglusega (vt lõik 4.8), mis
sarnaselt unisusele tekib tavaliselt esmase annuse tiitrimise perioodil. Eriti eakatel võib seetõttu tekkida
rohkem õnnetusi (kukkumised). Seetõttu peavad patsiendid olema tähelepanelikud, kuni nad on teadlikud
ravimi võimalikest toimetest.

Kardiovaskulaarsed haigused
Ketipinor’i peab kasutama ettevaatlikult patsientidel, kellel on teadaolevalt kardiovaskulaarseid,
tserebrovaskulaarseid haigusi või muid hüpotensiooni põhjustavaid seisundeid. Ketipinor võib põhjustada
ortostaatilist hüpotensiooni, eriti ravi alguses annuse määramise perioodil, seega tuleb selle esinemisel
kaaluda annuse vähendamist või annuse suurendamist aeglasemalt. Kardiovaskulaarse haigusega
patsientidel tuleb kaaluda aeglasemat annuse tiitrimist.

Krambihood
Kontrollitud kliinilistes uuringutes ei ole leitud erinevust krambihoogude esinemissageduses
kvetiapiiniravi või platseebot saanud patsientide vahel. Puuduvad andmed krambihoogude sageduse kohta
patsientidel, kellel on esinenud krambihooge. Nagu ka teiste antipsühhootiliste preparaatidega,
soovitatakse olla tähelepanelik, kui ravitakse patsiente, kellel on esinenud krambihooge (vt lõik 4.8).

Maliigne neuroleptiline sündroom
Antipsühhootilist ravi, sh ravi kvetiapiiniga (vt ka lõik 4.8) on seostatud maliigse neuroleptilise
sündroomiga. Kliinilised sümptomid on hüpertermia, muutused vaimses seisundis, lihaste jäikus,
autonoomne ebastabiilsus ja suurenenud kreatiinfosfokinaas. Sellisel juhul tuleb ravi Ketipinor’iga
katkestada ning määrata vajalik ravi.

Raske neutropeenia
Rasket neutropeeniat (neutrofiilide arv <0,5 x 109/l) on kvetiapiini kasutamise kliinilistes uuringutes aeg-
ajalt esinenud. Enamik raske neutropeenia juhte on esinenud kvetiapiini ravi alguse esimesel paaril kuul.
Selget korrelatsiooni annusega ei ole täheldatud. Turuletulekujärgse kogemuse kohaselt on leukopeenia
ja/või neutropeenia pärast kvetiapiinravi lõpetamist möödunud. Neutropeenia tekkimise võimalikud
riskifaktorid on juba eelnevalt madal valgete vereliblede arv (WBC) ja ravimtekkelise neutropeenia
esinemine haigusloos. Kvetiapiini manustamise peab lõpetama, kui patsiendi neutrofiilide arv on <1,0 x
109/l. Patsiente tuleb jälgida infektsiooni nähtude ja sümptomite suhtes ning kontrollima neutrofiilide arvu
(kuni see tõuseb üle 1,5 x 109/l) (vt lõik 5.1).

Koostoimed
Vt ka lõik 4.5.

Kvetiapiini samaaegne kasutamine tugevate maksaensüümide indutseerijatega nagu karbamasepiin või
fenütoiin vähendab oluliselt kvetiapiini plasmakontsentratsioone, mis võib mõjutada kvetiapiini
terapeutilist efektiivsust. Kvetiapiini ordineeritakse maksaensüümide indutseerijat kasutavatel patsientidel
ainult juhul, kui kvetiapiinravist saadav kasu on suurem kui maksaensüümide indutseerija kasutamise
katkestamisest tulenevad riskid. Igasugused muutused maksaensüümide indutseerija kasutamises tuleb
teha järk-järgult ning vajadusel see asendada mitteindutseerijatega (nt. naatriumvalproaat).

Kehakaal
Kvetiapiinravi saanud patsiendid on teatanud kehakaalu tõusust; seda tuleb jälgida ja sellega tegeleda
vastavalt kasutatud antipsühhootikumide ravijuhistele (vt lõigud 4.8 ja 5.1).

Hüperglükeemia
Harva on teatatud hüperglükeemiast ja/või suhkurtõve avaldumisest või ägenemisest, mis aeg-ajalt võib
olla seotud ketoatsidoosi või koomaga, sealhulgas üksikute surmlõppega juhtudega (vt lõik 4.8). Mõnedel
juhtudel on kehakaal tõusnud enne ravi, mis võib olla predisponeeriv tegur. Vastavalt kasutatud
antipsühhootikumide ravijuhistele on soovitav vastav kliiniline jälgimine. Antipsühhootikumidega,
sealhulgas kvetiapiiniga, ravitud patsiente tuleb jälgida hüperglükeemia nähtude suhtes (nagu polüdipsia,
polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) ning suhkurtõvega patsiente või patsiente, kellel on suhkurtõve
riskitegurid, tuleb regulaarselt jälgida vereglükoosi kontrolli halvenemise suhtes. Kehakaalu tuleb
regulaarselt mõõta.

Lipiidid
Kliinilistes uuringutes kvetiapiiniga on esinenud triglütseriidide, LDL-kolesterooli ja üldkolesterooli
taseme tõusu ning HDL-kolesterooli taseme langust (vt lõik 4.8). Lipiidide taseme muutusi tuleb ravida
vastavalt sellealastele ravijuhistele.

Metaboolne risk
Kliinilistes uuringutes on esinenud kehakaalu muutust, vere glükoosisisalduse (vt hüperglükeemia) ja
lipiidide sisalduse muutusi, mis võib halvendada patsientide (sh normaalse algväärtuse korral) metaboolse
riski profiili; muutusi nendes parameetrites tuleb kliiniliselt adekvaatselt ravida (vt ka lõik 4.8).

QT-intervalli pikenemine
Kliinilistes uuringutes ja kasutamisel vastavalt ravimi omaduste kokkuvõttes antud soovitustele, ei
kaasnenud kvetiapiini kasutamisega püsiva QT-intervalli absoluutset pikenemist. Turuletulekujärgselt on
teateid QT-intervalli pikenemisest kvetiapiini kasutamisel terapeutilistes annustes (vt lõik 4.8) ning
üleannustamisel (vt lõik 4.9). Nii nagu teiste antipsühhootikumidega, tuleb ka kvetiapiini määramisel olla
ettevaatlik kardiovaskulaarset haigust põdevate või teadaoleva perekondliku QT-intervalli pikenemisega
patsientide puhul. Ettevaatlik tuleb olla ka kvetiapiini määramisel koos teiste QT-intervalli pikendavate
ravimitega või samaaegselt neuroleptikumidega, eeskätt eakatele, kaasasündinud pikenenud QT-intervalli
sündroomiga, südame paispuudulikkusega, südame hüpertroofiaga, hüpokaleemiaga või
hüpomagneseemiaga patsientidele (vt lõik 4.5).

Ägedad ärajätureaktsioonid
Kvetiapiini järsu katkestamise järel on kirjeldatud ägedaid ärajätusümptomeid, nagu unetus, iiveldus,
peavalu, kõhulahtisus, oksendamine, pearinglus ja ärrituvus. Soovitav on ravi katkestada järk-järgult ühe
kuni kahe nädala jooksul (vt lõik 4.8).

Dementsusega seotud psühhoosidega eakad patsiendid
Kvetiapiin ei ole näidustatud dementsusega seotud psühhooside raviks.

