CO-RENITEC

Toimeained: enalapriil+hüdroklorotiasiid

Ravimi vorm: tablett

Ravimi tugevus: 20mg+12,5mg 28TK

Retseptiravim

Seotud teemad

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Ravimi patsiendi infolehe PDF

1. Mis ravim on CO-RENITEC ja milleks seda kasutatakse

Arst määras teile CO-RENITEC'i hüpertensiooni (kõrgenenud vererõhu) raviks, kui ravides ainult
AKE inhibiitori (enalapriili) või hüdroklorotiasiidiga ei ole saavutatud piisavat tulemust.

CO-RENITEC’i toimeaine enalapriilmaleaat on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitor (AKE
inhibiitor), mis laiendab teil veresooni ning kergendab südame tööd vere laiali pumpamisel kogu
organismi. Toimeaine hüdroklorotiasiid on diureetikum (vee väljaviija), mis soodustab neerude kaudu
vee ja soolade väljaviimist. Enalapriil ja hüdroklorotiasiid koos aitavad langetada vererõhku.

2. Mida on vaja teada enne CO-RENITEC võtmist

Ärge võtke CO-RENITEC'i:
- kui te olete ülitundlik (allergiline) enalapriilmaleaadi, hüdroklorotiasiidi või CO-RENITEC’i
mõne koostisosa suhtes.
- kui teid on kunagi ravitud CO-RENITEC’iga samasse ravimgruppi kuuluvate ravimitega
(AKE inhibiitoritega), mille tagajärjel tekkis teil allergiline reaktsioon näo, huulte, keele ja/või
kõritursega ja millega kaasnes neelamis- või hingamisraskus. Te ei tohi CO-RENITEC’i võtta,
kui teil esinevad sellist tüüpi reaktsioonid teadmata põhjusel, või kui teil on diagnoositud
kaasasündinud või sõltumatut angioödeemi ("iseenesest" tekkinud turset).
- kui te olete allergiline sulfoonamiidi derivaatidest ravimite suhtes. Sellisteks ravimiteks on
tiasiidid, sulfoonamiidi antibiootikumid ja atsetasolamiid (ravim, millega väljutatakse kehast
liigseid vedelikke ja ravitakse rohekaed, südamehaigusi ja langetõbe).
- kui teil on uriini peetus.
- kui teil on tõsised neeruprobleemid.
- kui te olete rohkem kui 3 kuud rase. (CO-RENITEC’i oleks parem vältida ka raseduse alguses-vt lõiku Rasedus)
- kui teil on tõsised maksaprobleemid.

Kui te ei ole kindel, kas tohite alustada ravi CO-RENITEC’iga, siis pidage nõu oma arstiga.

Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga CO-RENITEC:
• Informeerige arsti kõigist oma praegu või varem esinenud meditsiinilistest probleemidest ja
kõikidest allergilistest reaktsioonidest.
• Informeerige oma arsti, kui teil esineb südamehaigusi, verehaigus, maksahaigus, saate
dialüüsravi või kasutate diureetikume (vee väljaajajad) või teil on hiljuti esinenud tugev
oksendamine või kõhulahtisus. Samuti informeerige arsti, kui olete soolavabal dieedil, võtate
kaaliumi sisaldavaid preparaate, kaaliumi väljaviimist takistavaid ravimeid või kaaliumi
sisaldavaid soolaasendajaid, teie vanus on üle 70 eluaasta, teil esineb suhkurtõbi või probleeme
neerudega (sealhulgas neerusiirdamine), sest selle tagajärjel võib suureneda kaaliumisisaldus
veres, mis võib olla tõsine. Nendel juhtudel võib arst korrigeerida CO-RENITEC’i annust või
kontrollida vere kaaliumisisaldust. Kui teil on suhkurtõbi ja te võtate suukaudseid
diabeediravimeid või saate insuliini, peate ennast hoolega jälgima veresuhkru languse suhtes,
eriti esimesel kuul pärast ravi alustamist CO-RENITEC’iga.
• Informeerige oma arsti, kui teil on kunagi esinenud allergilist reaktsiooni näo-, huulte, keele-ja/või kõritursega, millega kaasnes hingamis- ja neelamisraskus. Mustanahalistel patsientidel,
keda ravitakse AKE inhibiitoritega, on suurem risk selliste reaktsioonide tekkeks.
• Teavitage oma arsti ka sellest, kui teile on teostatud ravi nimetusega LDL-aferees või kui teile
on mesilase- või herilasemürgi vastu tekkiva allergilise reaktsiooni vähendamiseks tehtud
hüposensibiliseerivat ravi.
• Teavitage oma arsti, kui teil on madal vererõhk (te tunnete seda pearinglusena ja -uimasusena,
eriti seistes).
• Enne operatsiooni ja anesteesiat (ka hambaarsti juures), tuleb arstile öelda, et tarvitate
CO-RENITEC’i, kuna seoses üldanesteesiaga võib toimuda järsk vererõhu langus.
• Teavitage oma arsti, kui teil on kollageenhaigus (naha erütematoosluupus, reumatoidartriit,
sklerodermia), olete immuunsüsteemi pärssival ravil, võtate allopurinooli, prokainamiidi, või
nende ravimite kombinatsiooni.
• Teavitage oma arsti, kui teile tehakse antidopingu test, kuna see ravim võib näidata positiivset
tulemust.
• Te peate oma arstile rääkima sellest, kui arvate, et olete või võite jääda rasedaks. CO-
RENITEC’i ei soovitata kasutada raseduse alguses ning seda ei tohi võtta juhul, kui olete üle 3
kuu rase, kuna sellel perioodil kasutatuna võib see tõsiselt kahjustada teie last (vt lõik Rasedus).

Võtmine koos teiste ravimitega:
Palun informeerige oma arsti, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasa
arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid. Üldiselt tohib CO-RENITEC’i võtta koos teiste ravimitega.
Et saaks määrata sobiva CO-RENITEC’i annuse, peab arst teadma, kas te tarvitate mõnda järgnevatest
ravimitest:
• vererõhku alandavaid ravimeid.
• diureetikume (vett väljaviivaid ravimeid).
• kaaliumi sisaldavaid ravimeid (kaasa arvatud kaalium toidulisandites).
• liitiumi (depressiooni raviks kasutatav ravim).
• depressiooniravimeid, mida nimetatakse tritsüklilisteks antidepressantideks.
• antipsühhootikume (skisofreenia raviks kasutatavad ravimid).
• teatud köha ja külmetuse ravimeid ning kaalu langetavaid ravimeid, mis sisaldavad
sümpatomimeetilisi aineid.
• diabeedi ravimeid.
• mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (valuvaigistavad ja artriidi raviks kasutatavad
ravimid, kaasa arvatud kullapreparaadid).
• tsütostaatikume (vähi raviks kasutatavad ravimid).

Kasutamine lastel
Ohutus ja efektiivsus lastel pole veel tõestatud.

Rasedus ja imetamine
Rasedus
Te peate oma arstile rääkima sellest, kui arvate, et olete (või võite olla) rase. Tavaliselt soovitab arst
teil CO-RENITEC’i võtmine lõpetada enne rasedaks jäämist või kohe kui te saaate teada, et olete rase
ja soovitab selle asemel mõnda teist ravimit. CO-RENITEC’i ei soovitata kasutada raseduse ajal ja ei
tohi võtta juhul, kui olete üle 3 kuu rase, sest pärast kolmandat raseduskuud kasutatuna võib ravim
tõsiselt kahjustada teie last.

Imetamine
Imetamine
Rääkige oma arstile, kui te imetate või olete imetamist alustamas. CO-RENITEC ei ole imetavatele
emadele soovitatav.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Iga patsient võib ravile reageerida isemoodi. CO-RENITEC’il võivad olla mõningad kõrvaltoimed,
mis võivad mõjutada mõnede inimeste autojuhtimise ja masinatega töötamise võimet (vt lõik 4).

Oluline teave mõningate CO-RENITEC’i koostisainete suhtes:
CO-RENITEC sisaldab laktoosi. Kui arst on teile rääkinud, et teil on mõningate suhkrute suhtes
talumatus, siis enne selle ravimi kasutamist võtke palun ühendust oma arstiga.

3. Kuidas CO-RENITEC võtta

Arst määrab teile sobiva annuse, arvestades teie seisundit ja seda, kas te kasutate veel teisi ravimeid.

Tavaline annus on üks või kaks tabletti võetuna üks kord päevas. Enamik inimesi võtavad
CO-RENITEC’i tablette veega.

