ACLEXA

Toimeained: tselekoksiib

Ravimi vorm: kõvakapsel

Ravimi tugevus: 200mg 30TK

Retseptiravim

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Ravimi patsiendi infolehe PDF

1. Mis ravim on ACLEXA ja milleks seda kasutatakse

Aclexat kasutatakse täiskasvanutel reumatoidartriidi, osteoartroosi ja anküloseeriva spondüliidi
nähtude ja sümptomite leevendamiseks.

Aclexa kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse mittesteroidseteks põletikuvastasteks aineteks
(MSPVA), ja täpsemalt alarühma, mida nimetatakse tsüklooksügenaas-2 (COX-2) inhibiitoriteks. Teie
organism toodab prostaglandiine, mis võivad põhjustada valu ja põletikku. Selliste seisundite puhul
nagu reumatoidartriit ja osteoartroos toodab teie organism neid rohkem. Aclexa pärsib
prostaglandiinide tootmist ja vähendab sellega valu ning põletikku.

2. Mida on vaja teada enne ACLEXA võtmist

Teile on Aclexat määranud teie arst. Järgnev teave aitab teil saada parimaid tulemusi ravis Aclexaga.
Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Ärge võtke Aclexat:
- kui olete tselekoksiibi või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes
allergiline;
- kui teil on esinenud allergilisi reaktsioone sulfoonamiidideks nimetatavate ravimite (teatud
antibiootikumid, mida kasutatakse infektsioonide raviks) suhtes;
- kui teil on praegu mao või seedetrakti haavand või mao või seedetrakti verejooks;
- kui teil on pärast atsetüülsalitsüülhappe või teiste mittesteroidsete põletiku ja valu vastaste
ravimite (MSPVA) võtmist esinenud astma, ninapolüübid, raske ninakinnisus või allergiline
reaktsioon, näiteks sügelev nahalööve, näo, huulte, keele või kõri turse, hingamisraskused või
vilistav hingamine;
- kui te olete rase. Kui te võite ravi ajal rasestuda, peate oma arstiga arutama rasestumise
vältimise meetodeid;
- kui te imetate last;
- kui teil on raske maksahaigus;
- kui teil on raske neeruhaigus;

- kui teil on põletikuline soolehaigus, nagu haavandiline koliit või Crohni tõbi;
- kui teil on südamepuudulikkus, kindlakstehtud südame isheemiatõbi või tserebrovaskulaarne
haigus, st teil on diagnoositud südameinfarkt, insult või transitoorne isheemiline atakk (aju
verevarustuse ajutine vähenemine, tuntud ka nime all miniinsult), stenokardia või südame- või
ajuveresoonte ummistus;
- kui teil on või on olnud vereringehäired (perifeersete arterite haigus) või kui teile on tehtud
jalaarterite operatsioon.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud
Enne Aclexa võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga:
- kui teil on varem olnud mao või soolte haavand või verejooks;
(Ärge võtke Aclexat, kui teil on praegu mao või soolte haavand või verejooks).
- kui te võtate atsetüülsalitsüülhapet (ka väikeses annuses südame kaitseks);
- kui te kasutate vere hüübivust vähendavaid ravimeid (nt varfariin);
- kui te kasutate Aclexat samal ajal koos teiste MSPVA-dega, mis ei ole atsetüülsalitsüülhape
nagu ibuprofeen või diklofenak. Nende ravimite kooskasutamist tuleb vältida;
- kui te suitsetate, teil on suhkurtõbi, kõrgenenud vererõhk või suurenenud kolesteroolisisaldus;
- kui teil on südame-, maksa- või neeruprobleemid, on võimalik, et teie arst peab teid regulaarselt
jälgima;
- kui teil on vedelikupeetus (tursed hüppeliigeste ja labajalgade piirkonnas);
- kui teil on näiteks haigusest, kõhulahtisusest või diureetikumide (kasutatakse organismist
vedeliku väljaviimiseks) kasutamisest tingitud vedeliku kaotus;
- kui teil on olnud raske allergiline reaktsioon või raske nahareaktsioon ükskõik millisele
ravimile;
- kui te tunnete end haigena infektsiooni tõttu või arvate, et teil on mingi nakkus, sest Aclexa võib
maskeerida palavikku ja muid nakkuse ning põletiku nähte;
- kui olete üle 65-aastane, on võimalik, et teie arst peab teid regulaarselt jälgima;.

Nagu teiste MSPVA-de (nt ibuprofeen või diklofenak) puhul, võib ka see ravim põhjustada vererõhu
tõusu ja seetõttu on võimalik, et teie arst peab teie vererõhku regulaarselt jälgima.

Tselekoksiibi kasutamisel on teatatud mõnedest rasketest maksareaktsioonidest, sealhulgas raskest
maksapõletikust, maksakahjustusest, maksapuudulikkusest (mõnedel juhtudel lõppenud surmaga või
nõudnud maksasiirdamist). Nende kõrvaltoime teatiste alusel, kus oli olemas reaktsiooni tekkeaeg,
tekkisid kõige raskemad maksareaktsioonid ühe kuu jooksul pärast ravi algust.

Aclexa võib raskendada rasestumist. Peate teavitama oma arsti, kui kavatsete rasestuda või kui teil on
olnud probleeme rasestumisega (vt lõik „Rasedus, imetamine ja viljakus“).

Muud ravimid ja Aclexa
Mõned ravimid võivad mõjutada teiste ravimite toimet. Teatage oma arstile või apteekrile, kui te
kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid, sealhulgas
käsimüügiravimeid:

dekstrometorfaan (kasutatakse köha raviks);
-

AKE inhibiitorid või angiotensiin II antagonistid (kasutatakse kõrge vererõhu ja
-
südamepuudulikkuse raviks);

diureetikumid (kasutatakse ülemäärase vedeliku eemaldamiseks organismist);
-

flukonasool ja rifampitsiin (kasutatakse seen- ja bakteriaalsete infektsioonide raviks);
-

varfariin või muud suukaudsed antikoagulandid („verd vedeldavad” ravimid, mis
-
vähendavad vere hüübivust);

liitium (kasutatakse teatud tüüpi depressiooni raviks);
-

muud ravimid depressiooni, unehäirete, kõrge vererõhu või ebaregulaarse südametöö
-
raviks;

neuroleptikumid (kasutatakse teatud vaimsete häirete raviks);
-

metotreksaat (kasutatakse reumatoidartriidi, psoriaasi ja leukeemia raviks);
-

karbamasepiin (kasutatakse epilepsia/krampide ja mõnede valu või depressiooni
-
vormide raviks);


barbituraadid (kasutatakse epilepsia/krampide ja teatud unehäirete raviks);
-

tsüklosporiin ja takroliimus (kasutatakse immuunsüsteemi pärssimiseks, näiteks organite
-
siirdamise järel).

Aclexat võib võtta koos atsetüülsalitsüülhappe väikese annusega (75 mg ööpäevas või vähem). Enne
mõlema ravimi samaaegset kasutamist pidage nõu oma arstiga.

Rasedus, imetamine ja viljakus
Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi
kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Aclexat ei tohi kasutada rasedad või rasestumisvõimelised naised (st viljakas eas naised, kes ei kasuta
tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid). Kui te rasestute ravi ajal Aclexaga, peate ravi katkestama ja
võtma alternatiivse ravi saamiseks ühendust oma arstiga.

Aclexat ei tohi imetamise ajal kasutada.

Aclexa võib muuta rasestumise raskemaks (vt lõik Hoiatused ja ettevaatusabinõud).

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Enne autojuhtimist või masinatega töötamist peate teadma, kuidas te reageerite ravile Aclexaga. Kui te
pärast Aclexa võtmist tunnete pearinglust või uimasust, siis ärge juhtige autot ega käsitsege masinaid
enne, kui tunnete ennast jälle normaalselt.

Aclexa sisaldab laktoosi
Kui arst on öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate enne ravimi kasutamist konsulteerima arstiga.

3. Kuidas ACLEXA võtta

Kuidas Aclexat võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski
kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kui teil on tunne, et Aclexa toime on liiga tugev või liiga
nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Teie arst ütleb teile, kui suure annuse peate võtma. Et südameprobleemidega seotud kõrvaltoimete risk
võib suureneda koos annuse ja kasutamise kestusega, on tähtis, et kasutaksite kõige väiksemat annust,
mis hoiab teie valu kontrolli all. Te ei tohi võtta Aclexat kauem, kui on vajalik sümptomite kontrolli
alla saamiseks.

Aclexa tuleb alla neelata tervena koos klaasitäie veega. Kapsleid võib võtta ükskõik millal ööpäeva
jooksul koos toiduga või ilma. Püüdke siiski võtta Aclexa annuseid iga päev samal ajal.

Kui teie sümptomid ei leevene, võtke oma arstiga ühendust kahe nädala jooksul pärast ravi alustamist.

Soovitatav annus
Osteoartroosi puhul on tavaline annus 200 mg ööpäevas, mida teie arst võib vajaduse korral
suurendada maksimaalselt 400 mg-ni.
Tavaline annus on:
- üks 200 mg kapsel üks kord ööpäevas või
- üks 100 mg kapsel kaks korda ööpäevas.