Mõnede atüüpiliste antipsühhootikumidega tehtud randomiseeritud platseebokontrolliga uuringutes on
leitud ligikaudu kolmekordselt tõusnud riski tserebrovaskulaarsete kõrvaltoimete tekkeks dementsetel
patsientidel. Põhjust riski suurenemiseks ei ole kindlaks tehtud. Teiste antipsühhootikumide või teiste
patsiendirühmade korral ei saa välistada suurenenud riski. Kvetiapiini tuleb kasutada ettevaatusega insuldi
riskiteguritega patsientidel.

Atüüpiliste antipsühhootiliste ravimitega teostatud uuringute metaanalüüsis leiti, et dementsusega seotud
psühhoosiga eakatel patsientidel on tõusnud risk suremusele, võrreldes platseeboga. Siiski, kahes selles
populatsioonis läbi viidud 10-nädalases platseebokontrolliga kvetiapiini uuringus (n=710; keskmine
vanus: 83 aastat, vanusevahemik: 56...99 aastat) oli suremus kvetiapiini kasutanutel 5,5% ning platseebo
rühmas 3,2%. Nendes uuringutes osalenud surid erinevatel põhjustel, mis olid kooskõlas eeldatuga selles
populatsioonis. Olemasolevad andmed ei kinnita põhjuslikku seost kvetiapiini kasutamise ja eakate
dementsete patsientide surma vahel.

Düsfaagia
Kvetiapiini kasutamisel on teatatud düsfaagiast (vt lõik 4.8). Kvetiapiini peab ettevaatusega kasutama
aspiratsioonipneumoonia kõrgenenud riskiga patsientidel.

Venoosne trombemboolia (VTE)
Seoses antipsühhootiliste ravimitega on täheldatud venoosse trombemboolia (VTE) juhte. Sageli
kaasnevad antipsühhootilist ravi saavatel patsientidel VTE riskifaktorid, mistõttu tuleb enne kvetiapiinravi
ja ravi ajal VTE võimalikud riskifaktorid identifitseerida ning tarvitusele võtta ennetavad meetmed.

Pankreatiit
Kliiniliste uuringute vältel ning turuletulekujärgselt on teatatud pankreatiidist. Turuletulekujärgsete
teadete hulgas esines paljudel patsientidel pankreatiidiga seostatavaid riskifaktoreid, nagu triglütseriidide
kõrgenenud tase veres (vt lõik 4.4), sapikivid ja alkoholi tarvitamine, ehkki riskitegureid kõigil juhtudel ei
esinenud.

Lisateave
Andmed kvetiapiini kombineerimise kohta divalproeksi või liitiumpreparaadiga ägeda mõõduka kuni
raske mania episoodide ravis on piiratud; siiski ilmnes, et kombineeritud ravi taluti hästi (vt lõigud 4.8. ja
5.1). Uuringu andmetele tuginedes ilmnes 3. nädalal täiendav toime.

Ketipinor 100 mg, 200 mg ja 300 mg tabletid sisaldavad laktoosmonohüdraati (vt lõik 2). Ravimit ei tohi
kasutada patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-
galaktoosi malabsorptsioon.

4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kuna kvetiapiin toimib otseselt kesknärvisüsteemile, tuleb kvetiapiini kasutamisel koos kesknärvisüsteemile mõjuvate ravimite ja alkoholiga olla ettevaatlik.

Tsütokroom P450 (CYP) 3A4 on ensüüm, mis otseselt osaleb tsütokroom P450 vahendusel toimuvas
kvetiapiini metabolismis. Koostoime uuringus tervetel vabatahtlikel põhjustas kvetiapiini (annuses 25 mg)
samaaegne manustamine CYP3A4 inhibiitori ketokonasooliga 5...8-kordset kvetiapiini AUC tõusu.
Seetõttu on vastunäidustatud kvetiapiini kasutamine samaaegselt koos CYP3A4 inhibiitoritega. Samuti ei
soovitata kvetiapiini ravi ajal tarbida greibimahla.

Kvetiapiini farmakokineetika hindamiseks läbiviidud mitmekordsete annustega uuringus, kus kvetiapiini
manustati enne ravi karbamasepiiniga (tuntud maksaensüümide indutseerija) ja selle ravi ajal, tõstis
karbamasepiini samaaegne manustamine oluliselt kvetiapiini kliirensit. See kliirensi tõus vähendas
kvetiapiini süsteemset toimet (mõõdetuna AUC'ga) keskmiselt 13% võrra, võrreldes kvetiapiini
manustamisega eraldi, kusjuures mõne patsiendi puhul on täheldatud ka suuremat toimet. Sellise
koostoime tulemusena võivad tekkida madalamad ravimi kontsentratsioonid plasmas, mis võib mõjutada
kvetiapiinravi tõhusust.

Kvetiapiini ja fenütoiini (teine mikrosoomne ensüümide indutseerija) koosmanustamine on põhjustanud
kvetiapiini kliirensi tõusu ligikaudu 450% võrra.

Kvetiapiini kasutatakse maksaensüümide indutseerijat kasutavatel patsientidel ainult sel juhul, kui
kvetiapiiniravist saadav kasu on suurem kui maksaensüümide indutseerija kasutamise katkestamisest
tulenevad riskid. On oluline, et kõik muutused ravis maksaensüümide indutseerijatega on järkjärgulised ja
vajadusel võib selle ravimi asendada mitteindutseerijaga (nt. naatriumvalproaat) (vt lõik 4.4).

Kvetiapiini farmakokineetika ei muutunud oluliselt samaaegsel kasutamisel antidepressantide
imipramiiniga (tuntud CYP2D6 inhibiitor) või fluoksetiiniga (tuntud CYP3A4 ja CYP2D6 inhibiitor).

Kvetiapiini farmakokineetika ei muutunud oluliselt samaaegsel kasutamisel antipsühhootikumide
risperidooni või haloperidooliga. Kvetiapiini ja tioridasiini samaaegne kasutamine on siiski põhjustanud
kvetiapiini kliirensi tõusu ligikaudu 70%.

Kvetiapiini farmakokineetika ei muutunud samaaegsel kasutamisel tsimetidiiniga.

Liitiumi farmakokineetika ei muutunud samaaegsel kasutamisel kvetiapiiniga.

Naatriumvalproaadi ja kvetiapiini samaaegne kasutamine ei ole põhjustanud kliiniliselt olulist muutust
farmakokineetikas. Retrospektiivses uuringus, kus lastele ja noorukitele manustati valproaati, kvetiapiini
või mõlemat, esines kombinatsioonrühmas leukopeeniat ja neutropeeniat sagedamini võrreldes
monoteraapia rühmadega.

Tavaliselt kasutatavate kardiovaskulaarsete ravimitega ei ole ametlikke koostoime uuringuid tehtud.

Ettevaatust tuleb rakendada, kui kvetiapiini kasutatakse samaaegselt koos ravimitega, mis teadaolevalt
pikendavad QT-intervalli või põhjustavad elektrolüütide tasakaalu häireid.

Kvetiapiinravi kasutanud patsientidel on saadud valepositiivseid tulemusi metadooni ja tritsükliliste
antidepressantide määramisel ensüümimmunoloogilisel meetodil. Soovitav on kinnitada küsitava
väärtusega immunoloogilise uuringu tulemused sobival kromatograafilisel meetodil.