Neeruprobleemidega inimesed võivad vajada väiksemas annuses CO-RENITEC’i.

Kui teid on varem ravitud diureetikumidega, siis tuleb see ravi lõpetada 2 kuni 3 päeva enne ravi
alustamist CO-RENITEC’iga.

Võtke CO-RENITEC’i iga päev vastavalt arstilt saadud juhistele. Kui te ei ole milleski kindel, pidage
nõu arsti või apteekriga. On väga tähtis, et võtaksite ravimit nii kaua, kui arst määras. Ärge võtke
suuremat annust kui teile välja on kirjutatud.

Kui te võtate CO-RENITEC’i rohkem kui ette nähtud:
Üleannustamise korral tuleb kohe pöörduda arsti poole, et saaks koheselt anda meditsiinilist abi. Kõige
tõenäolisemad sümptomid on pearingluse või -pöörituse tunne äkilisest või liigsest vererõhu langusest,
tohutu joogijanu, köha, segasus, uriini hulga vähenemine, kiire või aeglane südamelöökide sagedus.

Kui te unustate CO-RENITEC’i võtta:
CO-RENITEC’i tuleb võtta vastavalt arstilt saadud juhistele. Juhul, kui üks tablett jäi vahele, ärge
seda tagantjärele enam lisaks võtke, vaid jätkake tablettide võtmist nii nagu ette nähtud.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka CO-RENITEC põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Järgnevaid termineid kasutatakse ravimite kõrvaltoimete esinemissageduse kirjeldamiseks:
Väga sage:
tekib vähemalt ühel patsiendil 10st
Sage:
tekib vähemalt 1 patsiendil 100st ja vähem kui 1 patsiendil 10st
Aeg-ajalt:
tekib vähemalt 1 patsiendil 1000st ja vähem kui 1 patsiendil 100st
Harv:
tekib vähemalt 1 patsiendil 10 000st ja vähem kui 1 patsiendil 1000st
Väga harv:
tekib vähem kui ühel patsiendil 10 000st

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: vere madal kaaliumisisaldus, kolesterooli ja rasvade sisalduse suurenemine veres, uriinhappe
sisalduse suurenemine veres.
Aeg-ajalt: madal veresuhkru tase (hüpoglükeemia), madal magneesiumi tase veres
(hüpomagneseemia), haigus, mis põhjustab kusihappe kristallide ladestumisest tingitud valulikkust ja
paistetust liigestes(podagra) *
Harv: veresuhkru sisalduse suurenemine.
Väga harv: kaltsiumi sisalduse suurenemine veres (hüperkaltseemia).

Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu, depressioon, minestus, maitsetunnetuse muutumine.
Aeg-ajalt: segasus, unisus, unetus, närvilisus, välise ärrituseta tekkiv ebameeldiv aisting (paresteesia),
peapööritus, libiido langus*.
Harv: unenägude anomaaliad, unehäired, lihasnõrkus (madalast kaaliumisisaldusest tingitud).

Silma kahjustused
Väga sage: nägemisteravuse vähenemine.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: undamine kõrvades.

Südame ja vaskulaarsed häired
Väga sage: peapööritus.
Sage: pearingluse tunne vererõhu languse tulemusena (kaasa arvatud vererõhu langus äkilise püsti
tõusmise tulemusena), rinnaangiin, südame rütmihäired, südamepekslemine.
Aeg-ajalt: näopunetus, kiired või ebaregulaarsed südamelöögid, südamelihaseinfarkt või ajuinsult, mis
kõrge riskiga (südame- ja/või ajuverevarustuse häiretega) patsientidel võib olla tingitud liiga madalast
vererõhust.
Harv: käte ja jalgade halb verevarustus (Raynaud’ sündroom).

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Väga sage: köha.
Sage: hingeldamine.
Aeg-ajalt: vesine nina, kurgu valu ja hääle kähedus, bronhospasm/astma.
Harv: nina limaskesta turse, vedelik kopsudes, hingamisraskused, respiratoorne distress (kaasa arvatud
pneumoniit ja kopsuturse allergiline alveoliit/eosinofiilne pneumoonia).

Seedetrakti häired
Väga sage: iiveldus.
Sage: kõhulahtisus, kõhuvalu.
Aeg-ajalt: kõhunäärmepõletik (pankreatiit), oksendamine, gaasivalud (düspepsia), kõhukinnisus,
söögiisu kadumine, mao valu ja ärritus, suukuivus, maohaavand, liigse gaasi teke maos või sooltes*.
Harv: haavandid suus (stomatiit/aftoosne haavandumine), keele paistetus (glossiit).

Maksa ja sapiteede häired
Harv: maksapõletik (hepatiit), maksanekroos (võib olla fataalne), silmade ja naha kollasus (kollatõbi),
sapipõiepõletik.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: lööve, näo-, huulte, keele- ja/või kõriturse, millega kaasneb hingamis- ja neelamisraskus.
Aeg-ajalt: higistamine, nahasügelus (pruuritus), nõgestõbi (urtikaaria), juuste väljalangemine
(alopeetsia).
Harv: raske ülitundlikkusreaktsioon koos kõrge palavikuga, punased kühmud nahal (multiformne
erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalnekrolüüs), tõsine nahasügelus koos naha
ja karvade kahjustusega (eksfoliatiivne dermatiit), äge erütematoosluupus, punane lööve koos naha
koorumisega (erütroderma), väikesed vedelikuga täidetud villid nahal (pemfigus).

On teatatud haigusnähtude kompleksist, mille hulka võivad kuuluda mõned või kõik järgnevad
sümptomid: palavik, veresoonte põletik (serosiit, vaskuliit), lihasvalu (müalgia, müosiit), liigeste valu
(artralgia, artriit). Võib esineda ka löövet, valgustundlikkust või teisi nahanähte.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: lihaskrambid**
Aeg-ajalt: liigesevalu*

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: neeru talitlushäired, neerupuudulikkus, valkkusesus (proteinuuria).
Harv: kusevähesus (oliguuria), neeruhaigus (interstitsiaalne nefriit).

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: vähenenud suguiha (impotentsus).
Harv: rindade suurenemine meestel (günekomastia).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage: nõrkus.
Sage: valu rinnas, väsimus.
Aeg-ajalt: halb enesetunne, palavik.

Uuringud
Sage: vere kõrge kaaliumisisaldus (hüperkaleemia), kreatiniini tõus veres.
Teised kõrvaltoimed võivad avalduda aeg-ajalt või harva ja mõned neist võivad olla tõsised. Teie arstil
või apteekril on põhjalikum ülevaade kõrvaltoimetest, küsige neilt lisainfot nende kohta.

Teavitage oma arsti koheselt neist või teistest ebatavalistest sümptomitest.

Lõpetage CO-RENITEC’i võtmine ja pöörduge otsekohe arsti poole, kui teil tekib:
• näo, huulte, keele ja/või kõri turse, millega kaasneb hingamis- ja neelamisraskus.
• kui teil tekib käte, jalalabade või pahkluude piirkonna turse või lööve.
• kui teil tekib nõgestõbi.

Esimene annus võib põhjustada tugevama vererõhu languse, kui pideva ravi korral. See võib avalduda
nõrkuse või pearinglusena ning tavaliselt lamamisel see möödub. Probleemide korral pidage arstiga
nõu.

Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida
selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.
* teatatud ainult CO-RENITEC'is sisalduva hüdroklorotiasiidi 12,5 mg ja 25 mg annuste puhul
** lihaskrampide esinemissagedus "sage" kehtib CO-RENITEC'is sisalduva hüdroklorotiasiidi 12,5
mg ja 25 mg annuste puhul, RENITEC PLUS’is sisalduva 6 mg hüdroklorotiasiidi annuse puhul on
sagedus "aeg-ajalt"

5. Kuidas CO-RENITEC säilitada

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Mitte kasutada pärast pakendil märgitud kõlblikkusaja lõppu, mis on kirjas nelja numbriga tähistuse
"Kõlblik kuni:" järgi. Kaks esimest arvu tähistavad kuud; kaks viimast aga aastat.

Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma
apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta
keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida CO-RENITEC sisaldab

- Toimeained on enalapriilmaleaat ja hüdroklorotiasiid. CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg üks tablett
sisaldab toimeainena 20 mg enalapriilmaleaati ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
- Abiained on naatriumvesinikkarbonaat, laktoosmonohüdraat, maisitärklis, eelgeelistatud tärklis
ja magneesiumstearaat. CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg tablett sisaldab ka kollast raudoksiidi
(E172).