Reumatoidartriidi puhul on tavaline annus 200 mg ööpäevas, mida teie arst võib vajaduse korral
suurendada maksimaalselt 400 mg-ni.
Tavaline annus on:
- üks 100 mg kapsel kaks korda ööpäevas.

Anküloseeriva spondüliidi puhul on tavaline annus 200 mg ööpäevas, mida teie arst võib vajaduse

korral suurendada maksimaalselt 400 mg-ni.
Tavaline annus on:
- üks 200 mg kapsel üks kord ööpäevas või
- üks 100 mg kapsel kaks korda ööpäevas.

Neeru- või maksaprobleemid: veenduge, et teie arst teab teie maksa- või neeruprobleemidest, sest
sellisel juhul võite vajada väiksemat annust.

Eakad patsiendid, eriti kehakaaluga alla 50 kg: kui te olete üle 65 aasta vana ja eriti juhul, kui te
kaalute alla 50 kg, peab teie arst teid võib-olla hoolikamalt jälgima.

Lapsed: Aclexa on ette nähtud ainult täiskasvanutele ja lapsed seda kasutada ei tohi.

Maksimaalne ööpäevane annus
Te ei tohi võtta rohkem kui 400 mg ravimit ööpäevas (4 kapslit Aclexa 100 mg või 2 kapslit Aclexa
200 mg).

Kui te võtate Aclexat rohkem kui ette nähtud
Te ei tohi võtta rohkem kapsleid kui arst on teile määranud. Kui olete kogemata võtnud liiga palju
kapsleid, siis pöörduge oma arsti või apteekri poole või haiglasse ja võtke ravim endaga kaasa.

Kui te unustate Aclexat võtta
Kui te unustate kapsli võtta, tehke seda niipea, kui see teile meenub. Ärge võtke kahekordset annust,
kui kapsel jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Aclexa võtmise
Järsk ravi lõpetamine võib põhjustada sümptomite süvenemist. Ärge lõpetage Aclexa võtmist enne,
kui teie arst on teile seda öelnud. Teie arst võib teile öelda, et enne ravi täielikku lõpetamist peate
annust järk-järgult vähendama.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida
selles infolehes ei ole nimetatud, rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

Allpool loetletud kõrvaltoimeid täheldati liigesehaigustega patsientidel, kes võtsid Aclexat.
Tärniga (*) märgitud kõrvaltoimed on allpool ära toodud suurema esinemissagedusega kui
täheldati patsientidel, kes võtsid Aclexat käärsoole polüüpide ärahoidmiseks. Nendes uuringutes
võtsid patsiendid Aclexat suurtes annustes ja pika aja jooksul.

Kui teil tekib mõni järgmistest kõrvaltoimetest, lõpetage Aclexa võtmine ja rääkige sellest kohe
oma arstile:
Kui teil esineb:
- allergiline reaktsioon, nagu nahalööve, näo turse, vilistav hingamine või hingamisraskused;
- südameprobleemid, näiteks valu rindkeres;
- tugev kõhuvalu või mao- või sooleverejooksu nähud, näiteks musta värvi või veresegune
väljaheide või veriokse;
- nahareaktsioon, näiteks lööve, villide teke või naha koorumine;
- maksapuudulikkus (selle sümptomid võivad olla iiveldus, kõhulahtisus, ikterus (teie nahk
või silmavalged värvuvad kollaseks)).

Väga sage: võib esineda rohkem kui 1 inimesel 10-st:

- kõrge vererõhk*.

Sage: võib esineda kuni 1 inimesel 10-st:
- südameinfarkt*;
- vedeliku kogunemine organismi koos hüppeliigeste, jalgade ja/või käte tursega;
- kuseteede infektsioonid;
- hingeldus*, sinusiit (põskkoobaste põletik, põskkoobaste nakkus, põskkoobaste kinnisus või
valu), ninakinnisus või nohu, kurguvalu, köha, külmetus, gripilaadsed sümptomid;
- pearinglus, unehäired;
- oksendamine*, kõhuvalu, kõhulahtisus, seedehäired, kõhupuhitus;
- lööve, sügelus;
- lihasjäikus;
- neelamisraskused*;
- olemasolevate allergiate süvenemine.

Aeg-ajalt: võib esineda kuni 1 inimesel 100st:
- insult*;
- südamepuudulikkus, palpitatsioonid (südamepekslemine), kiire südametöö;
- kõrge vererõhu edasine tõus;
- muutused maksafunktsiooni kajastavates vereproovides;
- muutused neerufunktsiooni kajastavates vereproovides;
- aneemia (punavereliblede muutused, mis võivad põhjustada kurnatust ja hingeldust);
- ärevus, depressioon, väsimus, unisus, kihelustunne (torkimistunne);
- suur kaaliumisisaldus vereanalüüside tulemustes (võib põhjustada iiveldust, kurnatust,
lihasnõrkust või südamepekslemist);
- nägemishäired või ähmane nägemine, kohin kõrvus, valu ja haavandid suus, kuulmisraskused*;
- kõhukinnisus, röhitsus, maopõletik (seedehäired, kõhuvalu või oksendamine), mao- või
soolepõletiku süvenemine;
- jalakrambid;
- sügelev kublaline lööve (nõgeslööve).

Harv: võib esineda kuni 1 inimesel 1000-st:
- haavandid (verejooks) maos, söögitorus või sooles või soolerebend (võib põhjustada kõhuvalu,
palavikku, iiveldust, oksendamist, soolesulgust), tume või must väljaheide, söögitoru põletik
(võib põhjustada neelamisraskusi), kõhunäärmepõletik (võib põhjustada kõhuvalu);
- vere valgeliblede arvu vähenemine (mis aitavad organismi kaitsta nakkuste eest) ja
vereliistakute arvu vähenemine (suurem tõenäosus veritsuste või verevalumite tekkeks);
- liigutuste koordineerimise raskused;
- segasusseisund, maitsetundlikkuse muutused;
- suurenenud valgustundlikkus;
- juuste väljalangemine.

Teadmata: ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel:
- surmaga lõppev ajuverejooks;
- rasked allergilised reaktsioonid (sealhulgas potentsiaalselt surmaga lõppev anafülaktiline šokk),
mis võivad põhjustada nahalöövet, näo, huulte, keele või kõri turset, vilistavat hingamist või
hingamisraskusi, neelamisraskusi;
- mao või soolte verejooks (võib põhjustada verist väljaheidet või oksendamist), peen- või
käärsoolepõletik, iiveldus;
- rasked nahaseisundid, näiteks Stevensi-Johnsoni sündroom, eksfoliatiivne dermatiit ja
epidermise toksiline nekrolüüs (võib põhjustada löövet, villide teket või naha koorumist) ja äge
generaliseerunud eksantematoosne bulloos (punane turses nahapiirkond paljude väikeste
mädavillidega);
- hiline allergiline reaktsioon selliste võimalike sümptomitega nagu lööve, näoturse, palavik,
lümfisõlmede paistetus ja analüüsitulemuste kõrvalekalded (nt maksaanalüüsides,
vereanalüüsides (eosinofiilia, teatud tüüpi valgevereliblede arvu suurenemine));
- maksapuudulikkus, maksakahjustus ja raske maksapõletik (mõnikord lõpeb surmaga või vajab

maksasiirdamist). Sümptomiteks võivad olla iiveldus, kõhulahtisus, ikterus (nahk või
silmavalged värvuvad kollaseks), tume uriin, hele väljaheide, kergesti tekkivad verejooksud,
sügelus või külmavärinad;
- neeruprobleemid (võimalik neerupuudulikkus, neerupõletik);
- verehüüve kopsude veresoontes. Sümptomite hulka kuuluvad äkki tekkiv hingeldus, terav valu
hingamisel või kollaps;
- korrapäratu südametöö;
- meningiit (aju ja seljaaju ümbritseva kesta põletik);
- hallutsinatsioonid;
- epilepsia süvenemine (võimalikud sagedamad ja/või raskemad hood);
- veresoonte põletik (võib põhjustada palavikku, valu, lillasid laike nahal);
- silma arteri või veeni ummistus, mis viib osalise või täieliku nägemiskaotuseni, konjunktiivi
põletik, verejooks silmas;
- puna- ja valgevereliblede ning vereliistakute arvu vähenemine (võib põhjustada väsimust,
kergesti tekkivaid verevalumeid, sagedasi ninaverejookse ja infektsioonide suurenenud riski);
- valu rinnus;
- lõhnatundlikkuse häired;
- naha värvuse muutus (verevalumid), lihasvalu ja -nõrkus, liigesevalu;
- menstruaalhäired;
- peavalu, punetus;
- väike naatriumisisaldus vereanalüüside tulemustes (võib põhjustada isukaotust, peavalu,
iiveldust, lihaskrampe ja nõrkust).

Kliinilistes uuringutes, kus ei uuritud artriiti ega artriidilaadseid seisundeid ja kus Aclexat võeti
annuses 400 mg ööpäevas kuni 3 aasta jooksul, täheldati järgnevaid täiendavaid kõrvaltoimeid.

Sage: võib esineda 1 kasutajal 10-st:
- südameprobleemid: stenokardia (valu rinnus);
- kõhuprobleemid: ärritatud soole sündroom (võib hõlmata kõhuvalu, kõhulahtisust, seedehäireid;
kõhupuhitust);
- neerukivid (mis võivad põhjustada kõhu- või seljavalu, verd uriinis), urineerimisraskused;
- kehakaalu tõus.