4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus
Kvetiapiini ohutust ja efektiivsust inimeste rasedusele ei ole siiani kindlaks määratud. Senini puuduvad ka
andmed kahjulikkusest loomkatsetes, kuigi võimalikke toimeid loote silmale pole veel uuritud. Seetõttu
võib Vastsündinutel, kes on raseduse kolmanda trimestri jooksul kokku puutunud antipsühhootikumidega
(sh Ketipinor), esineb sündimise järel risk kõrvaltoimete tekkeks, nagu ekstrapüramidaalsed ja/või ärajätu
sümptomid, mille raskus ja kestus võivad varieeruda. On teatatud agiteeritusest, hüpertooniast,
hüpotooniast, treemorist, unisusest, respiratoorsest distressist ja toitmisraskustest. Seetõttu tuleb
vastsündinuid hoolikalt jälgida (vt lõik 4.8).

Imetamine
On avaldatud andmeid kvetiapiini eritumise kohta inimese rinnapiima, kuid eritumise määr ei ole kindlaks
tehtud. Rinnaga toitvatel naistel soovitatakse seetõttu Ketipinor'i kasutamise ajaks rinnaga toitmisest
loobuda.

4.7. Toime reaktsioonikiirusele

Kuna kvetiapiin mõjutab primaarselt kesknärvisüsteemi, võib selle kasutamine häirida tähelepanu
nõudvaid tegevusi. Seepärast soovitatakse patsientidel mitte juhtida mootorsõidukeid või töötada
masinatel, niikaua kuni individuaalne tundlikkus ravimile on selgunud.

4.8. Kõrvaltoimed

Kvetiapiini kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed on unisus, pearinglus, suukuivus, kerge asteenia,
kõhukinnisus, tahhükardia, ortostaatiline hüpotensioon ja seedehäired.

Nagu teised antipsühhootikumid võib ka kvetiapiin põhjustada kehakaalu tõusu, sünkoopi, maliigset
neuroleptilist sündroomi, leukopeeniat, neutropeeniat ja perifeerset ödeemi.

Kvetiapiinraviga seotud kõrvaltoimete esinemissagedused on toodud allolevas tabelis vastavalt
formaadile, mis on soovitatud CIOMS (Council for International Organizations of Medical Sciences III
töögrupp; 1995) poolt.

Kõrvaltoimete esinemissagedused on esitatud järgnevalt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100, <1/10), aeg-
ajalt (≥1/1000, <1/100), harv (≥1/10 000, <1/1000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata
olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Väga harv Teadmata
klass

Vere ja
Hemoglobiini
Leukopeenia1,27, Trombotsüto-
Agranulo-

Neutropeenia1
lümfisüsteemi
taseme langus23 neutrofiilide
peenia, aneemia, tsütoos29
häired
arvu langus,
vereliistakute
eosinofiilide
arvu langus14
arvu tõus 28
Immuun-


Ülitundlikkus (sh
Anafülakti-

süsteemi häired
allergilised
line
nahareaktsioonid)
reaktsioon6
Endokriin-

Hüperprolakti-
Vaba T taseme

Anti-

3
süsteemi häired
neemia16, üld T langus25,
diureetilise
4
taseme langus25, hüpotüreoidism22
hormooni
vaba T taseme
liig-
4
langus25, üld T
sekretsioon
3
taseme langus25,
TSH taseme
tõus25
Ainevahetus- ja Seerumi
Söögiisu
Hüponatreemia20, Metaboolne

toitumishäired triglütseriidide
suurenemine,
suhkurtõbi1, 5, 6
sündroom30
taseme tõus11, 31, vere glükoosi-
üldkolesterooli sisalduse tõus
taseme tõus
hüperglükeemi-
(peamiselt LDL lise tasemeni7,31
kolesterool)12,31,
HDL
kolesterooli
taseme
langus18, 31,
kehakaalu
tõus9, 31
Psühhiaatrilised
Ebatavalised

Somnambu-


häired
unenäod ja
lism ja
hirmuunenäod,
sellega
enesetapu
seotud
mõtted ja
toimed nagu
suitsidaalne
unes
käitumine21
kõndimine ja
unega
seonduvad
söömishäired
Närvisüsteemi Pearinglus4,17,
Sünkoop4,17,
Krambihood1,



häired
unisus2,17,
ekstrapürami-
rahutute jalgade
peavalu
daalsed
sündroom,
sümptomid1, 22, tardiivne
düsartria
düskineesia1,6
Silma

Hägune




kahjustused
nägemine

Südame häired
Tahhükardia4,
QT-intervalli



palpitatsioonid24 pikenemine1, 13, 19,
bradükardia33
Vaskulaarsed

Ortostaatiline

Venoosne


häired
hüpotensioon4,17
tromb-
emboolia1
Respiratoorsed,
Riniit,




rindkere ja
düspnoe24
mediastiinumi
häired
Seedetrakti
Suukuivus
Kõhukinnisus,
Düsfaagia8
Pankreatiit1


häired
düspepsia,
oksendamine26
Maksa ja

Seerumi

Ikterus6,


sapiteede
transaminaaside
hepatiit
häired
(ALT, AST)
tasemete tõus3,
gamma GT-
taseme tõus3
Naha ja




Angio-
Toksiline
nahaaluskoe
ödeem6,
epidermaalne
kahjustused
Stevensi-
nekrolüüs,
Johnsoni
multiformne
sündroom6
erüteem
Lihas-skeleti ja



Rabdo-

sidekoe
müolüüs
kahjustused
Rasedus,





Ravimi
sünnitusjärgsed
ärajätu-
ja perinataalsed
sündroom
seisundid
vastsündinul32
Reproduktiivse

Seksuaal-
Priapism,


süsteemi ja
düsfunktsioon
galaktorröa,
rinnanäärme
rinna-
häired
näärmete
turse,
menstruaal-
tsükli häired
Üldised häired Ärajätu
Kerge asteenia,
Maliigne


ja manustamis- (katkestamis-)
perifeerne
neuro-
koha
nähud1,10
ödeem,
leptiline
reaktsioonid