Kuidas CO-RENITEC välja näeb ja pakendi sisu

CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg on ümmargused soontega kollased tabletid, mille ühel küljel on märge
„MSD 718“ ja teisel küljel on poolitusjoon.

CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg tabletid on saadaval 28 tk pakendis.


Teisese müügiloa hoidja
First Pharma OÜ
Endla 69/Keemia 4
10615 Tallinn
Eesti

Tootja
MERCK SHARP & DOHME B.V.
Waarderweg 39
2031 BN Haarlem
Holland

Ümberpakendaja:
Magnum Logistics OÜ
Vae 16
76401 Laagri,
Saue vald,
Harjumaa
Eesti

või

GPE Globalpharma OÜ
Tiigi 61b
50410 Tartu
Eesti


Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun teisese müügiloa hoidja poole.

Infoleht on viimati kooskõlastatud detsembris 2013



Ravimi omaduste kokkuvõte

Ravimi omaduste kokkuvõtte PDF

1. Ravimpreparaadi nimetus

CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg tabletid


2. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

Iga CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg tablett sisaldab 20 mg enalapriilmaleaati ja 12,5 mg
hüdroklorotiasiidi.
INN. Enalaprilum, hydroclorothiazidum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. Ravimvorm

Tablett

CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg on ümmargused soontega kollased poolitusjoonega tabletid, mille ühel
küljel on märge "MSD 718".

4. Kliinilised andmed

4.1. Näidustused

Arteriaalne hüpertensioon patsientidel, kellel enalapriili või hüdroklorotiasiidi monoteraapia ei anna
küllaldast efekti.

4.2. Annustamine ja manustamisviis

CO-RENITEC'i tabletid on suukaudseks manustamiseks.

CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg
Tavaliseks annuseks on 1 tablett 1 kord ööpäevas. Vajadusel võib annust suurendada kuni 2 tabletini
1 kord ööpäevas.

Eelnenud diureetikumravi
CO-RENITEC'i algannuse manustamisele võib järgneda sümptomaatiline hüpotensioon;
tõenäolisemalt tekib see patsientidel, kellel organismi vedelikumaht või elektrolüütide sisaldus on
eelnenud diureetikumravi tulemusel vähenenud. Diureetikumide manustamine tuleb lõpetada
2...3 päeva enne CO-RENITEC-ravi algust.

Annustamine neerupuudulikkuse korral
Neerukahjustuse korral võib tiasiid-diureetikum osutuda sobimatuks, sest tiasiidid ei toimi, kui
kreatiniini kliirens on 30 ml/min või väiksem (mõõdukas või raske neerupuudulikkus).

Kreatiniini kliirensi korral >30...<80 ml/min tohib CO-RENITEC’i kasutada ainult pärast
komponentide individuaalselt sobiva annuse leidmist.

Monoteraapiana kasutatava enalapriilmaleaadi soovitatav algannus on kerge neerupuudulikkuse korral
5...10 mg.

Kasutamine lastel
Ravimi ohutust ja efektiivsust lastel ei ole kindlaks tehtud.

Kasutamine eakatel
Kliinilistes uuringutes oli koosmanustatava enalapriilmaleaadi ja hüdroklorotiasiidi toime ning
taluvus eakatel ja noorematel hüpertensiooniga patsientidel sarnane.

4.3. Vastunäidustused

• Ülitundlikkus enalapriili, hüdroklorotiasiidi, ravimi ükskõik millise abiaine, mõne teise
AKE inhibiitori või mõnede teiste sulfoonamiidi derivaatidest ravimite suhtes.
• Raske neerupuudulikkus (kreatiniini kliirens <30 ml/min).
• Anuuria.
• Anamneesis angioödeem seoses AKE inhibiitori varasema kasutamisega.
• Pärilik või idiopaatiline angioödeem.
• Ülitundlikkus sulfoonamiidi derivaatide suhtes.
• Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4. ja 4.6).
• Raske maksapuudulikkus.
• Rinnaga toitmine.

4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Enalapriilmaleaat + hüdroklorotiasiid

Hüpotensioon ning vee ja elektrolüütide tasakaaluhäire
Tüsistumata hüpertensiooniga patsientidel esineb sümptomaatilist hüpotensiooni harva.
Hüpertensiooniga patsientidel, kes saavad raviks CO-RENITEC’i, võib sümptomaatiline hüpotensioon
tõenäoliselt tekkida tsirkuleeriva plasma hulga vähenemise foonil, nt diureetilise ravi toimel,
soolapiirangutega dieedi toimel, kõhulahtisuse või oksendamise korral (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Sellistel
patsientidel tuleb regulaarselt kontrollida elektrolüütide sisaldust seerumis. Ravi määramisel südame
isheemiatõvega või ajuveresoonte haigustega patsientidele tuleb olla ettevaatlik, sest tugev
vererõhulangus võib neil põhjustada müokardiinfarkti või ajuinsulti. Südamepuudulikkusega
patsientidel, kaasneva neerupuudulikkusega või ilma on täheldatud sümptomaatilist hüpotensiooni.
Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient panna lamama ja vajadusel manustada veeniinfusiooni teel
isotoonilist naatriumkloriidilahust. Mööduv vererõhu langus ei ole vastunäidustuseks ravimi edasisele
manustamisele, millega ei kaasne tavaliselt probleeme, kui eelnevalt on vererõhku tõstetud veremahu
suurendamise teel.

Neerufunktsiooni häired
Neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens <80 ml/min ja >30 ml/min) ei tohi CO-RENITEC’i
manustada enne, kui enalapriili tiitrimine on näidanud, et patsient vajab just vastavas tabletis
sisalduvat ravimiannust (vt lõik 4.2).

Mõnel hüpertensiooniga patsiendil, kellel varem ei ole ilmset neeruhaigust esinenud, on enalapriili ja
diureetikumi koosmanustamisel tekkinud tavaliselt vähene ja mööduv uurea- ja kreatiniinisisalduse
suurenemine seerumis (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat, neerufunktsiooni häired). Sel juhul tuleb
CO-RENITEC’i manustamine lõpetada. Selline situatsioon võiks viidata võimalikule neeruarteri
stenoosi olemasolule (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat, Renovaskulaarne stenoos).

Hüperkaleemia
Enalapriili ja madalas annuses diureetikumide kombinatsiooni kasutamisel ei saa välistada
hüperkaleemia teket (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat, Hüperkaleemia).

Liitium
Liitiumi samaaegne manustamine enalapriili ja diureetikumidega ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik
4.5).

Laktoos
CO-RENITEC’i üks tablett sisaldab vähem kui 200 mg laktoosi ning seetõttu ei tohi seda ravimit
kasutada patsiendid, kellel on harva esinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasi vaegus või
glükoosi-galaktoosi imendumishäire.

Enalapriilmaleaat

Aordistenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia
Vasaku vatsakese väljavoolu takistusega patsientidele tuleb AKE inhibiitoreid, nagu ka teisi
vasodilataatoreid, manustada ettevaatusega ning vältida nende kasutamist kardiogeense šoki ja
hemodünaamiliselt märkimisväärselt väljendunud takistuse puhul.

Neerufunktsiooni häired
Enalapriiliga seoses on kirjeldatud neerupuudulikkuse teket. Seda enamasti patsientidel, kellel esineb
raske südamepuudulikkus või raske neeruhaigus (mh neeruarteri stenoos). Haiguse viivitamatul
äratundmisel ja ravimisel on enalapriiliga seoses tekkinud neerupuudulikkus üldiselt pöörduv (vt lõik
4.2 ja lõik 4.4, Enalapriilmaleaat+Hüdroklorotiasiid, Neerufunktsiooni häired; Hüdroklorotiasiid,
Neerufunktsiooni häired).

Renovaskulaarne stenoos
Kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ühe funktsioneeriva neeru arteri stenoosiga patsientide
ravimisel AKE inhibiitoritega on täheldatud hüpotensiooni riski tõusu ja neerufunktsiooni häireid.
Neerufunktsiooni langusega võivad kaasneda vaid väikesed seerumi kreatiniini muutused. Nende
patsientide puhul tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise järelvalve all ja jälgides neerufunktsiooni.

Neerusiirdamine
Hiljuti siirdatud neeruga patsientide puhul enalapriili kasutamise kogemused puuduvad. Seetõttu ei ole
ravi enalapriiliga soovitatav.