Aeg-ajalt: võib esineda 1 kasutajal 100-st:
- süvaveenide tromboos (verehüüve tavaliselt jalas, mis võib põhjustada sääremarja valu, turset
või punetust või hingamisprobleeme);
- kõhuprobleemid: maoinfektsioon (mis võib põhjustada mao ja soolte ärritust ning haavandeid);
- alajäseme murd;
- vöötohatis, nahainfektsioon, ekseem (kuiv sügelev lööve), pneumoonia (kopsuinfektsioon
(võimalik köha, palavik, hingamisraskused));
- hõljumid silmas, mis põhjustavad nägemise hägustumist või nägemishäireid, vertiigo
(peapööritus) sisekõrvaprobleemide tõttu, igemete valulikkus, põletik või veritsus,
suuhaavandid;
- ülemäärane urineerimine öösel, verejooks päraku veenikomudest/hemorroididest, sage
roojamine;
- rasvladestused nahas või mujal, ganglionitsüstid (kahjutu turse käe või jala liigeste ning
kõõluste kohal või ümber), kõnehäired, ebanormaalne või väga tugev verejooks tupest,
rinnavalu;
- suur naatriumisisaldus vereanalüüside tulemustes.

Kõrvaltoimetest teavitamine
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla
ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada
www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas ACLEXA säilitada

Kuidas Aclexat säilitada


Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja blistril pärast "EXP".
Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära
ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Aclexa sisaldab
- Toimeaine on tselekoksiib.
Üks 100 mg kõvakapsel sisaldab 100 mg tselekoksiibi.
Üks 200 mg kõvakapsel sisaldab 200 mg tselekoksiibi.
- Teised 100 mg kõvakapsli koostisosad (abiained) on laktoosmonohüdraat, povidoon K30,
naatriumkroskarmelloos, naatriumlaurüülsulfaat ja magneesiumstearaat (E572) kapsli sisus ning
želatiin ja titaandioksiid (E171) kapsli kestas.
- Teised 200 mg kõvakapsli koostisosad (abiained) on: laktoosmonohüdraat, povidoon K30,
naatriumkroskarmelloos, naatriumlaurüülsulfaat ja magneesiumstearaat (E572) kapsli sisus ning
želatiin, titaandioksiid (E171) ja kollane raudoksiid (E172) kapsli kestas.

Kuidas Aclexa välja näeb ja pakendi sisu
100 mg kõvakapslil on valge keha ja kaas, pikkus 15,4…16,2 mm. Kapslid sisaldavad valgeid või
peaaegu valgeid graanuleid.
200 mg kõvakapslil on pruunikaskollane keha ja kaas, pikkus 18,9…19,7 mm. Kapslid sisaldavad
valgeid või peaaegu valgeid graanuleid.

100 mg ja 200 mg kapslid on müügil karpides, mis sisaldavad 10, 20, 30, 40, 50, 60, 90 ja 100 kapslit
blisterpakendites.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja
Krka, d.d., Novo mesto
Šmarješka cesta 6
8501 Novo mesto,
Sloveenia

Tootjad
KRKA d. d. Novo mesto
Šmarješka cesta 6,
8501 Novo mesto
Sloveenia

ja

TAD Pharma GmbH
Heinz-Lohmann-Straße 5
27472 Cuxhaven
Saksamaa

Infoleht on viimati uuendatud detsembris 2013.



Ravimi omaduste kokkuvõte

Ravimi omaduste kokkuvõtte PDF

1. Ravimpreparaadi nimetus

Aclexa 100 mg kõvakapslid
Aclexa 200 mg kõvakapslid

2. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

Üks 100 mg kõvakapsel sisaldab 100 mg tselekoksiibi.
Üks 200 mg kõvakapsel sisaldab 200 mg tselekoksiibi.
INN. Celecoxibum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

100 mg
200 mg

kõvakapslid
kõvakapslid
veevaba laktoos
24 mg
47 mg

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. Ravimvorm

Kõvakapsel (kapsel).

100 mg: kapslil on valge keha ja kaas, pikkus 15,4…16,2 mm, kapslid sisaldavad valgeid või peaaegu
valgeid graanuleid.

200 mg: kapslil on pruunikaskollane keha ja kaas, pikkus 18,9…19,7 mm, kapslid sisaldavad valgeid
või peaaegu valgeid graanuleid.

4. Kliinilised andmed

4.1. Näidustused

Osteoartroosi, reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi sümptomaatiline ravi täiskasvanutel.

Selektiivse COX-2 inhibiitori määramisel tuleb hinnata patsiendi kõiki riskifaktoreid (vt lõigud 4.3,
4.4).

4.2. Annustamine ja manustamisviis

Et kardiovaskulaarsed riskid võivad suureneda koos tselekoksiibi suurema annuse ja ravi kestuse
pikenemisega, tuleb ravimit võtta võimalikult lühikest aega ja kasutada väikseimat efektiivset
ööpäevast annust. Patsiendi sümptomaatilise ravi vajadust ja ravivastust tuleb perioodiliselt uuesti
hinnata, eriti osteoartroosiga patsientidel (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.8 ja 5.1).

Osteoartroos: tavaline soovitatav ööpäevane annus on 200 mg võetuna üks kord ööpäevas või
jagatuna kaheks üksikannuseks. Mõnel patsiendil, kellel selle annusega sümptomid piisavalt ei
leevene, võib vajadusel annust suurendada 200 mg-ni kaks korda ööpäevas. Kui ravist saadav kasu
kahe nädala jooksul ei suurene, tuleb kaaluda teisi ravivõimalusi.

Reumatoidartriit: soovitatav ööpäevane algannus on 200 mg jagatuna kaheks üksikannuseks.
Annust võib vajaduse korral hiljem suurendada 200 mg-ni kaks korda ööpäevas. Kui ravist saadav
kasu kahe nädala jooksul ei suurene, tuleb kaaluda teisi ravivõimalusi.

Anküloseeriv spondüliit: soovitatav ööpäevane annus on 200 mg üks kord ööpäevas või jagatuna
kaheks üksikannuseks. Mõnel patsiendil, kellel selle annusega sümptomid piisavalt ei leevene, võib
annust suurendada 400 mg-ni üks kord ööpäevas või jagada kaheks üksikannuseks. Kui ravist
saadav kasu kahe nädala jooksul ei suurene, tuleb kaaluda teisi ravivõimalusi.

Maksimaalne soovitatav ööpäevane annus kõigil näidustusel on 400 mg.

Eakad patsiendid (> 65 aastat): nagu nooremate täiskasvanute puhul, tuleb algul kasutada 200 mg
ööpäevas. Annust võib vajaduse korral hiljem suurendada 200 mg-ni kaks korda ööpäevas. Eriline
ettevaatus on vajalik eakatel patsientidel kehamassiga alla 50 kg (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustusega patsiendid: mõõduka maksakahjustusega patsientidel (seerumi albumiinisisaldus
25…35 g/l) tuleb ravi alustada poole väiksema annusega soovitatavast. Kogemus sellistel patsientidel
piirdub maksatsirroosi põdevate patsientidega (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).

Neerukahjustusega patsiendid: tselekoksiibi kasutamiskogemus kerge või mõõduka neerukahjustusega
patsientidel on piiratud, mistõttu tuleb selliseid patsiente ravida ettevaatlikult (vt lõigud 4.3, 4.4 5.2).

Lapsed: tselekoksiibi kasutamine lastel ei ole näidustatud.

CYP2C9 aeglased metaboliseerijad: patsientidele, kes on teadaolevad või kahtlustatavad aeglased
CYP2C9 metaboliseerijad genotüpiseerimise või varasema anamneesi/kogemuse alusel teiste CYP2C9
substraatidega, tuleb tselekoksiibi manustada ettevaatlikult, sest annusest sõltuvate kõrvaltoimete risk
on suurenenud. Kaaluda annuse vähendamist pooleni soovitatavast minimaalsest annusest (vt lõik 5.2).

Suukaudne
Kapslid tuleb koos veega tervelt alla neelata.
Aclexat võib võtta koos toiduga või ilma.

4.3. Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Teadaolev ülitundlikkus sulfoonamiidide suhtes.

Aktiivne peptiline haavand või seedetrakti verejooks.

Patsiendid, kellel on atsetüülsalitsüülhappe või MSPVA-de, sealhulgas COX-2 (tsüklooksügenaas-2)
inhibiitorite võtmise järel esinenud astma, äge riniit, ninapolüübid, angioneurootiline turse, urtikaaria
või muud allergilised reaktsioonid.

Rasedad ja fertiilses eas naised, välja arvatud juhul, kui kasutatakse efektiivset rasestumisvastast
meetodit (vt lõik 4.5). Uuringud kahel loomaliigil on näidanud, et tselekoksiib põhjustab väärarenguid
(vt lõigud 4.6 ja 5.3). Võimalik risk inimesel ei ole teada, kuid seda ei saa välistada.
Imetamine (vt lõigud 4.6 ja 5.3).

Raske maksafunktsiooni häire (seerumi albumiinisisaldus < 25 g/l või Child-Pugh’ skoor ≥ 10).