ärrituvus,
sündroom1,
püreksia
hüpotermia
Uuringud



Vere


kreatiin-
fosfokinaasi
taseme tõus15
(1) Vt lõik 4.4.
(2) Unisus võib ilmneda esimesel kahel ravinädalal ja üldiselt möödub kvetiapiin-ravi jätkudes.
(3) Mõnedel kvetiapiini kasutanud patsientidest on täheldatud seerumi transaminaaside (ALT, AST) või gamma-GT
kontsentratsiooni asümptomaatilist tõusu (nihe normaaltasemelt kuni >3xULN ükskõik mis ajal) veres. Need tõusud
on tavaliselt kvetiapiinravi jätkumisel pöörduvad.
(4) Nagu ka teiste alfa1-adrenoretseptoreid blokeerivate omadustega antipsühhootikumide kasutamisel, võib
kvetiapiiniga tavaliselt kaasneda pearingluse, tahhükardia ja mõnedel patsientidel teadvusekaotusega kulgev
ortostaatiline hüpotensioon, eriti ravi alguses ravimi tiitrimise perioodil (vt lõik 4.4).
(5) Olemasoleva suhkurtõve süvenemist on esinenud väga harva.
(6) Loetletud kõrvaltoimete esinemissagedus põhineb ainult turuletulekujärgsetel andmetel.
(7) Vähemalt ühel korral leitud vere glükoosisisaldus ≥126 mg/dl (≥ 7,0 mmol/l) (ilma söömata) või ≥ 200 mg/dl
(≥11,1 mmol/l) (eelnevalt söönud patsiendil).
(8) Düsfaagia sageduse tõus kvetiapiini rühmas võrreldes kontrollrühmaga ilmnes ainult bipolaarse depressiooni
kliinilistes uuringutes.
(9) Kehakaalu tõus ≥7% algväärtusest. Esineb tavaliselt esimestel ravinädalatel.
(10) Ägeda faasi monoravi ja platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes, milles hinnati ravi katkestamise
sümptomeid, ilmnesid järgmised ärajätusümptomid: unetus, iiveldus, peavalu, kõhulahtisus, oksendamine, pearinglus
ja ärrituvus. Nende reaktsioonide sagedus vähenes oluliselt ühe nädala jooksul pärast ravi katkestamist.
(11) Triglütseriidid ≥2,258 mmol/l (≥200 mg/dl) (≥18-aastased patsiendid) või ≥1,694 mmol/l (≥150 mg/dl) (<18-
aastased patsiendid) vähemalt ühel korral.
(12) Kolesterool ≥6,2064 mmol/l (≥240 mg/dl) (≥18-aastased patsiendid) või ≥5,172 mmol/l (≥200 mg/dl) (<18-
aastased patsiendid) vähemalt ühel korral. Väga sageli on registreeritud LDL kolesterooli tõusu ≥0,769 mmol/l (≥30
mg/dl). Kirjeldatud taseme tõusuga patsientide keskmine muutus oli ≥1,07 mmol/l (≥41,7 mg/dl).
(13) Vt tekst allpool.
(14) Trombotsüütide väärtus ≤100 x 109/l vähemalt ühel korral.
(15) Kliiniliste uuringute kõrvaltoimete teatiste alusel vere kreatiinfosfokinaasi tõus ei ole seotud neuroleptilise
maliigse sündroomiga.
(16) Prolaktiini tase (>18-aastased patsiendid): >869,56 pmol/l (≥20 µg/l) meestel; >1304,34 pmol/l (≥30 µg/l)
naistel sõltumata ajahetkest.
(17) Võib põhjustada kukkumisi.
(18) HDL-kolesterool: <1,025 mmol/l (<40 mg/dl) meestel või <1,282 mmol/l (<50 mg/dl) naistel sõltumata
ajahetkest.
(19) Patsientide hulk, kellel ilmnes QT nihe väärtustelt <450 msek väärtustele ≥450 msek, kusjuures tõus oli ≥30
msek. Kvetiapiini platseebokontrolliga uuringutes oli kliiniliselt olulise tasemega nihkega patsientide keskmine hulk
ning keskmine muutus sarnased kvetiapiini- ning kontrollrühmas.
(20) Vähemalt ühel juhul muutus >132 mmol/l kuni ≤132 mmol/l.
(21) Kvetiapiinravi ajal või vahetult pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtetest ja suitsidaalsest käitumisest
(vt lõigud 4.4 ja 5.1).
(22) Vt lõik 5.1
(23) Hemoglobiini vähenemine väärtuseni ≤130 g/l (≤8,07 mmol/l) meestel ja ≤120 g/l (≤7,45 mmol/l) naistel leiti
11% kvetiapiinravi kasutanud patsientidel vähemalt ühel korral kõikides, sealhulgas avatud pikendatud uuringutes.
Nendel patsientidel oli hemoglobiini väärtuse suurim vähenemine mistahes ajahetkel 15 g/l.
(24) Need teatised esinesid sageli tahhükardia, pearingluse, ortostaatilise hüpotensiooni ja/või kaasuva
südame/respiratoorse haigusega.
(25) Kõigis uuringutes põhineb normaalse algtaseme nihkele potentsiaalselt olulise kliinilise muutuseni ükskõik mis
ajal algtaseme järgselt. Nihked üld T , vaba T , üld T ja vaba T osas on defineeritud kui < 0,8xLLN (pmol/l) ja
4
4
3
3
nihked TSH osas >5 mIU/l ükskõik mis ajal.
(26) Põhineb oksendamise sagenemisel eakatel patsientidel (≥65-aastased).
(27) Kõigis uuringutes põhineb normaalse algtaseme nihkele potentsiaalselt olulise kliinilise muutuseni ükskõik mis
ajal algtaseme järgselt. Nihked vere valgeliblede osas on defineeritud kui ≤3x109 rakku/l ükskõik mis ajal.
(28) Kõigis uuringutes põhineb normaalse algtaseme nihkele potentsiaalselt olulise kliinilise muutuseni ükskõik mis
ajal algtaseme järgselt. Nihked eosinofiilide osas on defineeritud kui >1x109 rakku/l ükskõik mis ajal.
(29) Nihked neutrofiilide osas algtasemelt ≥1,5x109/l kuni <0,5x109/l ükskõik mis ajal ravi jooksul.
(30) Põhineb metaboolse sündroomi kõrvaltoimete teatistel kvetiapiini kõigist kliinilistest uuringutest.
(31) Mõnel patsiendil täheldati kliinilistes uuringutes rohkem kui ühe metaboolse näitaja (kehakaal, vere
glükoosisisaldus, lipiidide tase) halvenemist (vt lõik 4.4).
(32) Vt lõik 4.6.
(33) Võib esineda ravi alustamisel või peagi pärast seda ning sellega võivad kaasneda hüpotensioon ja/või sünkoop.
Esinemissageduse aluseks on kõrvaltoimete teatised bradükardia kohta ning sellega sarnased juhud kvetiapiini kõigis
kliinilistes uuringutes.

Neuroleptiliste ainete kasutamisel on teatatud QT-intervalli pikenemisest, ventrikulaarsest rütmihäirest,
ebaselge põhjusega äkksurmast, südameseiskusest ning Torsade de Pointes’st. Seda peetakse
neuroleptikumide klassiefektiks.

Lapsed ja noorukid (10...17-aastased)
Täiskasvanutel ilmnenud ülalkirjeldatud kõrvaltoimed võivad ilmneda ka lastel ja noorukitel. Järgnevas
tabelis on toodud kõrvaltoimed, mis laste ja 10...17-aastaste noorukite seas võivad ilmneda sagedamini kui
täiskasvanute seas või mida täiskasvanutel ei ole kirjeldatud.

Kõrvaltoimete esinemissagedused on esitatud järgnevalt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100, <1/10), aeg-
ajalt (≥1/1000, <1/100), harv (≥1/10000, <1/1000) ja väga harv (<1/10000).

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage: söögiisu tõus.

Uuringud
Väga sage: prolaktiini tõus1, vererõhu tõus2

Närvisüsteemi häired
Väga sage: ekstrapüramidaalsümptomid3

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: Ärrituvus4

(1) Prolaktiini tase (<18-aastased patsiendid): >869,56 pmol/l (>20 µg/l) noormeestel; >1130,428 pmol/l
(>26 µg/l) tütarlastel sõltumata ajahetkest. Prolaktiini taseme tõus >100 µg/l ilmnes vähem kui 1%
patsientidest.
(2) Kahes lühiajalises (3...6 nädalat) laste ja noorukite platseebokontrollitud kliinilises uuringus täheldatud
vererõhu normväärtuste muutused (vastavalt USA Rahvusliku Terviseinstituudi kriteeriumidele) või tõus
>20 mmHg (süstoolne) või >10 mmHg (diastoolne) sõltumata ajahetkest.
(3) Vt lõik 5.1.
(4) Märkus: sagedus on võrdne täiskasvanute kõrvaltoime sagedusega, kuid laste ja noorukite ärrituvust
võib seostada teistsuguste kliiniliste järelmõjudega kui täiskasvanutel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9. Üleannustamine

Sümptomid, mis reeglina üledoseerimisel esinevad, on ravimi teadaolevad farmakoloogilised liialdunud
toimed, nagu uimasus ja sedatsioon, tahhükardia ja hüpotensioon.