Hemodialüüsi saavad patsiendid
Enalapriil ei ole näidustatud neerupuudulikkuse tõttu dialüüsravi saavate patsientide raviks.
Patsientidel, kelle ravis kasutati kõrge voolutusvõimega dialüüsimembraane (nt AN 69®) ja samal ajal
manustati ka AKE inhibiitoreid, on esinenud anafülaktoidseid reaktsioone. Nende patsientide korral
tuleb mõelda teist tüüpi dialüüsimembraani või antihüpertensiivse preparaadi kasutamisele.

Maksapuudulikkus
Harvadel juhtudel on AKE inhibiitoreid seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja
progresseerub fulminantseks maksanekroosiks ja (mõnikord) lõpeb surmaga. Selle sündroomi
tekkemehhanism ei ole teada. Kui AKE inhibiitoreid manustavatel patsientidel tekib nahakollasus või
märkimisväärne maksaensüümide aktiivsuse tõus, tuleb AKE inhibiitorite manustamine lõpetada ja
teostada vastavat järelkontrolli (vt lõik 4.4, Hüdroklorotiasiid, Maksahaigus lõik 4.4).

Neutropeenia/agranulotsütoos
AKE inhibiitoreid manustavatel patsientidel on kirjeldatud neutropeenia/ agranulotsütoosi,
trombotsütopeenia ja aneemia teket. Normaalse neerufunktsiooni ja teiste komplitseerivate faktoriteta
patsientidel tekib neutropeeniat harva. Enalapriili tuleb äärmise ettevaatusega kasutada patsientidel,
kellel esineb veresoonte kollageenhaigus, kes saavad immunosupresseerivat ravi, kes manustavad
allopurinooli või prokaiinamiidi või kellel on mitu komplitseerivat faktorit samaaegselt. Eelnev kehtib
eriti neerufunktsiooni häire esinemise korral. Osadel sellistest patsientidest tekkisid tõsised
infektsioonid, mis vähestel juhtudel ei allunud antibakteriaalsele ravile. Kui nende patsientide puhul
kasutatakse enalapriili, on soovitatav perioodiliselt jälgida leukotsüütide arvu. Samuti tuleb patsiente
juhendada, et nad teavitaksid arsti kõikidest tekkinud infektsiooninähtudest.

Hüperkaleemia
AKE-inhibiitoreid (sh enalapriili) manustanud patsientidel on täheldatud kaaliumi sisalduse tõusu
seerumis. Hüperkaleemia riskifaktorid on neerupuudulikkus, neerufunktsiooni halvenemine, vanus
(>70 eluaasta), diabeet, kaasuvad seisundid, eriti dehüdratsioon, äge kardiaalne dekompensatsioon,
metaboolne atsidoos ja kaaliumisäästvate diureetikumide (nt spironolaktoon, eplerenoon, triamtereen
või amiloriid), kaaliumipreparaatide ja kaaliumi sisaldavate soolaasendajate samaaegne kasutamine
või selliste ravimite manustamine, mis võivad suurendada kaaliumi sisaldust seerumis (näiteks
hepariin). Kaaliumipreparaatide, kaaliumisäästvate diureetikumide või kaaliumi sisaldavate
soolaasendajate kasutamine eriti neerufunktsiooni häiretega patsientidel võib viia seerumi
kaaliumisisalduse olulise suurenemiseni. Hüperkaleemia võib põhjustada tõsiseid, mõnikord surmaga
lõppevaid südame rütmihäireid. Kui enalapriili või mõne eespool nimetatud ravimi samaaegne
manustamine on vajalik, tuleb neid kasutada ettevaatusega ning määrata sageli kaaliumi sisaldust
seerumis (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat+Hüdroklorotiasiid, Hüperkaleemia; Hüdroklorotiasiid,
Toimed ainevahetusele ja sisenõristusele ja lõik 4.5).

Hüpoglükeemia
Suukaudseid diabeediravimeid manustavaid või insuliinravi saavaid diabeediga patsiente, kes
alustavad AKE inhibiitori kasutamist, tuleb õpetada ennast hoolikalt jälgima hüpoglükeemia suhtes,
eriti kombineeritud ravi esimestel kuudel. (Vt lõik 4.4, Hüdroklorotiasiid, Toimed ainevahetusele ja
sisenõristusele ja lõik 4.5.)

Ülitundlikkus/angioneurootiline turse
AKE inhibiitorite, sh enalapriili kasutamisel on esinenud näo, jäsemete, huulte, keele, neelu ja/või kõri
angioneurootilist turset. Turse võib tekkida kogu ravi vältel. Sellistel juhtudel tuleb enalapriili
manustamine otsekohe lõpetada ja tagada patsientide pidev järelevalve kuni sümptomite täieliku
kadumiseni. Isegi kui turse haarab ainult keele, ilma respiratoorse distressita, võib patsient vajada
pikemaajalist jälgimist, sest ravi antihistamiinikumide ja kortikosteroididega ei pruugi olla piisav.

Angioödeemiga seotud kõri- või keeletursest tingitud surmajuhtumeid on kirjeldatud väga harva. Kui
tursest on haaratud keel, häälepaelad või kõri, tekib suurema tõenäosusega hingamisteede
obstruktsioon, eriti kui anamneesis on hingamisteede operatsioon. Kui keel, häälepaelad või kõri on
tursest haaratud, mis tõenäoliselt põhjustab hingamisteede obstruktsiooni, tuleb patsiendile kohe
manustada naha alla adrenaliini 1:1000 lahust (0,3 ml...0,5 ml) ja/või hoida hingamisteed vabad.

Mustanahalistel patsientidel, kes saavad ravi AKE inhibiitoritega, on kirjeldatud suuremat
angioödeemi esinemissagedust kui mitte-mustanahalistel patsientidel.

Kui patsiendil on varem esinenud AKE inhibiitorraviga mitteseotud angioödeemi, siis AKE
inhibiitorite manustamisel võib oht angioödeemi tekkeks olla suurenenud (vt ka lõik 4.3).

Anafülaktoidsed reaktsioonid mesilasmürgiga hüposensibilisatsiooni ajal
Harva on eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone tekkinud patsientidel, kes said AKE inhibiitoreid
desensibilisatsioonravi ajal mesilasmürgiga. Neid reaktsioone välditi AKE inhibiitorravi ajutise
katkestamisega enne iga desensibilisatsiooni korda.

Anafülaktilised reaktsioonid LDL-afereesi ajal
Harva on eluohtlikke anafülaktilisi reaktsioone esinenud patsientidel, kes said dekstraansulfaadiga
läbiviidud LDL (madala tihedusega lipoproteiinide) -afereesiga samaaegselt AKE inhibiitoreid. Neid
reaktsioone välditi enne iga afereesi AKE inhibiitorite manustamise ajutise katkestamisega.

Köha
Mõnikord tekib AKE inhibiitorite kasutamisel köha. Tüüpiline köha on kuiv, püsiv ja laheneb pärast
ravi lõppu. AKE inhibiitoritest tingitud köhaga tuleb arvestada köha diferentsiaaldiagnoosimisel.

Kirurgia/anesteesia
Suurte operatsioonide või anesteesia ajal, kus kasutatakse hüpotensiivseid aineid, blokeerib enalapriil
angiotensiin-II tekke reniini kompensatoorse vabanemise järgselt. Kui hüpotensiooni tekke põhjuseks
on eeltoodud mehhanism, saab seda korrigeerida veremahu suurendamisega (vt lõik 4.5).

Rasedus
Raseduse ajal ei tohi alustada ravi AKE inhibiitoritega. Välja arvatud juhul, kui AKE inhibiitorravi
jätkamist peetakse vältimatuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia mõne muu
antihüpertensiivse ravimi kasutamisele, millel on tõestatud ohutusprofiil raseduse ajal. Raseduse
diagnoosimisel tuleb ravi AKE inhibiitoritega otsekohe lõpetada ning alustada sobivat alternatiivset
ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Etnilised erinevused
Sarnaselt kõikidele AKE inhibiitoritele vähendab ka enalapriil mustanahalistel vererõhku vähem
efektiivselt kui mitte-mustanahalistel. Seda tõenäoliselt seoses madala reniini taseme kõrge
levimusega mustanahaliste hüpertensiooniga patsientide populatsioonis.

Hüdroklorotiasiid

Neerufunktsiooni häired
Neerukahjustuse korral võib tiasiid-diureetikum osutuda sobimatuks, sest tiasiidid ei toimi, kui
kreatiniini kliirens on 30 ml/min või väiksem (mõõdukas või raske neerupuudulikkus) (vt lõik 4.2 ja
lõik 4.4, Enalapriilmaleaat+Hüdroklorotiasiid, Neerufunktsiooni häired; Enalapriilmaleaat,
Neerufunktsiooni häired).