Patsiendid, kelle kreatiniini kliirens on hinnanguliselt < 30 ml/min.

Põletikuline soolehaigus.

Südame paispuudulikkus (NYHA II…IV funktsionaalne klass).

Kindlakstehtud südame isheemiatõbi, perifeersete arterite haigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus.

4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Tselekoksiibiga ravitud patsientidel on esinenud seedetrakti ülaosa tüsistusi (perforatsioone,
haavandeid või verejookse), millest mõned on lõppenud surmaga. Tselekoksiibi kasutamisel tuleb olla
ettevaatlik patsientide puhul, kellel on suurim risk MSPVA-dega seotud gastrointestinaalsete tüsistuste
tekkeks: eakate patsientide puhul, patsientide puhul, kes kasutavad samal ajal mõnda teist MSPVA-d
või atsetüülsalitsüülhapet, või patsientide puhul, kellel esineb anamneesis varasem seedetrakti haigus,
näiteks seedetrakti haavand või seedetrakti verejooks.

Esineb suurem gastrointestinaalsete kõrvaltoimete (seedetrakti haavand või muud seedetrakti
tüsistused) risk, kui tselekoksiibi võetakse samal ajal koos atsetüülsalitsüülhappega (isegi väikestes
annustes).
Pikaajalistes kliinilistes uuringutes ei ole näidatud olulist gastrointestinaalse ohutuse erinevust
selektiivsete COX-2 inhibiitorite + atsetüülsalitsüülhappe ja MSPVA-de + atsetüülsalitsüülhappe
vahel (vt lõik 5.1).

Tselekoksiibi samaaegset kasutamist teiste MSPVAdega, mis ei ole atsetüülsalitsüülhape, tuleb
vältida.

Pikaajalises platseebokontrollitud uuringus sporaadiliste adenomatoossete polüüpidega patsientidel,
keda raviti tselekoksiibi annustega 200 mg kaks korda ööpäevas ja 400 mg kaks korda ööpäevas,
esines võrreldes platseeboga suurem raskete kardiovaskulaarsete sündmuste, peamiselt
müokardiinfarktide arv (vt lõik 5.1).

Et kardiovaskulaarsed riskid võivad suureneda koos tselekoksiibi annuse ja ravi pikema kestusega,
tuleb ravimit võtta võimalikult lühikest aega ja kasutada väikseimat efektiivset ööpäevast annust.
Patsiendi sümptomaatilise ravi vajadust ja ravivastust tuleb perioodiliselt uuesti hinnata, eriti
osteoartroosiga patsientidel (vt lõigud 4.2, 4.3, 4.8 ja 5.1).

Oluliste kardiovaskulaarsete sündmuste riskiteguritega (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi,
suitsetamine) patsiente tohib tselekoksiibiga ravida ainult pärast hoolikat kaalumist (vt lõik 5.1).

Selektiivsed COX-2 inhibiitorid ei asenda atsetüülsalitsüülhapet kardiovaskulaarsete
trombembooliliste haiguste profülaktikas, sest neil puuduvad toimed trombotsüütide agregatsioonile.
Seetõttu ei tohi antitrombootilist ravi katkestada (vt lõik 5.1).

Nii nagu teiste prostaglandiinide sünteesi pärssivate ravimite korral, on ka tselekoksiibi kasutavatel
patsientidel täheldatud vedelikupeetust ja turseid. Seetõttu tuleb südamepuudulikkuse, südame vasema
vatsakese funktsioonihäire või hüpertensiooni korral ja mis tahes muu geneesiga tursetega patsientidel
tselekoksiibi kasutamisel olla ettevaatlik, sest prostaglandiinide pärssimine võib endaga kaasa tuua
neerufunktsiooni halvenemise ja vedelikupeetuse. Ettevaatlik tuleb olla ka samaaegset diureetilist ravi
saavate või mõnel muul põhjusel hüpovoleemiast ohustatud patsientidega.

Nagu kõigi MSPVA-de puhul, võib tselekoksiib põhjustada uue hüpertensiooni tekkimise või
olemasoleva hüpertensiooni süvenemise, mis võib soodustada kardiovaskulaarsete sündmuste
esinemissageduse suurenemist. Seetõttu tuleb ravi alustamisel ja ravikuuri ajal tselekoksiibiga
hoolikalt jälgida vererõhku.

Neeru- või maksafunktsiooni kahjustus ja eriti südamefunktsiooni häire on tõenäolisemalt eakatel
patsientidel ning seetõttu tuleb neid ravi ajal hoolikalt jälgida.

MSPVA-d, sealhulgas tselekoksiib, võivad põhjustada neerutoksilisust. Tselekoksiibiga läbi viidud
kliinilistes uuringutes on leitud samasuguseid toimeid neerudele kui võrdlus-MSPVA-de puhul.
Neerutoksilisuse risk on suurim patsientidel, kellel esineb neerufunktsiooni häire, südamepuudulikkus,
maksafunktsiooni häire, kes võtavad diureetikume, AKE inhibiitoreid, angiotensiin II retseptori
antagoniste ja eakatel patsientidel (vt lõik 4.5). Selliseid patsiente tuleb ravi ajal tselekoksiibiga
hoolikalt jälgida.

Tselekoksiibi puhul on teatatud mõnest raske maksareaktsiooni juhust, sealhulgas fulminantsest
hepatiidist (mõned juhud on surmaga lõppenud), maksanekroosist ja maksapuudulikkusest (mõned
juhud on surmaga lõppenud või nõudnud maksasiirdamist). Juhtude hulgas, mille puhul oli teatises
olemas reaktsiooni algusaeg, tekkis enamik raskeid maksa kõrvaltoimeid ühe kuu jooksul pärast ravi
alustamist tselekoksiibiga (vt lõik 4.8).

Kui ravi ajal tekib patsientidel ükskõik millise eelkirjeldatud organsüsteemi funktsiooni halvenemine,
tuleb kasutusele võtta sobivad meetmed ja kaaluda tselekoksiibravi katkestamist.

Tselekoksiib inhibeerib CYP2D6 ensüümi. Ehkki see ei ole nimetatud ensüümi tugev inhibiitor, võib
olla vajalik teiste CYP2D6 poolt metaboliseeritavate ja individuaalselt määratava annusega ravimite
annuse vähendamine (vt lõik 4.5).
Patsiente, kes teadaolevalt on CYP2C9 aeglased metaboliseerijad, tuleb ravida ettevaatlikult (vt lõik
5.2).

Väga harva on seoses tselekoksiibi kasutamisega kirjeldatud raskeid, mõnel juhul surmaga lõppenud
nahareaktsioone, sealhulgas eksfoliatiivset dermatiiti, Stevensi-Johnsoni sündroomi ja toksilist
epidermise nekrolüüsi (vt lõik 4.8). Näib, et nende reaktsioonide suurim risk esineb patsientidel
ravikuuri alguses: enamikul juhtudest tekib reaktsioon esimese ravikuu jooksul. Tselekoksiibi saavatel
patsientidel on teatatud rasketest ülitundlikkusreaktsioonidest (sealhulgas anafülaksia, angioödeem ja
ravimist põhjustatud nahalööve koos eosinofiilia ning süsteemsete sümptomitega (drug rash with
eosinophilia and systemic symptoms syndrome, DRESS ehk ülitundlikkuse sündroom)) (vt lõik 4.8).
Patsientidel, kellel on anamneesis allergia sulfoonamiidi suhtes või muu ravimiallergia, võib esineda
suurem raskete nahareaktsioonide või ülitundlikkusreaktsioonide risk (vt lõik 4.3). Esimeste
nahalööbe, limaskesta kahjustuste või muude ülitundlikkusnähtude ilmnemisel tuleb tselekoksiibi
manustamine katkestada.

Tselekoksiib võib maskeerida palavikku ja muid põletikunähte.

Samaaegset varfariinravi saavatel patsientidel on esinenud tõsiseid verejookse. Tselekoksiibi
kombineerimisel varfariini ja teiste suukaudsete antikoagulantidega tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.5).

Aclexa sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasidefitsiit
või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised Varfariini või muid antikoagulante saavatel patsientidel tuleb antikoagulantset aktiivsust jälgida eriti
esimestel päevadel pärast ravi alustamist tselekoksiibiga või tselekoksiibi annuse muutmist, sest neil
patsientidel on suurem risk verejooksude tekkeks. Seetõttu tuleb suukaudseid antikoagulante saavatel
patsientidel hoolikalt jälgida protrombiini aega (INR), eriti esimestel päevadel pärast ravi alustamist
tselekoksiibiga või tselekoksiibi annuse muutmist (vt lõik 4.4). Protrombiiniaja pikenemisega seoses
on täheldatud verejookse (mõnel juhul surmaga lõppenud), eelkõige eakatel samal ajal tselekoksiibi ja
varfariini kasutanud patsientidel.

MSPVA-d võivad nõrgendada diureetikumide ja antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnedel
kahjustatud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid, diureetikume saavad
patsiendid või eakad patsiendid) võib AKE inhibiitorite või angiotensiin II retseptori antagonistide
kombineerimisel MSPVA-dega, sealhulgas tselekoksiibiga, suureneda ägeda neerupuudulikkuse risk
(vt lõik 4.4). Neerupuudulikkus on tavaliselt mööduv. Seetõttu tuleb sellist kombinatsiooni manustada
ettevaatlikult, eriti eakatele patsientidele. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud ja tuleb
kaaluda neerufunktsiooni jälgimist pärast samaaegse ravi alustamist ning perioodiliselt hiljem.