Kliinilistes uuringutes on teatatud letaalsest lõppest akuutsel üleannustamisel 13,6 grammiga ja
turuletulekujärgselt nii madala annuse juures nagu 6 grammi (kvetiapiini monoteraapia korral). Siiski on
andmeid, et ka suurte, kuni 30-grammiste annuste manustamisel on ellu jäädud. Ravimi
turuletulekujärgsete andmete alusel on ainult kvetiapiini üledoseerimine põhjustanud surma või koomat.
Lisaks on teatatud kvetiapiini monoteraapia korral üleannustamisel järgnevast: QT-intervalli pikenemine,
krambid, epileptilised seisundid, rabdomüolüüs, respiratoorne distress, kusepeetus, segasus, deliirium
ja/või agiteeritus.

Eelneva raske kardiovaskulaarse haigusega patsientidel võib üleannustamise nähtude risk olla suurem (vt
lõik 4.4, Kardiovaskulaarsed haigused).

Üleannustamise ravi
Kvetiapiinile ei ole spetsiifilist antidooti. Raske mürgituse korral tuleb arvestada mitmete ravimite mõju
võimalusega ning soovitatav on intensiivravi, kaasa arvatud patsiendi hingamisteede avamine ja
ventileerimine, et tagada piisav hapnikuvarustus ning kardiovaskulaarsüsteemi jälgimine ja toetamine.
Kuna üledoosi imendumise vältimist ei ole veel uuritud, võib raskekujuline mürgistus olla maoloputuse
näidustuseks, seda tingimusel et maoloputus teostatakse ühe tunni jooksul pärast ravimi sissevõtmist.
Tuleb kaaluda aktiivsöe manustamist.

Kvetiapiini üleannustamisel tuleb refraktoorset hüpertensiooni ravida sobivate meetmetega, nagu
intravenoosse vedeliku ja/või sümpatomimeetiliste ainetega. Vältida tuleb epinefriini ja dopamiini, kuna
tulenevalt kvetiapiini poolt indutseeritud alfablokaadist võib beetastimulatsioon hüpotensiooni
võimendada.

Pidev meditsiiniline järelvalve ja jälgimine on vajalik kuni patsiendi taastumiseni.

5. Farmakoloogilised andmed

5.1. Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: Antipsühhootilised ained
ATC kood: N05AH04.

Toimemehhanism
Kvetiapiin on atüüpiline antipsühhootikum. Kvetiapiin ja aktiivne inimplasma metaboliit, norkvetiapiin
toimivad laia neurotransmitterite retseptorite spektrile. Kvetiapiin ja norkvetiapiin on afiinsed ajus
asuvatele serotoniini (5HT ) retseptorite ja dopamiini D ja D retseptorite suhtes. Kvetiapiini kliiniliste
2
1
2
antipsühhootiliste omaduste ja madala ekstrapüramidaalsete kõrvaltoimete (EPS) esinemissageduse
aluseks peetakse retseptorite antagonismi kombinatsiooni, mille selektiivsus on 5HT2-retseptorite suhtes
suurem kui D2-retseptorite suhtes, kui võrrelda tüüpiliste antipsühhootikumidega. Lisaks sellele osutab
norkvetiapiin kõrget afiinsust norepinefriini transporteri (NET) suhtes. Kvetiapiinil ja norkvetiapiinil on
kõrge afiinsus ka histaminergilistele ja adrenergilistele α -retseptoritele ning madalam afiinsus
1
adrenergilistele α - ja serotoniin 5HT A retseptoritele. Kvetiapiin ei osuta märgatavat afiinsust
2
1
muskariiniretseptoritele ega bensodiasepiiniretseptoritele.

Farmakodünaamiline toime
Kvetiapiini efektiivsus on kinnitust leidnud antipsühhootilist aktiivsust uurivates, nt tingitud hoidumise
katsetes. Ravim pärsib samuti dopamiini retseptorite agonistide toimet mõõdetuna nii käitumuslikult kui
elektrofüsioloogiliselt ja suurendab dopamiini metaboliitide kontsentratsiooni, mis on D2-retseptori
blokaadi neurokeemiliseks tõenduseks.

Ekstrapüramidaalsündroomi (EPS) tekkevõimalust uurivate loomkatsete põhjal võib eristada kvetiapiini
tüüpilistest antipsühhootikumidest ja liigitada selgelt atüüpiliste antipsühhootikumide hulka. Korduval
manustamisel ei põhjusta kvetiapiin dopamiin D -retseptorite ülitundlikkust. Toimivates dopamiini D -
2
retseptoreid blokeerivates annustes põhjustab kvetiapiin ainult nõrka katalepsiat. Korduval manustamisel
on kvetiapiin näidanud selektiivsust limbilise süsteemi suhtes, põhjustades depolariseerivat blokaadi
mesolimbilisetes, mitte aga nigrostriataalsetes dopamiini sisaldavates neuronites. Nii pärast akuutset kui
ka korduvat manustamist avaldab kvetiapiin haloperidooliga sensibiliseeritud või ravim-naiivsetel Cebus
ahvidel minimaalset düstoonilist kalduvust (vt lõik 4.8).

Kliiniline efektiivsus

Skisofreenia
Kolm skisofreeniaga patsientidel teostatud platseebokontrollitud uuringut, milles kasutati erinevaid
kvetiapiini annuseid, ei leidnud mingeid erinevusi kvetiapiini- ja platseeborühmade vahel
ekstrapüramidaalsete kõrvaltoimete esinemissageduses või antikolinergiliste lisaravimite kasutamises.
Ühes platseebokontrollitud uuringus, kus kasutati kvetiapiini fikseeritud annuseid vahemikus 75…750 mg
ööpäevas, ei esinenud mingeid erinevusi kvetiapiini ja platseeboga ravitud rühmades ekstrapüramidaalsete
kõrvaltoimete esinemissageduse või antikolinergiliste lisaravimite kasutamise osas. Kliinilistes
pimeuuringutes ei ole tõestatud pikaajalise kvetiapiinravi efektiivsust skisofreenia retsidiivide
profülaktikas. Skisofreeniahaigetega läbiviidud avatud uuringutes säilis esialgse ravivastusega patsientidel
kvetiapiini manustamise jätkumisel ravi efektiivsus, mis näitab, et pikaajaline ravi on efektiivne.

Bipolaarne häire
Neljas platseebokontrollitud kliinilises uuringus, millest kahes kasutati kvetiapiini monoteraapiana ja
kahes kvetiapiini kombinatsioonis liitiumi või naatriumvalproaadiga, hinnati kvetiapiini annuseid kuni 800
mg ööpäevas mõõdukate kuni raskete mania episoodide ravis. Kvetiapiini ja platseeboga ravitud rühmade
vahel ei esinenud ekstrapüramidaalsete sümptomite sageduse või antikolinergiliste lisaravimite kasutamise
osas erinevusi.