Maksahaigused
Tiasiide tuleb kasutada ettevaatlikult maksafunktsiooni häirega või progresseeruva maksahaigusega
patsientidel, sest väikesed muutused vedeliku ja elektrolüütide tasakaalus võivad põhjustada
maksakooma (vt lõik 4.4 Enalapriilmaleaat, Maksapuudulikkus).

Toimed ainevahetusele ja sisenõristusele
Ravi tiasiidiga võib kahjustada glükoosi taluvust. Vajalikuks võib osutuda antidiabeetiliste ravimite,
sh insuliini, annuse muutmine (vt lõik 4.4 Enalapriilmaleaat, Hüpoglükeemia).
Tiasiidi diureetilise raviga võib seostada kolesterooli ja triglütseriidide sisalduse suurenemist, kuid
12,5 mg hüdroklorotiasiidiga teatati minimaalsest mõjust või selle puudumisest. Ja veel, kliinilistes
uuringutes 6 mg hüdroklorotiasiidiga ei teatatud olulisest mõjust glükoosi, kolesterooli,
triglütseriidide, naatriumi, magneesiumi ega kaaliumi sisaldusele.

Teatud patsientidel on tiasiidravi seostatud hüperurikeemia ja/või podagra tekkega. Lisaks võib
enalapriil tõsta kusihappe hulka uriinis ning sel viisil hüdroklorotiasiidi hüperurikeemilist toimet
vähendada.

Igal patsiendil, kes saab ravi diureetikumidega, on vajalik perioodiliselt määrata elektrolüütide
sisaldus seerumis.

Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) võivad põhjustada vee või elektrolüütide tasakaaluhäiret
(hüpokaleemiat, hüponatreemiat ja hüpokloreemilist alkaloosi). Vee või elektrolüütide tasakaaluhäire
hoiatustunnusteks on suu kuivus, janu, nõrkus, letargia, unisus, rahutus, lihasvalu või -krambid, lihaste
väsimus, madal vererõhk, oliguuria, tahhükardia ja seedetrakti häired nagu iiveldus ja oksendamine.

Kuigi hüpokaleemia võib tekkida tiasiidide kasutamisel, siis samaaegne ravi enalapriiliga võib
vähendada diureetikumist tingitud hüpokaleemiat. Hüpokaleemia oht on suurim patsientidel, kel on
maksatsirroos, sage diurees, kes suukaudu ei saa piisavalt elektrolüüte ja kes samaaegselt saavad ravi
kortikosteroididega või adrenokortikotroopse hormooniga (AKTH) (vt lõik 4.5).

Kuuma ilmaga võib tursetega patsientidel tekkida hüponatreemia. Kloriidide puudus on üldiselt kerge
ja tavaliselt ei vaja ravi.

Tiasiidid võivad vähendada uriiniga kaltsiumi eritumist ja põhjustada sellega vahelduva ja väikese
kaltsiumi sisalduse tõusu seerumis juhul, kui ei ole teadaolevaid kaltsiumi ainevahetuse häireid.
Tähelepandud hüperkaltseemia võib olla viide varjatud hüperparatüreoidismile. Enne
kõrvalkilpnäärme funktsiooni määramist tuleb tiasiidravi lõpetada.

Tiasiidid on suurendanud magneesiumi eritumist uriiniga. Selle tulemuseks võib olla
hüpomagneseemia.

Dopinguvastane test
Selles ravimis olev hüdroklorotiasiid võib anda positiivse analüütilise tulemuse dopinguvastasele
testile.

Ülitundlikkus
Tiasiidide kasutamisega seotud ülitundlikkusreaktsioonid võivad tekkida nii patsientidel, kellel on
varem esinenud allergia või bronhiaalastma, kui ka neil, kellel varasem allergia anamneesis puudub.
Tiasiidide kasutamisel on esinenud süsteemse erütematoosluupuse ägenemist või tekkimist.

4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Enalapriilmaleaat + hüdroklorotiasiid

Muu antihüpertensiivne ravi
Kasutades koos teiste antihüpertensiivsete preparaatidega võib enalapriilmaleaati ja hüdroklorotiasiidi
hüpotensiivne toime suureneda. Nitroglütseriini ja teiste nitraatide või teiste vasodilataatorite
samaaegne kasutamine võib vererõhku alandada veelgi.

Liitium
AKE inhibiitorite ja liitiumi samaaegsel kasutamisel on kirjeldatud pöörduvat liitiumi sisalduse tõusu
seerumis ja toksiliste toimete sagenemist. Tiasiidide samaaegne kasutamine võib liitiumi taset veelgi
tõsta ja suurendada riski AKE inhibiitoritest tingitud liitiumi toksiliste nähtude tekkeks.

CO-RENITEC’i manustamine koos liitiumiga ei ole soovitatav. Kuid kui see kombinatsioon osutub
aga vajalikuks, tuleks hoolikalt jälgida liitiumi taset seerumis (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVAd) kaasa arvatud selektiivsed tsüklooksügenaas-2
(COX-2) inhibiitorid
Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVAd), kaasa arvatud selektiivsed tsüklooksügenaas-2
(COX-2) inhibiitorid, võivad vähendada diureetikumide ja antihüpertensiivsete ravimite toimet.
Seetõttu võib diureetikumide või angiotensiin II retseptori antagonistide ja AKE inhibiitorite
antihüpertensiivne toime MSPVAde, kaasa arvatud selektiivsed COX-2 inhibiitorid, mõjul nõrgeneda.

MSPVAde (kaasa arvatud COX-2 inhibiitorid) ja angiotensiin II retseptori antagonistide või AKE
inhibiitorite koosmanustamisel avaldub kaaliumi taset tõstev toime ning see võib põhjustada
neerufunktsiooni häire süvenemist. Need toimed on tavaliselt mööduvad. Harvadel juhtudel võib
tekkida äge neerupuudulikkus, seda eelkõige neerufunktsiooni häirega patsientidel (näiteks vanuritel
või vähenenud vedelikumahuga, sh diureetilist ravi saavatel patsientidel). Seetõttu tuleb seda
kombinatsiooni neerufunktsiooni häirega patsientidele manustada ettevaatusega.

AKE inhibiitori ja angiotensiini retseptori blokaatori samaaegne manustamine
Kirjanduses on esitatud andmeid, et väljakujunenud aterosklerootilise haigusega,
südamepuudulikkusega või lõpporgani kahjustusega diabeediga patsientidel on AKE inhibiitori ja
angiotensiini retseptori blokaatori koosmanustamist seostatud hüpotensiooni, süvaminestuse,
hüperkaleemia ja neerutalitluse halvenemise (sh ägeda neerupuudulikkuse) sagedasema esinemisega
võrreldes ühe reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi toimiva aine kasutamisega. Kahekordne
blokeerimine (nt AKE inhibiitori kombineerimine angiotensiin II retseptori antagonistiga) peab
piirduma individuaalselt määratletud juhtudega koos neerufunktsiooni, vere kaaliumisisalduse ja
vererõhu hoolika jälgimisega.

Enalapriilmaleaat

Kaaliumit säästvad diureetikumid või kaaliumipreparaadid
AKE inhibiitorid vähendavad diureetikumist tingitud hüpokaleemiat. Hüperkaleemia tekke
ohuteguriteks on samaaegne kaaliumit säästvate diureetikumide kasutamine (nt spironolaktoon,
eplerenoon, triamtereen või amiloriid), kaaliumipreparaatide ja samuti kaaliumit sisaldavate
soolaasendajate kasutamine. Kui hüpokaleemia esinemisega seoses on nende ravimite samaaegne
kasutamine näidustatud, tuleks seda teha ettevaatusega ja sageli kontrollida kaaliumi sisaldust
seerumis (vt lõik 4.4).

Diureetikumid (tiasiidid või lingudiureetikumid)
Kui eelnevalt on saadud ravi kõrgetes annustes diureetikumidega, võib ravi alustamine enalapriiliga
põhjustada vedelikupuudust ja suurendada hüpotensiooni riski (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Hüpotensiivset
toimet saab vähendada diureetikumide ärajätmisega või vedeliku või soolade manustamise
suurendamisega.

Tritsüklilised antidepressandid/ antipsühhootikumid/ anesteetikumid/ narkootilised ained
AKE inhibiitoritega samaaegselt teatud anesteetiliste ravimite, tritsükliliste antidepressantide ja
antipsühhootikumide kasutamisel võib vererõhku langetav toime tugevneda (vt lõik 4.4).

Sümpatomimeetikumid
Sümpatomimeetikumid võivad AKE inhibiitorite antihüpertensiivset toimet vähendada (vt lõik 4.5).