28-päevases kliinilises uuringus lisinopriiliga kontrollitud I ja II staadiumi hüpertensiooniga
patsientidel ei põhjustanud tselekoksiibi 200 mg annuse manustamine kaks korda ööpäevas võrreldes
platseeboga mingit kliiniliselt olulist keskmise ööpäevase süstoolse või diastoolse vererõhu tõusu
määratuna 24-tunnise ambulatoorse vererõhu jälgimise abil. Patsientide hulgas, keda raviti
tselekoksiibi annusega 200 mg kaks korda ööpäevas, peeti 48% mittealluvaks ravile lisinopriiliga
viimasel kliinilisel visiidil (määratletud kui mansetiga mõõdetud diastoolne vererõhk > 90 mmHg või
mansetiga mõõdetud diastoolse vererõhu tõus > 10% võrreldes esialgsega) võrreldes 27%-ga
platseebot saanud patsientidest; see erinevus oli statistiliselt oluline.

Arvatakse, et MSPVA-de ja tsüklosporiini või takroliimuse samaaegsel manustamisel tugevneb
tsüklosporiini ja takroliimuse nefrotoksiline toime. Kui tselekoksiibi kasutatakse samal ajal koos
mõnega eelpool nimetatud ravimeist, tuleb hoolikalt jälgida patsiendi neerutalitlust.

Tselekoksiibi võib kasutada samal ajal koos atsetüülsalitsüülhappe väikeste annustega, kuid see ei
asenda atsetüülsalitsüülhapet kardiovaskulaarses profülaktikas. Nagu teiste MSPVA-de puhul,
täheldati esitatud uuringutes samaaegse tselekoksiibi ja väikeses annuses atsetüülsalitsüülhappe
manustamisel seedetrakti haavandite või teiste seedetraktiga seotud tüsistuste riski suurenemist
võrreldes ainult tselekoksiibi kasutanud patsientidega (vt lõik 5.1).

Farmakokineetilised koostoimed

Tselekoksiibi mõju teistele ravimitele
Tselekoksiib on ensüüm CYP2D6 inhibiitor. Ravi ajal tselekoksiibiga suurenes CYP2D6 substraadi
dekstrometorfaani plasmakontsentratsioon 136% võrra. CYP2D6 substraatide plasmakontsentratsioon
võib suureneda, kui neid kasutada samal ajal koos tselekoksiibiga. CYP2D6 poolt metaboliseeritavad
ravimid on näiteks antidepressandid (tritsüklilised antidepressandid ja selektiivsed serotoniini
tagasihaarde inhibiitorid), neuroleptikumid, antiarütmikumid jt. Vajalikuks võib osutuda CYP2D6
substraatide individuaalselt tiitritud annuste vähendamine ravi alustamisel tselekoksiibiga või annuste
suurendamine tselekoksiibi kasutamise lõpetamisel.

In vitro uuringutes on leitud, et tselekoksiib võib mõnevõrra inhibeerida ka CYP2C19 poolt
katalüüsitavat metabolismi. Antud in vitro leiu kliiniline tähendus ei ole selge. CYP2C19 poolt
metaboliseeritavad ravimid on näiteks diasepaam, tsitalopraam ja imipramiin.

Koostoimete uuringus ei leitud tselekoksiibil kliiniliselt olulist mõju suukaudsete rasestumisvastaste
preparaatide (1 mg noretisterooni / 35 mikrogrammi etünüülöstradiooli) farmakokineetikale.

Ei ole leitud, et tselekoksiibil oleks kliiniliselt oluline mõju tolbutamiidi (CYP2C9 substraat) või
glibenklamiidi farmakokineetikale.

Reumatoidartriidiga patsientide puhul ei ole tselekoksiibil leitud statistiliselt olulist mõju
metotreksaadi (reumatoloogilistes annustes) farmakokineetikale (plasma- ja renaalsele kliirensile).
Siiski tuleb metotreksaadi ja tselekoksiibi samaaegsel kasutamisel arvestada metotreksaadiga seotud
toksilisusega ja patsienti hoolikalt jälgida.

Tervetel vabatahtlikel põhjustas tselekoksiibi (annuses 200 mg kaks korda ööpäevas) ja liitiumi
(annuses 450 mg kaks korda ööpäevas) samaaegne manustamine liitiumi C 16%-list ja AUC
max
18%-list suurenemist. Seetõttu tuleb liitiumravi saavaid patsiente kaasuva tselekoksiibravi alustamisel
või lõpetamisel hoolikalt jälgida.

Teiste ravimite mõju tselekoksiibile
Isikutel, kes on CYP2C9 aeglased metaboliseerijad ja kellel esineb suurenenud süsteemne
ekspositsioon tselekoksiibile, võib samaaegne ravi CYP2C9 inhibiitoritega põhjustada tselekoksiibi
ekspositsiooni edasist suurenemist. Selliseid kombinatsioone tuleb vältida teadaolevatel CYP2C9
aeglastel metaboliseerijatel (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Et tselekoksiibi metaboliseeritakse peamiselt ensüüm CYP2C9 poolt, siis tuleb seda flukonasooli
saavatel patsientidel kasutada poole väiksemas annuses. Samaaegsel tselekoksiibi 200 mg üksikannuse
ja tugeva CYP2C9 inhibiitori flukonasooli 200 mg annuse üks kord päevas manustamisel suurenes
tselekoksiibi C 60% ja AUC 130% võrra. CYP2C9 indutseerivate ravimite (nagu rifampitsiin,
max
karbamasepiin ja barbituraadid) samaaegsel kasutamisel võib tselekoksiibi plasmakontsentratsioon
väheneda.

Ei ole leitud, et ketokonasool või antatsiidid mõjutaks tselekoksiibi farmakokineetikat.

4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus
Tselekoksiibi kasutamise kohta raseduse ajal kliinilised andmed puuduvad. Loomkatsetes rottidel ja
küülikutel on tselekoksiibi manustamisel täheldatud reproduktsioonitoksilisust, sealhulgas
kaasasündinud väärarenguid (vt 4.3 ja 5.3). Võimalik risk inimesel ei ole teada, kuid seda ei saa
välistada. Nagu teised prostaglandiinide sünteesi inhibeerivad ravimid, võib ka tselekoksiib põhjustada
emaka inertsust ja loote arterioosjuha enneaegset sulgumist raseduse kolmandal trimestril.
Tselekoksiib on raseduse või raseduse kahtluse korral vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Kui
naine rasestub ravi ajal tselekoksiibiga, tuleb tselekoksiibi kasutamine lõpetada.

Imetamine
Lakteerivatel rottidel eritub tselekoksiib rinnapiima samas kontsentratsioonis kui vereplasmas.
Tselekoksiibi manustamine piiratud arvule imetavatele naistele on näidanud tselekoksiibi eritumist
rinnapiima väga väikeses koguses. Tselekoksiibi kasutavad naised ei tohi last imetada.

4.7. Toime reaktsioonikiirusele

Patsiendid, kes tselekoksiibi kasutamise ajal kannatavad pearingluse, vertiigo (peapööritus) või
unisuse all, peavad hoiduma autojuhtimisest ja masinatega töötamisest.

4.8. Kõrvaltoimed

Tabelis on toodud kõrvaltoimed organsüsteemi klassi ja esinemissageduse alusel, peegeldades
andmeid, mis pärinevad järgmistest allikatest:
- 12 platseeboga ja/või aktiivselt kontrollitud kliinilist uuringut kestusega kuni 12 nädalat, mille
käigus tselekoksiibi ööpäevaste annustega 100 mg kuni 800 mg teatati kõrvaltoimetest, millest
on osteoartroosi ja reumatoidartriidiga patsientidel teatatud suurema esinemissagedusega kui
0,01% ja suurema esinemissagedusega kui platseebo puhul. Lisauuringutes, milles kasutati
mitteselektiivseid MSPVAsid võrdlusravimitena, raviti ligikaudu 7400 artriidiga patsienti
tselekoksiibiga annustes kuni 800 mg ööpäevas, sealhulgas ligikaudu 2300 patsiendi ravi kestis
1 aasta või kauem. Lisauuringutes tselekoksiibiga täheldatud kõrvaltoimed olid kokkusobivad
tabelis toodud osteoartroosi ja reumatoidartriidiga patsientide kõrvaltoimetega.
- Pikaajalises polüüpide ennetamise uuringus kestusega kuni 3 aastat teatati ööpäevas 400 mg
tselekoksiibiga ravitud patsientide puhul kõrvaltoimetest suurema esinemissagedusega kui
platseebot saanud patsientide puhul, (uuringud APC ja PreSAP; vt lõik 5.1,
Farmakodünaamilised omadused: kardiovaskulaarne ohutus - pikaajalised uuringud
sporaadiliste adenomatoossete polüüpidega patsientidel).
- Turuletulekujärgsest jälgimisest pärinevad kõrvaltoimed, millest teatati spontaanselt perioodi
jooksul, mille ajal raviti tselekoksiibiga hinnanguliselt > 70 miljoni patsiendi (erinevad annused
ja näidustused). Et kõigist ravimi kõrvaltoimetest müügiloa hoidjale ei teatata ega lisata ohutuse
andmebaasi, ei saa nende reaktsioonide esinemissagedust usaldusväärselt kindlaks määrata.