Kaks uuringut mõõdukate kuni raskete mania episoodidega patsientidel leidsid, et kvetiapiin
monoteraapiana oli platseebost efektiivsem mania sümptomite vähendamisel pärast 3. ja 12. nädalat.
Praegusel hetkel puuduvad kvetiapiini efektiivsuse pikaajaliste uuringute tulemused mania või
depressiivsete episoodide profülaktikas. Olemas on piiratud andmed 3- ja 6-nädalasest uuringust
kvetiapiini kasutamise kohta kombinatsioonis divalproeksi või liitiumiga mõõdukate kuni raskete
akuutsete mania episoodide ravis. Kombineeritud ravi oli siiski hästi talutav. Uuringu andmed näitasid
aditiivseid toimeid 3. ravinädalal. Teises uuringus ei leitud mingeid aditiivseid toimeid 6. ravinädalal.

Keskmine kvetiapiini annus ravile vastajate viimasel ravinädalal oli ligikaudu 600 mg ööpäevas ja
ligikaudu 85% ravile vastajatest said ööpäevast annust vahemikus 400…800 mg.

Neljas 8-nädalases kliinilises uuringus kvetiapiiniga I või II tüüpi bipolaarse häirega mõõduka kuni raske
depressiivse episoodiga patsientide hulgas oli kvetiapiin annuses 300 mg ja 600 mg oluliselt parem
platseebost olulistes tulemusnäitajates: keskmine MADRS-skaala tulemuse paranemine ning vähemalt
50% MADRS kogupunktisumma paranemine võrreldes algtasemega. Toime ulatus ei erinenud 300 mg
annust ning 600 mg annust saavate patsientide vahel.

Nendest uuringutest kahe pikendusfaasis ilmnes, et 300 mg või 600 mg annusega ravivastuse saanud
patsientide pikaajaline ravi oli platseeboraviga võrreldes efektiivne depressiooni sümptomite, kuid mitte
mania sümptomite osas.

Kahes retsidiivide ennetamise uuringus, kus mania, depressiooni või segatüüpi episoodidega patsientidel
hinnati kvetiapiini koosmõju meeleolu stabiliseerivate ravimitega, pikendas kvetiapiin aega järgmise
(depressiooni, segatüüpi või mania episoodi) retsidiivini paremini kui meeleolu stabiliseeriv ravim eraldi.
Kvetiapiini manustati kaks korda päevas koguannuses 400...800 mg ööpäevas kombineerituna
liitiumpreparaadi või valproaadiga.

Ühes pikaajalises (ravi kestus kuni kaks aastat) retsidiivide ennetamise uuringus, mis viidi läbi mania,
segatüüpi või depressiooni episoodidega patsientide hulgas, leiti, et kvetiapiin pikendas aega mistahes
meeleoluhäireni (mania, segatüüpi või depressioon) paremini kui platseebo I tüüpi bipolaarse häirega
patsientidel. Meeleoluhäirega patsientide hulk oli vastavalt 91 (22,5%) kvetiapiini rühmas, 208 (51,5%)
platseebo rühmas ning 95 (26,1%) liitiumravi rühmas. Kvetiapiinile ravivastuse andnud patsientide kohta
ilmnes, et üleminek liitiumravile ei olnud seotud aja pikenemisega meeleoluhäire retsidiivini võrreldes
patsientidega, kes jätkasid kvetiapiinravi.

Kliinilised uuringud on näidanud, et kvetiapiin on tõhus skisofreenia ja mania ravis manustatuna kaks
korda ööpäevas, vaatamata kvetiapiini ligikaudu 7 tunnisele farmakokineetilisele poolväärtusajale. Seda
on hiljem kinnitanud andmed positronemissioontomograafia (PET) uuringust, mis näitasid, et kvetiapiini
seonduvus 5HT2 ja D2 retseptoritega säilub kuni 12 tundi. Üle 800 mg ööpäevas annuste ohutust ja
efektiivsust ei ole hinnatud.

Kliiniline ohutus
Lühiajalistes platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes, mis hõlmasid skisofreenia ning bipolaarse
mania diagnoosiga patsiente, oli ekstrapüramidaalsete sümptomite summaarne sagedus sarnane
platseebole (skisofreenia: 7,8% kvetiapiini ja 8,0% kontrollrühmas; bipolaarne mania: 11,2% kvetiapiini
ja 11,4% kontrollrühmas). Lühiajalistes platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes, mis hõlmasid
bipolaarse depressiooni ja depressiooni patsiente, tekkis ekstrapüramidaalseid sümptomeid enam
kvetiapiini rühmas kui kontrollrühmas. Lühiajalistes platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes, mis
hõlmasid bipolaarse depressiooni diagnoosiga patsiente, oli ekstrapüramidaalsete sümptomite summaarne
sagedus 8,9% kvetiapiini ja 3,8% kontrollrühmas. Lühiajalistes platseebokontrolliga depressiooni
monoravi uuringutes oli ekstrapüramidaalsete sümptomite summaarne sagedus 5,4% pika toimeajaga
kvetiapiini rühmas ja 3,2% platseebo rühmas. Depressiooniga eakatel patsientidel läbiviidud lühiajalistes
platseebokontrolliga monoravi uuringutes oli ekstrapüramidaalsete sümptomite summaarne sagedus 9,0%
pika toimeajaga kvetiapiini rühmas ja 2,3% platseebo rühmas. Nii bipolaarse depressiooni kui
depressiooni korral oli üksikute kõrvaltoimete esinemus (nt akatiisia, ekstrapüramidaalhäire, treemor,
düskineesia, düstoonia, rahutus, tahtmatud lihastõmblused, psühhomotoorne hüperaktiivsus ja
lihasrigiidsus) üldiselt madal ja ei ületanud 4% üheski ravirühmas.
Lühiajalistes (3…8 nädalat) platseebokontrolliga uuringutes kvetiapiini fikseeritud annustega (50…800
mg ööpäevas) tõusis kvetiapiinravi saavatel patsientidel kehakaal keskmiselt 0,8 kg (50 mg ööpäevas)
kuni 1,4 kg (600 mg ööpäevas) (väiksem tõus 800 mg annuste korral), võrreldes 0,2 kg kontrollrühmas.
Kvetiapiinravi saavate patsientide osakaal, kelle kehakaal tõusis ≥7% kehakaalust oli 5,3% (50 mg
ööpäevas) kuni 15,5% (400 mg ööpäevas) (väiksem tõus 600 mg ja 800 mg annuste korral), võrreldes
3,7% kontrollrühmas. Pikemaajalistes retsidiivide ennetamise uuringutes oli avatud uuringuperiood
(4…36 nädalat), mille jooksul patsiente raviti kvetiapiiniga ning sellele järgnes randomiseeritud
ärajätuperiood, mille jooksul patsiente randomiseeriti kvetiapiini- või platseeborühma. Kvetiapiinirühma
randomiseeritud patsientide keskmine kehakaalu tõus avatud perioodi jooksul oli 2,56 kg ning
randomiseeritud perioodi 48. nädalaks 3,22 kg võrreldes avatud uuringuperioodiga. Kontrollrühma
patsientide keskmine kehakaalu tõus avatud perioodi jooksul oli 2,39 kg ning randomiseeritud perioodi 48.
nädalaks 0,89 kg võrreldes avatud uuringuperioodiga. Dementsusega seotud psühhoosiga eakatel
patsientidel teostatud platseebokontrolliga uuringutes ei erinenud haigestumus ajuveresoonkonnaga seotud
kõrvaltoimetesse 100 patsiendi aasta kohta kvetiapiini- ning platseeborühma vahel. Platseebokontrolliga
kliinilistes monoteraapia uuringutes langes neutrofiilide väärtus alla 1,5 x 109/l 1,9%-l patsientidest, kelle
algne neutrofiilide väärtus oli vähemalt 1,5 x 109/l, võrreldes 1,3%-ga kontrollrühmas. Neutrofiilide
väärtuse langus vahemikku 0,5 kuni 1,0 x 109/l esines 0,2%-l patsientidest kvetiapiini rühmas kui ka
kontrollrühmas. Kõikides kliinilistes uuringutes (platseebokontrollitud, avatud, aktiivne võrdlev uuring;
patsientidel, kellel neutrofiilide algväärtus oli ≥ 1,5 x 109/l), langes vähemalt üks kord neutrofiilide väärtus
alla 1,5 x 109/l 2,9%-l patsientidest ja alla 0,5 x 109/l 0,21%-l patsientidest kvetiapiini rühmas
Kvetiapiinravi on seostatud väikeste annustega türoidhormooni tasemete langemisega. TSH langes 3,2%-l
kvetiapiini rühmas võrreldes 2,7%-ga kontrollrühmas. Kliiniliselt olulist T või T ja TSH taseme langust
3
4
nendes uuringutes täheldati harva ja kilpnäärme hormooni taseme muutusi ei seostatud kliiniliste
sümptomitega hüpertüreoidismi tekkega.
Üld T ja vaba T vähenemine oli maksimaalne esimese 6 nädala kvetiapiinravi jooksul, seejuures ei
4
täheldatud pikaajalise ravi puhul vähenemist. 2/3 juhtudel seostati kvetiapiinravi lõpetamist vastupidiste
toimetega üld ja vaba T toimetele, sõltumata ravi kestvusest.
4