Diabeediravimid
Epidemioloogiliste uuringute põhjal võib AKE inhibiitorite ja diabeedivastaste ravimite (insuliin,
peroraalsed hüpoglükeemilised ravimid) koos manustamine põhjustada veresuhkrut alandava toime
tugevnemist ja ohtu hüpoglükeemia tekkeks. Tõenäosus sellise koostoime tekkeks oli suurem
kombineeritud ravi kasutamise esimestel nädalatel ja neerupuudulikkusega patsientidel (vt lõigud 4.4
ja 4.8).

Alkohol
Alkohol tugevdab AKE inhibiitorite hüpotensiivset toimet (vt lõik 4.5).

Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütilised ravimid ja beeta-blokaatorid
Enalapriili manustamine koos atsetüülsalitsüülhappe (kardioloogilistes annustes), trombolüütiliste
ravimite ja beeta-blokaatoritega on ohutu.

Kullapreparaadid
Süstitavat kullapreparaati (naatriumaurotiomalaati) ja samaaegselt AKE inhibiitorit (sh enalapriili)
saavatel patsientidel on harva kirjeldatud nitritoidseid reaktsioone (mille sümptomiteks on näo õhetus,
iiveldus, oksendamine ja hüpotensioon).

Hüdroklorotiasiid

Mittedepolariseerivad lihasrelaksandid
Tiasiidid võivad suurendada organismi reaktsiooni tubokurariinile.

Alkohol, barbituraadid või opioidsed analgeetikumid
Võimalik on ortostaatilise hüpotensiooni tugevnemine (vt lõik 4.5).

Diabeediravimid (suukaudsed ravimid ja insuliin)
Vajalik võib olla diabeediravimite annuste korrigeerimine (vt lõigud 4.5 ja 4.8).

Kolestüramiin ja kolestipool (ioonvahetusvaigud)
Ioonvahetusvaikude juuresolekul väheneb hüdroklorotiasiidi imendumine. Nii kolestüramiini kui ka
kolestipooli ühekordne manustamine seob hüdroklorotiasiidi ja vähendab selle imendumist
seedetraktist vastavalt kuni 85 ja 43%.

QT-intervalli pikendavad ravimid (nt kinidiin, prokaiinamiiid, amiodaroon, sotalool)
Suurendavad riski Torsades de pointes tekkeks.

Südameglükosiidid
Hüpokaleemia võib digitaalise toksilisi efekte südamesse suurendada või muuta südame nende suhtes
tundlikumaks (nt südamevatsakeste erutuvuse tõus).

Kortikosteroidid, AKTH
Elektrolüütide varude tühjenemine, eelkõige hüpokaleemia teke.

Kaliureetilised diureetikumid (nt furosemiid), karbenoksoloon või lahtistite liigtarvitamine
Hüdroklorotiasiid võib suurendada kaaliumi ja/või magneesiumi kadu.

Vasopressoorse toimega amiinid (nt noradrenaliin)
Vasopressorite toime võib väheneda (vt lõik 4.5).

Tsütostaatikumid (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat)
Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste ravimite eritumist neerude kaudu ja tugevdada nende
müelosupressiivseid toimeid.

4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus
AKE inhibiitorid:
AKE inhibiitoreid ei soovitata kasutada raseduse esimese trimestri jooksul (vt lõik 4.4).
AKE inhibiitorite kasutamine on vastunäidustatud raseduse teise ja kolmanda trimestri jooksul (vt
lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised andmed ei näita teratogeensuse riski pärast kokkupuudet AKE inhibiitoritega
raseduse esimesel trimestril; siiski ei saa välistada riski vähest suurenemist. Välja arvatud juhul, kui
AKE inhibiitorravi jätkamist peetakse vältimatuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia mõne
muu antihüpertensiivse ravimi kasutamisele, millel on tõestatud ohutusprofiil raseduse ajal. Raseduse
diagnoosimisel tuleb ravi AKE inhibiitoritega otsekohe lõpetada ja vajaduse korral alustada
alternatiivset ravi.

On teada, et kokkupuude AKE inhibiitoritega raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab
fetotoksilisust (neerufunktsiooni langus, oligohüdramnion, aeglustunud kolju luustumine) ja
neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).
Kui kokkupuude AKE inhibiitoritega on toimunud raseduse teisel trimestril, on soovitatav
neerufunktsiooni ja kolju ultraheliuuring.

Lapsi, kelle emad on võtnud AKE inhibiitoreid, tuleb tähelepanelikult jälgida hüpotensiooni suhtes (vt
lõigud 4.3 ja 4.4).

Hüdroklorotiasiid:
Hüdroklorotiasiidi raseduse ajal (eriti raseduse esimesel trimestril) kasutamise kogemus on piiratud.
Loomkatsetest saadud andmed ei ole piisavad. Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri.
Hüdroklorotiasiidi farmakoloogilise toimemehhanismi põhjal võib selle kasutamine teisel ja
kolmandal trimestril kahjustada fetoplatsentaarset perfusiooni ning põhjustada lootel ja vastsündinul
ikterust, elektrolüütide tasakaalu häireid ja trombotsütopeeniat.
Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedusaegsete tursete, rasedusaegse hüpertensiooni või
preeklampsia korral, sest ravim võib vähendada plasmamahtu ja põhjustada platsenta hüpoperfusiooni,
omamata kasulikku toimet haiguse kulule.
Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada essentsiaalse hüpertensiooni raviks rasedatel, välja arvatud
harvaesinevates olukordades, kus alternatiivseid ravivõimalusi ei saa kasutada.

Imetamine
Enalapriil:
Piiratud farmakokineetilised andmed näitavad rinnapiimas väga väikesi kontsentratsioone (vt lõik 5.2).
Kuigi need kontsentratsioonid paistavad kliiniliselt olevat ebatähtsad, ei soovitata CO-RENITECi
kasutada esimestel nädalatel pärast sünnitust ja enneaegsete vastsündinute imetamise ajal võimalike
riskide tõttu toimele südameveresoonkonnale ja neerudele ning kuna kliinilist kogemust ei ole
piisavalt. Vanema vastsündinu korral võib kaaluda CO-RENITECi kasutamist imetaval emal, kui see
ravi on emale vajalik ja last jälgitakse mis tahes kõrvaltoime osas.

Hüdroklorotiasiid:
Hüdroklorotiasiid eritub rinnapiima väikestes kogustes. Suurtes annustes rohket kuse eritust
põhjustavad tiasiidid võivad pärssida rinnapiima teket. CO-RENITECi ei soovitata imetamise ajal
kasutada. Kui CO-RENITECi kasutatakse imetamise ajal, tuleb annused hoida võimalikult väikesed..

4.7. Toime reaktsioonikiirusele

Autojuhtimise ja masinate käsitsemise puhul tuleb arvestada, et ravi ajal võib aeg-ajalt tekkida
pearinglus või väsimus (vt lõik 4.8).

4.8. Kõrvaltoimed

CO-RENITEC'i, enalapriili või hüdroklorotiasiidi üksi manustamisel kas kliinilistes uuringutes või
pärast seda kui ravim oli juba turul on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest:
[Väga sage (>1/10); sage (>1/100, <1/10); aeg-ajalt (>1/1000, <1/100); harv (>1/10000, <1/1000);
väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)]

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: aneemia (kaasa arvatud aplastiline ja hemolüütiline).
Harv: neutropeenia, trombotsütopeenia, agranulotsütoos, luuüdi depressioon, leukopeenia,
pantsütopeenia, lümfadenopaatia, autoimmuunhaigused; hemoglobiini, hematokriti vähenemine.

Endokriinsüsteemi häired
Teadmata: antidiureetilise hormooni puuduliku sekretsiooni sündroom.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: hüpokaleemia, hüperurikeemia; kolesterooli, triglütseriidide sisalduse suurenemine.
Aeg-ajalt: hüpoglükeemia (vt lõik 4.4 ), hüpomagneseemia, podagra **.
Harv: veresuhkru sisalduse suurenemine.
Väga harv: hüperkaltseemia.
(Vt lõik 4.4.)

Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu, depressioon, minestus, maitsetunnetuse muutumine.
Aeg-ajalt: segasus, unisus, unetus, närvilisus, paresteesia, peapööritus, libiido langus**.
Harv: unenägude anomaaliad, unehäired, parees (hüpokaleemiast tingitud).

Silma kahjustused
Väga sage: nägemisteravuse vähenemine.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: tinnitus.