Järgnevas tabelis on kokku võetud tselekoksiibi kõrvaltoimed jagatuna rühmadesse MedDRA
esinemissageduse konventsiooni kohaselt:

- väga sage (≥ 1/10)
- sage (≥ 1/100 kuni < 1/10)
- aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100)
- harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000)
- väga harv (< 1/10 000)
- teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Tabel. Tselekoksiibi kõrvaltoimed kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgselt (MedDRA
eelisterminid)1,2

Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata
(Turuletulekujä
rgsed
kogemused)3
Infektsioonid

Sinusiit,



ja
ülemiste
infestatsioonid
hingamisteede
infektsioon,
kuseteede
infektsioon
Vere ja


Aneemia
Leukopeenia, Pantsütopeenia
lümfisüsteemi
trombotsütop
häired
eenia.
Immuunsüstee
Allergia


Rasked
mi häired
süvenemine
allergilised
reaktsioonid,
anafülaktiline
šokk, anafülaksia
Ainevahetus-

Hüperkalee


ja
mia
toitumishäired
Psühhiaatrilis

Unetus
Ärevus,
Segasus
Hallutsinatsiooni
ed häired
depressioon,
d
väsimus
Närvisüsteemi
Pearinglus,
Paresteesia,
Ataksia,
Peavalu, epilepsia
häired
hüpertoonia
unisus,
maitsetundlik süvenemine,
ajuinfarkt1
kuse
aseptiline
muutused
meningiit,
ageusia, anosmia,
fataalne
koljusisene
verejooks
Silma


Hägustunud

Konjunktiviit,
kahjustused
nägemine
silma verejooks,
reetina arteri või
veeni oklusioon
Kõrva- ja


Tinnitus,


labürindi
hüpakuusia1
kahjustused
Südame

Müokardiinfark Südamepuu

Arütmia
häired
t1
dulikkus,
palpitatsioon
id,
tahhükardia
Vaskulaarsed
Hüpertensioo

Hüpertensio

Punetus,
häired
n1
oni
vaskuliit,
süvenemine
kopsuemboolia
Respiratoorse

Farüngiit, riniit,

Bronhospasm
d, rindkere ja
köha, düspnoe1
mediastiinumi
häired
Seedetrakti

Kõhuvalu,
Kõhukinnisu Kaksteistsõr
Iiveldus,
häired
kõhulahtisus,
s,
miksoole,
seedetrakti
düspepsia,
röhitsused,
mao,
verejooks,
kõhupuhitus,
gastriit,
söögitoru,
koliit/koliidi
oksendamine1,
stomatiit,
soole ja
ägenemine
düsfaagia1
seedetrakti
käärsoole
põletiku
haavandid,
süvenemine
sooleperforat
sioon,
ösofagiit,
veriroe,
pankreatiit
Maksa ja


Maksafunkts Maksaensüü
Maksapuudulikku
sapiteede
iooni
mide
s (mõnikord
häired
kõrvalekalde sisalduse
fataalne või
d, SGOT ja
suurenemine maksasiirdamist
SGPT tõus
nõudev),
fulminantne
hepatiit
(mõnikord
fataalne),
maksanekroos,
hepatiit, ikterus
Naha ja

Lööve, sügelus Urtikaaria
Alopeetsia,
Ekhümoosid,
nahaaluskoe
valgustundlik bulloosne lööve,
kahjustused
kus
eksfoliatiivne
dermatiit,
multiformne
erüteem,
Stevensi-
Johnsoni
sündroom,
toksiline
epidermaal
nekrolüüs,
ravimist
põhjustatud
nahalööve koos
eosinofiilia ja
süsteemsete
sümptomitega
(drug rash with
eosinophilia and
systemic
symptoms
syndrome,
DRESS ehk
ülitundlikkuse
sündroom),
angioödeem, äge
generaliseerunud
eksantematoosne
pustuloos
Lihas-skeleti


Jalakrambid
Artralgia, müosiit
ja sidekoe
kahjustused
Neerude ja


Kreatiniinisi

Äge
kuseteede
salduse
neerupuudulikkus
häired
suurenemine
, interstitsiaalne
, vere uurea
nefriit,
tõus
hüponatreemia
Reproduktiivs




Täpsustamata
e süsteemi ja
menstruatsioonih
rinnanäärme
äired
häired
Üldised häired
Gripilaadsed


Valu rinnus
ja
sümptomid,
manustamisko
perifeersed
ha
tursed /
reaktsioonid
vedelikupeetus

1 Kõrvaltoimed, mis esinesid polüüpide ennetamise uuringutes osalejatel, keda raviti 400 mg
tselekoksiibiga ööpäevas kahes kliinilises uuringus kestusega kuni 3 aastat (uuringud APC ja PreSAP).
Ülalloetletud kõrvaltoimed polüüpide ennetamise uuringutes on ainult need, mida on varem leitud
turuletulekujärgselt või mis on esinenud suurema sagedusega kui artriidi uuringutes.
2 Veel esinesid polüüpide ennetamise uuringutes osalejatel, keda raviti 400 mg tselekoksiibiga
ööpäevas kahes kliinilises uuringus kestusega kuni 3 aastat (uuringud APC ja PreSAP) järgmised
varem teadmata kõrvaltoimed.
Sage: stenokardia, ärritatud soole sündroom, nefrolitiaas, vere kreatiniinisisalduse suurenemine,
healoomuline eesnäärme hüperplaasia, kehakaalu tõus. Aeg-ajalt: helicobacter’i infektsioon,
vöötohatis, erüsiipel, bronhopneumoonia, labürintiit, igemeinfektsioon, lipoom, klaaskeha hõljumid,
konjunktiivi verejooks, süvaveenide tromboos, düsfoonia, hemorroidide verejooks, sage roojamine,
suuhaavandid, allergiline dermatiit, ganglion, noktuuria, tupe verejooks, rindade tundlikkus, alajäseme
murd, vere naatriumisisalduse suurenemine.
3 Ohutusandmebaasi spontaanselt teatatud kõrvaltoimed perioodi jooksul, mille ajal raviti
tselekoksiibiga hinnanguliselt > 70 miljoni patsiendi (erinevad annused, kestus ja näidustused). Selle
tulemusel ei saa nende kõrvaltoimete esinemissagedust usaldusväärselt määrata. Turuletulekujärgse
populatsiooni jaoks loetletud kõrvaltoimed on ainult need, mida ei ole juba loetletud artriidi uuringute
ja polüüpide vältimise uuringute jaoks.

Lõplikes APC ja PreSAP uuringutest saadud andmete (koondatud) alusel esines 400 mg tselekoksiibi
ööpäevas saanud patsientidel kuni 3 aasta jooksul (mõlema uuringu ühendatud andmed; vt
individuaalsete uuringute tulemusi lõigust 5.1) müokardiinfarkti 7,6 sündmuse võrra 1000 patsiendi
kohta (aeg-ajalt) platseeborühmast sagedamini. Insulti (selle tüüpe ei eristatud) platseeborühmast
sagedamini ei esinenud.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9. Üleannustamine

Kliiniline kogemus üleannustamisega puudub. Tervetele vabatahtlikele on 9 ööpäeva vältel
manustatud tselekoksiibi üksikannuseid kuni 1200 mg ja korduva annusena kuni 1200 mg kaks korda
ööpäevas, ilma et oleks täheldatud kliiniliselt olulisi kõrvaltoimeid.

Üleannustamise ravi
Tselekoksiibi üleannustamise kahtlusel tuleb rakendada vastavaid toetavaid ravivõtteid, näiteks
maoloputust, kliinilist jälgimist ja vajaduse korral sümptomaatilist ravi. Suure seonduvuse tõttu
valkudega ei ole dialüüs ravimi eemaldamisel verest tõenäoliselt efektiivne.

5. Farmakoloogilised andmed

5.1. Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, koksiibid; ATC kood:
M01AH01.

Toimemehhanism
Kliinilises annusevahemikus (200…400 mg ööpäevas) on tselekoksiib suukaudne selektiivne
tsüklooksügenaas-2 (COX-2) inhibiitor. Nimetatud annusevahemikus ei ole tervetel vabatahtlikel
täheldatud statistiliselt olulist tsüklooksügenaas-1 (COX-1) inhibeerimist (hinnatuna tromboksaan B
2
(TxB ) moodustumise
2
ex vivo inhibeerimise alusel).

Tsüklooksügenaas vastutab prostaglandiinide tootmise eest. On teada kaks isovormi, COX-1 ja
COX-2. COX-2 on ensüümi isovorm, mida uuringute kohaselt indutseerivad põletikulised stiimulid ja
mida peetakse eelkõige vastutavaks valu, põletiku ning palaviku prostanoidsete mediaatorite sünteesi
eest. COX-2 on samuti seotud ovulatsiooni, viljastatud munaraku implantatsiooni ja arterioosjuha
sulgumise, neerufunktsiooni regulatsiooni ja mitmete kesknärvisüsteemi funktsioonidega (palaviku
esilekutsumine, valutundlikkus ja kognitiivsed funktsioon). Sel võib olla ka oma osa haavandite
paranemises. COX-2 on tuvastatud inimesel maohaavandeid ümbritsevas koes, kuid selle seotus
haavandite paranemisega ei ole tõestatud.