Kae/läätsehägusus
Kliinilises uuringus, milles uuriti võrdlevalt kvetiapiini ja risperidooni omadust tekitada kaed skisofreenia
ja skisoafektiivse häirega patsientidel, leiti, et kvetiapiin (annus 200...400 mg ööpäevas) ei tekitanud
risperidoonist (annus 2…8 mg ööpäevas) rohkem läätsehägususe astme tõusu - vastavalt 4% vs 10%,
vähemalt 21 kuud eksponeeritud olnud patsientidel.

Lapsed ja noorukid (10...17-aastased)
Kvetiapiini efektiivsust ja ohutust uuriti 3-nädalases kontrollitud uuringus mania patsientidel (n=284 USA
patsienti, 10...17-aastased). Ligikaudu 45% patsientidest oli kaasuvaks diagnoosiks ADHD. Lisaks viidi
läbi 6-nädalane platseebokontrolliga uuring skisofreenia patsientidel (n=222, 13...17-aastased). Mõlemast
uuringust jäeti välja patsiendid, kellel teadaolevalt puudus ravivastus kvetiapiinile. Ravi kvetiapiiniga
alustati annuses 50 mg ööpäevas, 2. päeval suurendati seda 100 mg-ni ööpäevas, mille järel annus tiitriti
eesmärkannuseni (mania 400...600 mg ööpäevas; skisofreenia 400...800 mg ööpäevas) 100 mg annuste
kaupa ööpäevas, mis olid jaotatud kahele või kolmele manustamiskorrale.
Mania uuringus oli vähimruutude keskmine muutus algväärtusest YMRS koguskooris (aktiivravi ja
platseeborühma vahe) -5,21 (kvetiapiin 400 mg ööpäevas) ja -6,56 (kvetiapiin 600 mg ööpäevas).
Ravivastusega (YMRS paranemine ≥50%) patsientide hulk oli 64% 400 mg ööpäevas annuse rühmas,
58% 600 mg ööpäevas annuse rühmas ja 37% platseebo rühmas.
Skisofreenia uuringus oli vähimruutude keskmine muutus algväärtusest PANSS koguskooris (aktiivravi ja
platseeborühma vahe) -8,16 (kvetiapiin 400 mg ööpäevas) ja -9,29 (kvetiapiin 800 mg ööpäevas).
Kvetiapiin väikeses (400 mg ööpäevas) ega suures (800 mg ööpäevas) annuses ei osutunud efektiivsemaks
platseebost, arvestades ravivastuse (≥30% vähenemine algväärtusest PANSS koguskooril) saanud
patsientide hulka protsentides. Suuremad annused andsid tulemuseks madalama ravivastuse määra nii
mania kui skisofreenia puhul.
Selles vanuserühmas puuduvad andmed toime püsimise ja retsidiivide ennetamise kohta.
26-nädalasest avatud lühiajaliste uuringute pikendusfaasist (n=380 patsienti), milles kasutati kvetiapiini
paindlikku annnustamist (400...800 mg ööpäevas), saadi täiendavaid ohutusandmeid. Lastel ja noorukitel
teatati vererõhu tõusust; lastel ja noorukitel ilmnes söögiisu tõus, ekstrapüramidaalsed sümptomid ja
prolaktiini taseme tõus seerumis esines sagedamini kui täiskasvanud patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Ekstrapüramidaalsed sümptomid
Lühiajalises platseebokontrollitud monoravi uuringus skisofreeniat põdevatel noorukitel (13…17-
aastased) oli ekstrapüramidaalsete sümptomite summeeritud sagedus 12,9% kvetiapiini rühmas ning 5,3%
platseebo rühmas, kuigi üksikute kõrvaltoimete (nt akatiisia, treemor, ekstrapüramidaalne häire,
hüpokineesia, rahutus, psühhomotoorne hüperaktiivsus, lihasjäikus, düskineesia) summeeritud sagedus ei
ületanud 4,1% üheski ravirühmas. Lühiajalises platseebokontrollitud monoravi uuringus bipolaarse
maniaga lastel ja noorukitel (10…17-aastased) oli ekstrapüramidaalsete sümptomite summeeritud sagedus
3,6% kvetiapiini rühmas ning 1,1% platseebo rühmas. Skisofreenia ja bipolaarse mania pikaajalises avatud
uuringus oli ravi ajal ilmnenud EPS summeeritud sagedus 10%.

Kehakaalu suurenemine
Pediaatriliste patsientidega (10…17-aastased) läbi viidud lühiajalistes kliinilistes uuringutes suurenes
17%-l kvetiapiinravi saanud patsientidest ja 2,5%-l platseebot saanutest kehakaal ≥7%. Pikaajalist
kasvuga seotud muutust loeti kliiniliselt oluliseks kui kehamassiindeksi standardhälve oli vähemalt 0,5
algväärtusest. Vähemalt 26 nädalat kvetiapiinravi saavatest patsientidest 18,3% täitsid selle kriteeriumi.

Suitsiid/suitsidaalsed mõtted või kliiniline halvenemine
Skisofreeniaga pediaatrilistel patsientidel (<18-aastased) läbiviidud lühiajalistes platseebokontrollitud
kliinilistes uuringutes oli suitsiidiga seotud sündmuste sagedus 1,4% (2/147) kvetiapiini rühmas ja 1,3%
(1/75) platseebo rühmas. Bipolaarse maniaga pediaatrilistel patsientidel (<18-aastased) läbiviidud
lühiajalistes platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes oli suitsiidiga seotud sündmuste sagedus 1,0%
(2/193) kvetiapiini rühmas ja 0% (0/90) platseebo rühmas.