Südame ja vaskulaarsed häired
Väga sage: pearinglus.
Sage: hüpotensioon (sh ortostaatiline hüpotensioon), süvaminestus, valu rindkeres, rütmihäired,
stenokardia, tahhükardia.
Aeg-ajalt: ortostaatiline hüpotensioon, südamepekslemine, müokardiinfarkt või ajuinsult (kõrge
riskiga patsientidel on võimalik sekundaarne teke süveneva hüpotensiooni tõttu (vt lõik 4.4)).
Harv: Raynaud’ fenomen.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Väga sage: köha.
Sage: düspnoe.
Aeg-ajalt: rinorröa, kurgu valu ja hääle kähedus, bronhospasm/astma.
Harv: kopsuinfiltraadid, respiratoorne distress (kaasa arvatud pneumoniit ja kopsuturse), riniit,
allergiline alveoliit/eosinofiilne pneumoonia.

Seedetrakti häired
Väga sage: iiveldus.
Sage: kõhulahtisus, kõhuvalu.
Aeg-ajalt: soolesulgus, kõhunäärmepõletik, oksendamine, düspepsia, kõhukinnisus, anoreksia,
maoärritus, suukuivus, maohaavand, kõhupuhitus**.
Harv: stomatiit/aftoosne haavandumine, glossiit.
väga harv: soolte angioödeem

Maksa ja sapiteede häired
Harv: maksapuudulikkus, maksanekroos (võib olla fataalne), hepatiit - hepatotsellulaarne või
kolestaatiline, kollatõbi, koletsüstiit (eriti patsientidel, kellel on varasemast kolelitiaas).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: lööve (eksanteem).
Ülitundlikkus/angioneurootiline ödeem: on teatatud näo, jäsemete, huulte, keele, neelu ja/või kõri
angioneurootilisest ödeemist (vt lõik 4.4).
Aeg-ajalt: higistamine, nahasügelus, nõgestõbi, alopeetsia.
Harv: multiformne erüteem, Stevens-Johnson’i sündroom, eksfoliatiivne dermatiit, toksiline
epidermaalnekrolüüs, purpur, erütematoosluupus, erütroderma, pemfigus.

On teatatud haigusnähtude kompleksist, mille hulka võivad kuuluda mõned või kõik järgnevad
sümptomid: palavik, serosiit, vaskuliit, lihasvalu/-põletik, liigesvalu/-põletik, positiivsed
antinukleaarsed antikehad, settereaktsiooni kiirenemine, eosinofiilia ja leukotsütoos. Võib esineda ka
löövet, valgustundlikkust või teisi nahanähte.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: lihaskrambid***.
aeg-ajalt: liigesevalu**

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: neeru talitlushäire, neerupuudulikkus, valkkusesus.
Harv: kusevähesus, interstitsiaalne nefriit.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: impotentsus.
Harv: günekomastia.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage: asteenia.
Sage: valu rindades, väsimus.
Aeg-ajalt: halb enesetunne, palavik.

Uuringud
Sage: hüperkaleemia, kreatiniini tõus seerumis.
Aeg-ajalt: uurea tõus seerumis, hüponatreemia.
Harv: maksaensüümide aktiivsuse tõus, bilirubiini tõus seerumis.

* Kliinilistes uuringutes olid esinemissagedused võrreldavad platseebogrupis ja aktiivse ravi
kontrollgruppides
täheldatuga.
** täheldatud ainult 12,5 mg ja 25 mg hüdroklorotiasiidi annustega CO-RENITEC'is
*** esinemissagedus "sage" kehtib 12,5 mg ja 25 mg hüdroklorotiasiidi annustega CO-RENITEC'i
puhul; 6 mg hüdroklorotiasiidi annusega RENITEC PLUS'i puhul on sagedus "aeg-ajalt"

4.9. Üleannustamine

CO-RENITEC'i mürgistuse ravi kohta spetsiifiline informatsioon puudub. Ravi on sümptomaatiline ja
toetav. Ravimi manustamine tuleb lõpetada ja patsienti jälgida. Kui ravim võeti sisse hiljuti,
soovitatakse esile kutsuda oksendamist või teha maoloputus; samuti tuleb korrigeerida elektrolüütide
tasakaaluhäired ning ravida dehüdratsiooni ja hüpotensiooni.

Enalapriilmaleaat

Tänaseni teatatud üleannustamise nähtudest on olulisim ligikaudu kuus tundi pärast ravimi
manustamist algav märgatav hüpotensioon, millega kaasneb reniini-angiotensiini süsteemi blokaad ja
stuupor.
AKE inhibiitorite üleannustamisest tingitud nähtudena võivad muuhulgas tekkida vereringešokk,
elektrolüütide tasakaaluhäired, neerupuudulikkus, hüperventilatsioon, tahhükardia, südamepekslemine,
bradükardia, pearinglus, ärevus ja köha. Pärast 300 mg ja 440 mg enalapriili sissevõtmist suureneb
enalapriilisisaldus seerumis vastavalt 100- ja 200-kordseks, võrreldes tavaliste terapeutiliste annuste
manustamisega.

Tavaliselt soovitatakse üleannustamise korral infusiooni füsioloogilise soolalahusega. Hüpotensiooni
tekkimisel tuleb patsient asetada šokiasendisse. Võimalusel infundeerida angiotensiin II-t ja/või
katehhoolamiine. Kui ravimit võeti hiljuti, võtta kasutusele enalapriilmaleaadi elimineerimiseks
sobivad meetmed (näiteks oksendamise esilekutsumine, maoloputus, absorbentide ja naatriumsulfaadi
manustamine). Enalaprilaat on vereringest hemodialüüsi abil eemaldatav (vt lõik 4.4). Ravile allumatu
bradükardia puhul tuleb paigaldada südamestimulaator. Pidevalt tuleb jälgida seerumi elektrolüütide
tasakaalu, elulisi näitajaid ja seerumi kreatiniini taset.

Hüdroklorotiasiid

Sagedamini esinevad nähud ja sümptoomid on põhjustatud elektrolüütide väljaviimisest
(hüpokaleemia, hüpokloreemia, hüponatreemia) ja liigsest diureesist tingitud dehüdratatsioonist. Kui
patsiendile on manustatud ka südameglükosiide, võib hüpokaleemia süvendada südame rütmihäireid.

5. Farmakoloogilised andmed

5.1. Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid ja diureetikumid,
ATC-kood: C09BA02

CO-RENITEC (enalapriilmaleaat ja hüdroklorotiasiid) on angiotensiini konverteeriva ensüümi
inhibiitori (enalapriilmaleaat) ja diureetikumi (hüdroklorotiasiid) kombineeritud prepraat, mis on
efektiivne hüpertensiooni vastane ravim. Angiotensiini konverteeriv ensüüm (AKE) on
peptidüüldipeptidaas, mis katalüüsib angiotensiin I konversiooni pressoorseks aineks -angiotensiin II-ks. Pärast imendumist hüdrolüüsitakse enalapriil enalaprilaadiks, mis pärsib
angiotensiini konverteerivat ensüümi. AKE inhibeerimise tagajärjena väheneb angiotensiin II sisaldus
seerumis, mis viib plasma reniini aktiivsuse suurenemiseni (reniini vabanemise negatiivse tagasiside
blokeerimise tõttu) ja aldosterooni sekretsiooni vähenemiseni. Hüdroklorotiasiid on diureetiline ning
antihüpertensiivne aine, mis suurendab plasma reniini aktiivsust. Tiasiidide antihüpertensiivse toime
mehhanism on teadmata. Hüdroklorotiasiid ei mõjuta tavalist vererõhku.

CO-RENITEC’il on antihüpertensiivne ning diureetiline toime. Enalapriilmaleaati ja
hüdroklorotiasiidi on hüpertensiooni raviks kasutatud koos ja eraldi. Kliinilistes uuringute oli vererõhu
alanemise määr enalapriili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni puhul suurem, kui eraldi manustatuna.
Lisaks püsib CO-RENITEC’i antihüpertensiivne toime vähemalt 24 tundi.

AKE on identne kininaas II-ga. Seega võib enalapriil blokeerida ka bradükiniini, tugevatoimelise
vasodilataatorpeptiidi degradatsiooni. Kuid selle roll enalpriili terapeutilise toime juures vajab
selgitamist.

Samal ajal kui enalapriili vererõhku langetava toime mehhanism arvatakse peamiselt seisnevat reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi (millel on põhiroll vererõhu regulatsioonis) pärssimises, avaldab
enalapriil antihüpertensiivset toimet isegi seerumi madala reniinisisaldusega patsientidel.