Mõnede COX-1 inhibeerivate MSPVA-de ja selektiivsete COX-2 inhibiitorite vahelisel erineval
antitrombotsütaarsel aktiivsusel võib olla kliiniline tähtsus trombembooliliste reaktsioonide
tekkeriskiga patsientidel. COX-2 selektiivsed inhibiitorid vähendavad süsteemsete (ja seetõttu võib-
olla endoteliaalsete) prostatsükliinide moodustumist trombotsüütide tromboksaani mõjutamata.

Tselekoksiib on diarüülasendatatud pürasool, mis on keemiliselt sarnane teiste mittearüülamiinsete
sulfoonamiididega (nt tiasiidid, furosemiid), kuid erineb arüülamiinsulfoonamiididest (näiteks
sulfametoksisool ja teised sulfoonamiidantibiootikumid).

Tselekoksiibi suurte annuste manustamisel on täheldatud annusest sõltuvat toimet TxB
2
moodustumisele. Samas ei esinenud tselekoksiibil korduva annusega 600 mg kaks korda ööpäevas
(ületab 3 korda maksimaalse soovitatava ööpäevase annuse) läbi viidud väikesemahulistes uuringutes
platseeboga võrreldes mitte mingit toimet trombotsüütide agregatsioonile ja veritsusajale.

Mitmed sooritatud kliinilised uuringud on kinnitanud tselekoksiibi efektiivsust ja ohutust
osteoartroosi, reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi korral. Kuni 12-nädalase kestusega
platseebo ja aktiivse ravimiga kontrollitud uuringutes ligikaudu 4200 patsiendil hinnati tselekoksiibi
põletiku ja valu ravis põlve- ning puusaliigese osteoartroosi korral. Samuti hinnati seda kuni 24-
nädalase kestusega platseebo ja aktiivse ravimiga kontrollitud uuringutes ligikaudu 2100 patsiendil
põletiku ja valu ravis reumatoidartriidi korral. Tselekoksiib annuses 200…400 mg ööpäevas leevendas
valu 24 tunni jooksul pärast annustamist. Kuni 12-nädalase kestusega platseebo ja aktiivse ravimiga
kontrollitud uuringutes 896 patsiendil hinnati tselekoksiibi anküloseeriva spondüliidi sümptomaatilises
ravis. Nendes uuringutes näitas tselekoksiib annuses 100 mg kaks korda ööpäevas, 200 mg ööpäevas,
200 mg kaks korda ööpäevas ja 400 mg ööpäevas olulist valu, haiguse üldise aktiivsuse ning
funktsiooni paranemist anküloseeriva spondüliidi korral.

Ligikaudu 4500 patsiendil, kes esialgu ei põdenud haavandtõbe, on tselekoksiibi annustega
50…400 mg 2 korda ööpäevas läbi viidud viis randomiseeritud topeltpimedat kontrollitud uuringut,
mis hõlmasid plaanilist seedetrakti ülaosa endoskoopiat. 12-nädalastes endoskoopilistes uuringutes
seostati tselekoksiibi (annuses 100…800 mg ööpäevas) oluliselt väiksema gastroduodenaalsete
haavandite riskiga võrreldes naprokseeni (annuses 1000 mg ööpäevas) ja ibuprofeeniga (annuses
2400 mg ööpäevas). Andmed võrdluses diklofenakiga (150 mg ööpäevas) olid vastuolulised. Kahes
12-nädalases uuringus ei olnud endoskoopiliste gastroduodenaalsete haavanditega patsientide protsent
oluliselt erinev platseebo ja tselekoksiibi annuste manustamisel 200 mg kaks korda ööpäevas ja
400 mg kaks korda ööpäevas.

Prospektiivses pikaajalise ohutuse uuringus (kestusega 6…15 kuud, uuring CLASS) said 5800
osteoartroosiga ja 2200 reumatoidartriidiga patsienti tselekoksiibi annuses 400 mg kaks korda
ööpäevas (vastavalt 4 korda ja 2 korda suurem annus, kui on soovitatav osteoartroosi ja
reumatoidartriidi raviks), ibuprofeeni annuses 800 mg kolm korda ööpäevas või diklofenakki annuses
75 mg kaks korda ööpäevas (mõlemad terapeutilistes annustes). 22% uuringusse kaasatud patsientidest
kasutas samal ajal väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet (≤ 325 mg ööpäevas) peamiselt
kardiovaskulaarseks profülaktikaks. Uuringu esmase tulemusnäitaja osas, milleks olid tüsistunud
haavandid (määratletud kui seedetrakti verejooks, perforatsioon või obstruktsioon), ei erinenud
tselekoksiib oluliselt ibuprofeenist ega diklofenakist. Ka kombineeritud MSPVA-de rühma jaoks ei
esinenud statistiliselt olulist erinevust tüsistunud haavandite osas (suhteline risk 0,77; 95% CI
0,46…1,46, kogu uuringu kestuse alusel). Kombineeritud tulemusnäitaja osas, milleks olid tüsistunud
ja sümptomaatilised haavandid, oli esinemissagedus tselekoksiibi rühmas veidi väiksem võrreldes
MSPVA-de rühmaga, suhteline risk 0,66; 95% CI 0,45…0,97, kuid sellist erinevust ei täheldatud
tselekoksiibi ja deklofenaki vahel. Patsientidel, kes kasutasid samal ajal koos tselekoksiibiga väikeses
annuses atsetüülsalitsüülhapet, esines tüsistunud haavandeid 4 korda sagedamini kui ainult
tselekoksiibi saanud patsientidel. Kliiniliselt olulist hemoglobiinisisalduse vähenemist (> 2 g/dl), mis
leidis kinnitust korduval määramisel, täheldati tselekoksiibi saavatel patsientidel oluliselt harvemini
kui MSPVA-de rühmas, suhteline risk 0,29; 95% CI 0,17…0,48. Selle sündmuse oluliselt väiksem
esinemissagedus tselekoksiibiga püsis sõltumata atsetüülsalitsüülhappe kasutamisest või
mittekasutamisest.

Prospektiivses randomiseeritud 24-nädalases ohutusuuringus ≥ 60 aasta vanustel või
gastroduodenaalsete haavandite anamneesiga patsientidel (atsetüülsalitsüülhappe kasutajad arvati
uuringust välja) oli nende protsent, kellel esines kindlakstehtud või eeldatava gastrointestinaalse
põhjusega hemoglobiini (≥ 2 g/dl) või hematokriti vähenemine (≥ 10%), väiksem patsientide hulgas,
keda raviti tselekoksiibiga 200 mg kaks korda ööpäevas (N = 2238), võrreldes patsientidega, keda
raviti diklofenak SR-iga annuses 75 mg kaks korda ööpäevas pluss omeprasooliga 20 mg üks kord
ööpäevas (N = 2246) (0,2% vs. 1,1% kindlakstehtud gastrointestinaalse põhjuse puhul, p = 0,004;
0,4% vs. 2,4% eeldatava gastrointestinaalse põhjuse puhul, p = 0,0001). Kliiniliselt väljendunud
seedetrakti tüsistuste, näiteks perforatsiooni, obstruktsiooni või verejooksu esinemissagedus olid väike
ja ravirühmade vahel erinevusi ei esinenud.

Kardiovaskulaarse ohutuse pikaajalised uuringud sporaadiliste adenomatoossete polüüpidega
patsientidel

Tselekoksiibiga viidi läbi kaks uuringut, milles osalesid sporaadiliste adenomatoossete polüüpidega
patsiendid: APC uuring (Adenoma Prevention with Celecoxib, adenoomi vältimine tselekoksiibiga) ja
PreSAP uuring (Prevention of Spontaneous Adenomatous Polyps, spontaansete adenomatoossete
polüüpide vältimine). APC uuringus oli kombineeritud tulemusnäitajaks kardiovaskulaarne surm,
müokardiinfarkt või insult (koondatud) tselekoksiibiga 3-aastase ravimise jooksul võrreldes
platseeboga. PreSAP uuring ei näidanud sama kombineeritud tulemusnäitaja osas statistiliselt
suurenenud riski.

APC uuringus olid kardiovaskulaarse surma, müokardiinfarkti või insuldi kombineeritud
tulemusnäitaja (koondatud) suhtelised riskid 3,4 (95%, CI 1,4…8,5) tselekoksiibi annusega 400 mg
kaks korda ööpäevas ja 2,8 (95% CI 1,1…7,2) tselekoksiibi annusega 200 mg kaks korda ööpäevas.
Selle kombineeritud tulemusnäitaja kumulatiivne esinemissagedus 3 aasta jooksul oli vastavalt 3,0%
(20/671 osalejast) ja 2,5% (17/685 osalejast) võrreldes 0,9%-ga (6/679 osalejast) platseebo puhul.
Mõlemas tselekoksiibi annuse rühmas oli võrreldes platseeborühmaga suurenemise põhjuseks
peamiselt müokardiinfarkti suurenenud esinemissagedus.