5.2. Farmakokineetilised omadused

Imendumine
Kvetiapiin on suukaudsel manustamisel hästi imenduv ja metaboliseerub ulatuslikult.

Toidu samaaegne manustamine ei mõjuta kvetiapiini biosaadavust oluliselt. Aktiivse metaboliidi
norkvetiapiini maksimaalne molaarne kontsentratsioon pärast tasakaalu-kontsentratsiooni saavutamist
moodustab 35% kvetiapiini omast.
Kvetiapiini ja norkvetiapiini farmakokineetika on soovitatavate annuste vahemikus lineaarne.

Jaotumine
Kvetiapiin seondub ligikaudu 83% ulatuses plasmavalkudega.

Metabolism
Kvetiapiin metaboliseerub suurel määral maksas. Uriini ja väljaheitega eritub muutumatult vähem kui 5%
radioaktiivselt märgistatud kvetiapiini. In vitro katsed tõestasid, et CYP3A4 on tähtsaim ensüüm, mis
vastutab kvetiapiini tsütokroom P450 kaudu vahendatud metabolismi eest. Norkvetiapiin moodustub ning
elimineeritakse põhiliselt CYP3A4 vahendusel.
Ligikaudu 73% radioaktiivsest ravimist eritus uriiniga ja 21 % väljaheitega.
Kvetiapiin ja mitmed tema metaboliidid (kaasaarvatud norkvetiapiin) osutusid in vitro inimtsütokroom
P450 isoensüümide 1A2, 2C9, 2C19, 2D6 ja 3A4 nõrkadeks inhibiitoriteks. In vitro ilmneb CYP
pärssimine alles 5...50 korda kõrgema kontsentratsiooni juures kui see saavutatakse soovitatava annuse
(300…800 mg ööpäevas) manustamisel inimestele. Tuginedes neile in vitro uuringute tulemustele, on
ebatõenäoline, et kvetiapiini ja teiste ravimite koosmanustamine põhjustab kliiniliselt olulist teise ravimi
tsütokroom P450 poolt vahendatud metabolismi pärssimist. Loomkatsetest ilmneb, et kvetiapiin võib
indutseerida tsütokroom P450 ensüüme. Psühhootilistel patsientidel läbiviidud spetsiaalses koostoimete
uuringus ei leitud tsütokroom P450 aktiivsuse tõusu.

Eritumine
Kvetiapiini ja norkvetiapiini poolväärtusajad plasmas on vastavalt ligikaudu 7 ja 12 tundi. Molaarselt
arvutatuna eritub uriiniga vähem kui 5% vabast kvetiapiinist ja inimese plasmas leiduvast aktiivsest
metaboliidist norkvetiapiinist.

Patsientide erigrupid

Sugu
Kvetiapiini farmakokineetika ei erine meestel ja naistel.

Eakad patsiendid
Kvetiapiini keskmine kliirens eakatel on ligikaudu 30...50% madalam kui täiskasvanuil vanuses 18...65
eluaastat.

Neerukahjustus
Kvetiapiini keskmine plasma kliirens vähenes ligikaudu 25% raske neerukahjustusega patsientidel
(kreatiniini kliirens vähem kui 30 ml/min/1,73m2), kuid indiviiditi on kliirensi väärtused samas
vahemikus, mis tervetel isikutel.

Maksakahjustus
Kvetiapiini keskmine plasmakliirens on maksakahjustusega patsientidel (stabiilne alkohoolne tsirroos)
vähenenud ligikaudu 25%. Kuna kvetiapiin lammutub eeskätt maksas, võib maksakahjustusega
patsientidel eeldada kõrgeid plasmakontsentratsioone ja vajalikuks võib osutuda annuse kohandamine (vt
lõik 4.2).

Lapsed ja noorukid (10...17-aastased)
Farmakokineetilised andmed pärinevad 9 lapselt vanuses 10…12 aastat ning 12 noorukitelt, kes said
kvetiapiini säilitusravi annuses 400 mg kaks korda ööpäevas. Tasakaalukontsentratsiooni saavutamise
järgselt sarnanes kvetiapiini plasmakontsentratsioon lastel ja noorukitel (10…17-aastased) täiskasvanute
omale, kuigi C
lastel oli täiskasvanutel registreeritud vahemiku ülaosas. Aktiivse metaboliidi,
max
norkvetiapiini, AUC ja C
olid lastel täiskasvanute vastavatest näitajatest kõrgemad, vastavalt ligikaudu
max
62% ja 49% (10…12-aastased) ning 28% ja 14% (13…17-aastased).

5.3. Prekliinilised ohutusandmed

Arvukates in vitro ja in vivo genotoksilisuse uuringutes ei ole genotoksilisust ilmnenud. Katseloomadel
esinesid kliiniliselt olulises ulatuses alljärgnevad kõrvalekalded, mida pikaajalised kliinilised uuringud ei
ole tänaseks kinnitanud.

Rottidel täheldati pigmendi sadestumist kilpnäärmes, Cynomolgus ahvidel kilpnäärme follikulaarsete
rakkude hüpertroofiat, plasma T3 tasemete alanemist, hemoglobiinisisalduse vähenemist ning punaste ja
valgete vereliblede arvu vähenemist; koertel silmaläätse läbipaistmatust ning kaed (kae/läätse hägustumise
kohta vt lõik 5.1).

Arvestades eelmainitud avastusi, peab kvetiapiiniravist saadav kasu olema tasakaalus potentsiaalsete
riskidega patsiendile.

6. Farmatseutilised andmed

6.1. Abiainete loetelu

Tableti sisu (25 mg tablett):
Mikrokristalne tselluloos
Kroskarmelloosnaatrium
Povidoon (K30)
Magneesiumstearaat

Tableti sisu (100, 200 ja 300 mg tabletid):
Mikrokristalne tselluloos
Kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat
Laktoosmonohüdraat
Naatriumtärklisglükolaat (A tüüp)
Povidoon (K 30)
Magneesiumstearaat

Tableti kate (25 mg ja 100 mg tabletid):
Opadry II : osaliselt hüdrolüüsitud polüvinüülalkohol, makrogool, talk, titaandioksiid (E171), raudoksiid
(E172).

Tableti kate (200 mg ja 300 mg tabletid):
Opadry II: osaliselt hüdrolüüsitud polüvinüülalkohol, makrogool, talk, titaandioksiid (E171).

6.2. Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3. Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Blistrid:
25 mg: 6, 10, 30, 60 ja 100 tabletti.
100 mg, 200 mg ja 300 mg: 30, 60, 90 ja 100 tabletti.
PVC/PVDC/alumiiniumblistrid. Blistrid on pakendatud pappkarpidesse.

Plastikpurgid:
25 mg, 100 mg, 200 mg ja 300 mg: 100 tabletti.
Kõrge tihedusega polüetüleenist (HDPE) purgid, suletud HDPE korgiga.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Erinõuded puuduvad.

7. Müügiloa hoidja

Orion Corporation
Orionintie 1
FIN-02200 Espoo
Soome

8. Müügiloa number

Ketipinor, 25 mg: 541307
Ketipinor, 100 mg: 541407
Ketipinor, 200 mg: 541507
Ketipinor, 300 mg: 653009

9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev

Esmase müügiloa väljastamise kuupäev:
25 mg, 100 mg, 200 mg: 09.03.2007
300 mg: 02.11.2009

10. Teksti läbivaatamise kuupäev

Ravimiametis kinnitatud oktoobris 2013