Hüpertooniaga patsientidele enalapriilmaleaadi manustamisel alaneb vererõhk nii lamades kui seistes
ning südame löögisagedus oluliselt ei muutu.

Väga harva tekib sümptomaatiline posturaalne hüpotensioon. Mõnel patsiendil võtab optimaalne
vererõhu languse saavutamine aega mitu ravinädalat. Enalapriilmaleaadi manustamise järsul
katkestamisel ei ole täheldatud kiiret vererõhu tõusu.

Enalapriili üksikannuse suukaudsel manustamisel saabub efektiivne AKE inhibitsioon 2 kuni 4 tunni
möödudes. Antihüpertensiivset toimet võib märgata ühe tunni möödudes ning maksimaalne vererõhku
langetav toime ilmneb 4...6 tundi peale manustamist. Toime kestus sõltub kasutatud annusest. Kuid
soovitatavate annuste kasutamisel kestab antihüpertensiivne ja hemodünaamiline toime 24 tundi.

Enalapriiliga teostatud hemodünaamika uuringutes osalenud essentsiaalse hüpertensiooniga
patsientidel kaasnes vererõhu langusega perifeerse vastupanu vähenemine, mis suurendas südame
väljutusmahtu, kuid südamelöögisagedus muutus vähe või üldsegi mitte. Enalapriilmaleaadi
manustamise järgselt paranes verevoolutus neerudes, glomerulaarfiltratsioon ei muutunud. Puuduvad
viited naatriumi või vee retentsiooni kohta. Kuid ravieelselt madala glomerulaarfiltratsiooniga
patsientidel vastavad näitajad paranesid.

Antihüpertensiivne ravi enalapriiliga viib vasaku vatsakese hüpertroofia märkimisväärsele
regressioonile, kusjuures samaaegselt säilub vasaku vatsakese süstoolne jõud.

Fikseeritud annustega enalapriili ja hüdroklorotiasiidi mõju haigestumusele ja suremusele ei ole
uuritud.

5.2. Farmakokineetilised omadused

Suu kaudu manustatud enalapriilmaleaat imendub kiiresti, maksimaalne kontsentratsioon seerumis
saavutatakse ühe tunni möödudes. Uriini analüüsid näitavad, et suukaudsest enapriilmaleaadist
imendub ligikaudu 60% enalapriili. Suukaudse enalapriili imendumist ei mõjuta toidu olemasolu
seedetraktis.

Imendumise järgselt metaboliseerub enalapriil kiiresti ja suurel määral maksas aktiivseks
metaboliidiks - enalaprilaadiks, mis on tugevatoimeline angiotensiini konverteeriva ensüümi
inhibiitor. Enalaprilaadi maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub 3...4 tundi pärast suukaudset
manustamist. Enalapriil eritub peamiselt neerude kaudu. Põhikomponendid uriinis on enalaprilaat
(ligikaudu 40% annusest) ning muutumatul kujul enalapriil. Puuduvad muud andmed enalapriili
olulise metaboliseerumise kohta, va enalaprilaadiks muundumine.
Enalaprilaadi seerumikontsetratsiooni profiilile on iseloomulik pikenenud lõppfaas, mis on tõenäoliselt
seostatav AKE-le seondumisega.
Normaalse neerufunktsiooniga isikutel saavutati enalaprilaadi seerumikontsentratsioonide püsiseisund
neljandaks enalapriilmaleaadi manustamise päevaks. Enalapriili imendumise ja hüdrolüüsi ulatus on
raviannuste piires sarnane.

Terapeutiliselt olulises kontsentratsioonivahemikus seondub enalaprilaat inimese plasmavalkudele
kuni 60% ulatuses.

Puuduvad muud andmed enalapriili olulise metaboliseerumise kohta, va enalaprilaadiks muundumine.
Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru, vaid eritub kiiresti neerude kaudu.

Enalaprilaat eritub peamiselt neerude kaudu. Põhikomponendid uriinis on enalaprilaat (ligikaudu 40%
annusest) ning muutumatul kujul enalapriil (ligikaudu 20%). Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru, vaid
eritub kiiresti neerude kaudu. Vähemalt 61% suukaudselt manustatud annusest eritub muutumatul
kujul 24 tunni jooksul.

Neerupuudulikkus
Neerupuudulikkusega patsientidel suureneb enalapriili ja enalaprilaadi sisaldus seerumis. Kerge kuni
keskmise neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens 40...60 ml/min) oli pärast 5 mg
enalapriili üks kord päevas manustamist enalaprilaadi AUC püsiseisundis ligikaudu kaks korda
kõrgem võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega. Raske neerupuudulikkuse korral
(kreatiniini kliirens ≤30 ml/min) suurenes AUC ligikaudu 8 korda. Enalapriilmaleaadi korduvannuste
manustamise järgselt saavutatud enalaprilaadi efektiivne poolväärtusaeg on sellise raskusastme
neerupuudulikkuse puhul pikenenud ja aeg püsiseisundi saavutamiseni edasilükkunud. (Vt lõik 4.2.)
Enalaprilaati saab üldvereringest hemodialüüsi teel eemaldada. Dialüüsi kliirens on 62 ml/min.

Imetamine
Viiel sünnitanud naisel oli enalapriili keskmine maksimumkontsentratsioon rinnapiimas pärast 20 mg
suukaudset üksikannust 1,7 mikrogrammi/l (vahemik 0,54...5,9 mikrogrammi/l) 4...6 tundi pärast
annust. Enalaprilaadi keskmine maksimumkontsentratsioon oli 1,7 mikrogrammi/l (vahemik 1,2...2,3
mikrogrammi/l).
Maksimumkontsentratsioonid tekkisid 24-tunnise perioodi jooksul erinevatel aegadel. Kasutades
maksimumkontsentratsiooni andmeid rinnapiimas, hinnatakse ainult rinnapiima toidul oleva
vastsündinu maksimaalseks sissevõetavaks koguseks 0,16% ema kehakaalu järgi kohandatud annusest.
Suukaudselt 10 mg enalapriili 11 kuud igapäevaselt võtnud naisel oli enalapriili
maksimumkontsentratsioon rinnapiimas 2 mikrogrammi/l 4 tundi pärast annust ja enalaprilaadi
maksimumkontsentratsioon oli 0,75 mikrogrammi/l ligikaudu 9 tundi pärast annust. Rinnapiimas
mõõdetud enalapriili ja enalaprilaadi üldkogus 24 tunni jooksul oli vastavalt 1,44 mikrogrammi/l ja
0,63 mikrogrammi/l. Rinnapiimas oli enalaprilaadi kontsentratsioon (<0,2 mikrogrammi/l)
tuvastamatu 4 tundi pärast 5 mg enalapriili üksikannust ühel emal ja 10 mg korral kahel emal;
enalapriili kontsentratsioone ei määratud.

5.3. Prekliinilised ohutusandmed

Tavapärased farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse
prekliinilised uuringud ei ole näidanud spetsiaalseid kahjulikke toimeid inimesele.
Reproduktsioonitoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud enalapriili kahjulikku toimet rottide
viljakusele ja reproduktiivsusele, samuti pole täheldatud loote väärarenguid põhjustavat toimet.
Uuringus, kus emastele rottidele manustati ravimit enne viljastumist ja kogu tiinuse vältel, tõusis
laktatsiooniperioodis järglaste suremus. Ravim läbib platsentaarbarjääri ja imendub rinnapiima.
AKE inhibiitorite puhul on kirjeldatud loote tervisele kahjulikku toimet (põhjustab loote kahjustumist
ja/või surma), kui ravimit manustada teisel ja kolmandal rasedustrimestril.

Hüdroklorotiasiid läbib platsentaar- kuid mitte hemato-entsefaalbarjääri.

6. Farmatseutilised andmed

6.1. Abiainete loetelu

CO-RENITEC 20 mg/ 12,5 mg
Naatriumvesinikkarbonaat
Laktoosmonohüdraat
Maisitärklis
Eelgeelistatud tärklis
Kollane raudoksiid (E172)
Magneesiumstearaat

6.2. Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3. Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

CO-RENITEC 20 mg/ 12,5 mg tablette on pakendis 28 tk.

6.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Erinõuded puuduvad.

7. Müügiloa hoidja

TEISESE

First Pharma OÜ
Endla 69/Keemia 4
10615 Tallinn
Eesti

8. Müügiloa number

TEISESE

821013

9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev

TEISESE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

2.09.2013

10. Teksti läbivaatamise kuupäev

Ravimiametis kinnitatud septembris 2013