PreSAP uuringus oli sama kombineeritud tulemusnäitaja (koondatud) suhteline risk 1,2 (95% CI
0,6…2,4) tselekoksiibi annusega 400 mg üks kord ööpäevas võrreldes platseeboga. Selle
kombineeritud tulemusnäitaja kumulatiivne esinemissagedus 3 aasta jooksul olid vastavalt 2,3%
(21/933 osalejast) ja 1,9% (12/628 osalejast). Müokardiinfarkti (koondatud) esinemissagedus oli 1,0%
(9/933 osalejast) tselekoksiibi annusega 400 mg üks kord päevas ja 0,6% (4/628 osalejast)
platseeboga.

Kolmandast pikaajalisest uuringust ADAPT (Alzheimer's Disease Anti-inflammatory Prevention Trial,
Alzheimeri tõve põletikuvastase ennetamise uuring) pärinevad andmed ei näidanud tselekoksiibi
annusega 200 mg kaks korda ööpäevas oluliselt suurenenud kardiovaskulaarset riski võrreldes
platseeboga. Sama kombineeritud tulemusnäitaja (kardiovaskulaarne surm, müokardiinfarkt, insult)
suhteline risk oli 1,14 (95% CI 0,61…2,12) tselekoksiibi annusega 200 mg kaks korda ööpäevas
võrreldes platseeboga. Müokardiinfarkti esinemissagedus oli 1,1% (8/717 patsiendist) tselekoksiibi
annusega 200 mg kaks korda päevas ja 1,2% (13/1070 patsiendist) platseeboga.

5.2. Farmakokineetilised omadused

Imendumine
Tselekoksiib imendub hästi ja saavutab maksimaalse plasmakontsentratsiooni ligikaudu 2…3 tunni
pärast. Manustamine koos toiduga (suure rasvasisaldusega toiduga) pikendab imendumisaega
ligikaudu 1 tunni võrra.

Jaotumine
Tselekoksiibi ekspositsiooni varieeruvus isikute vahel on ligikaudu 10-kordne. Tselekoksiibi
farmakokineetika on terapeutilises annusevahemikus annusest ja ajast sõltumatu. Seonduvus
plasmavalkudega on terapeutiliste plasmakontsentratsioonide korral ligikaudu 97% ja tselekoksiib ei
seondu eelistatult erütrotsüütidega. Eritumise poolväärtusaeg on 8…12 tundi.
Tasakaalukontsentratsiooni staadiumi plasmakontsentratsioon saavutatakse 5 ravipäeva jooksul.
Lähteravim on farmakoloogiliselt aktiivne. Vereringes leitud peamistel metaboliitidel puudub
avastatav COX-1 või COX-2 aktiivsus.

Biotransformatsioon
Tselekoksiibi metabolism vahendatakse peamiselt tsütoksoom P450 2C9 kaudu. Inimese plasmas on
tuvastatud kolm metaboliiti, st primaarne alkohol, vastav karboksüülhape ja selle
glükuroniidkonjugaat. Need ei ole COX-1 ja COX-2 inhibiitoritena aktiivsed.
Tsütokroom P450 2C9 aktiivsus on vähenenud geneetiliste polümorfismidega (mis viivad ensüümi
aktiivsuse vähenemisele) isikutel, näiteks need, kes on homosügootsed CYP2C9*3 polümorfismi
suhtes.

Farmakokineetilises uuringus tselekoksiibi annusega 200 mg, mida manustati üks kord päevas
tervetele vabatahtlikele, kelle genotüüp oli kas CYP2C9*1/*1, CYP2C9*1/*3 või CYP2C9*3/*3, oli
7. päeval tselekoksiibi C ja AUC
vastavalt 4 korda ja 7 korda suurem CYP2C9*3/*3 isikutel
max
0-24
võrreldes teiste genotüüpidega. Kolmes eraldi üksikannuse uuringus, milles osales kokku 5 isikut
genotüübiga CYP2C9*3/*3, suurenes üksikannuse AUC
umbes 3 korda võrreldes normaalsete
0-24
metaboliseerijatega. Hinnanguliselt on homosügootse *3/*3 genotüübi esinemissagedus erinevates
etnilistes rühmades 0,3…1,0%.

Patsientidele, kes on teadaolevad või kahtlustatavad aeglased CYP2C9 metaboliseerijad varasema
anamneesi/kogemuse alusel teiste CYP2C9 substraatidega, tuleb tselekoksiibi manustada
ettevaatusega (vt lõik 4.2).

Eritumine
Tselekoksiib eritub peamiselt metaboliseerumise teel. Alla 1% annusest eritub muutumatul kujul
uriiniga.

Neerukahjustus
Tselekoksiibi kasutamise kohta neerukahjustuse korral on vähe kogemusi. Ehkki tselekoksiibi
farmakokineetikat neerukahjustusega patsientidel ei ole uuritud, ei ole see tõenäoliselt neil patsientidel
oluliselt muutunud. Seega soovitatakse neerukahjustusega patsiente ravides olla ettevaatlik. Raske
neerukahjustus on vastunäidustuseks.

Maksakahjustus
Võrreldes normaalse maksafunktsiooniga isikutega oli kerge maksakahjustusega patsientidel
tselekoksiibi C
suurenenud keskmiselt 53% ja AUC keskmiselt 26%. Vastavad väärtused mõõduka
max
maksakahjustusega patsientidel olid vastavalt 41% ja 146%. Tselekoksiibi metaboliseerimisvõime
kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel korreleerus kõige paremini nende seerumi
albumiinisisaldusega. Mõõduka maksakahjustuse korral (seerumi albumiinisisaldus 25…35 g/l) tuleb
ravi alustada soovitatavast poole väiksema annusega. Raske maksakahjustusega patsiente (seerumi
albumiinisisaldus < 25 g/l) ei ole uuritud ja tselekoksiib on selles patsientide rühmas vastunäidustatud.

Eakad patsiendid
Eakate afroameeriklaste ja valgenahaliste patsientide vahel ei ole tselekoksiibi farmakokineetilistes
parameetrites leitud kliiniliselt olulisi erinevusi.

Eakatel naistel (> 65-aastased) on tselekoksiibi plasmakontsentratsioon ligikaudu 100% võrra
suurenenud.

5.3. Prekliinilised ohutusandmed

Konventsionaalsetes embrüofetaalse toksilisuse uuringutes täheldati annusest sõltuvalt
diafragmaalsongasid rottide loodetel ja südame-veresoonkonna väärarenguid küülikute loodetel vaba
tselekoksiibi süsteemse ekspositsiooni korral, mis ületas rottidel 5 korda ja küülikutel 3 korda
plasmakontsentratsiooni, mis saavutatakse inimese maksimaalse soovitatava ööpäevase annusega
(400 mg). Diafragmaalsongasid täheldati ka peri- ja postnataalse toksilisuse uuringus rottidel, mis
hõlmas ekspositsiooni organogeneesi perioodil. Nimetatud uuringus oli väikseim süsteemne
ekspositsioon, mille korral vähemalt ühel katseloomal täheldati antud anomaaliat, ligikaudu kolm
korda suurem, kui täheldatakse inimesel maksimaalse soovitatava ööpäevase annuse korral.

Katseloomadel põhjustas tselekoksiibi ekspositsioon varases embrüonaalse arengu perioodil loodete
preimplantatsioonilist ja postimplantatsioonilist kaotust. Need toimed on oodatavad prostaglandiinide
sünteesi inhibeerimise järel.

Tselekoksiib eritus roti rinnapiima. Peri- ja postnataalses uuringus rottidel esines toksilisus järglastel.

Konventsionaalsete genotoksilisuse või kantserogeensuse uuringute alusel ei ole ilmnenud muid
võimalikke ohte inimesele kui need, mida on kirjeldatud antud ravimi omaduste kokkuvõtte muudes
lõikudes. Kaheaastases toksilisuse uuringus täheldati suurte annuste kasutamisel isastel rottidel
mitteadrenaalse tromboosi sagenemist.

6. Farmatseutilised andmed

6.1. Abiainete loetelu

100 mg kõvakapslid
Kapsli sisu:
laktoosmonohüdraat,
povidoon K30,
naatriumkroskarmelloos,
naatriumlaurüülsulfaat,
magneesiumstearaat (E572).
Kapsli kest:
želatiin,
titaandioksiid (E171).

200 mg kõvakapslid
Kapsli sisu:
laktoosmonohüdraat,
povidoon K30,
naatriumkroskarmelloos,
naatriumlaurüülsulfaat,
magneesiumstearaat (E572).
Kapsli kest:
želatiin,
titaandioksiid (E171),
kollane raudoksiid (E172).

6.2. Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3. Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

6.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Aclexa 100 mg ja 200 mg kõvakapslid
Blisterpakend (PVC/alumiinium): 10, 20, 30, 40, 50, 60, 90 ja 100 kõvakapslit karbis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. Müügiloa hoidja

Krka, d.d., Novo mesto
Šmarješka cesta 6
8501 Novo mesto,
Sloveenia

8. Müügiloa number

()

100 mg: 832713
200 mg: 832913

9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev

20.12.2013

10. Teksti läbivaatamise kuupäev

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2013.