mure 11.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

mul on probleem. ma tunnen,et olen endaga riius, enda kinnisideede küüsis.samal ajal töötab mu aju nagu hull oma probleemidele põhjuse otsimiseks. kõik minu mured on minuga seoses, sest ülejäänud elu on mul normaalne. nurisemiseks pole mingit põhjust. elu on isegi väga hea. aga ise ma tekitan oma mõtlemisega endale probleeme. vahest tahaks nagu elav olla, esineda, olla rõõmus, ilma mingi (kuidasöelda) häbitundeta, mis on selline imelik tunne. mul on täpselt arvamine,et ainult minul on see nii. keegi ei mõista seda tunnet.
mõtlen,et kui mu jalad ja käed otsast ära mädaneksid, et kas ma siis oskaks elada?(jube ju.. -niiviisi mõelda) ja samal ajal ma tean,et mis põhjust on mul nuriseda.. et see on raudselt ühe teatud ajaperioodiga seotud asi. mõtlen,et häh, samal ajal kui mina oma noortemure kätte n.ö. ära suren, mõtleb keegi minutaoline,et kust süüa või magamisaset leida. kuid mu tundmus piinab mind. hoiab vangis. iga kord, kui ennast esitleda on vaja, esineda või midagi...see tekib täiesti ettearvamatult. vahest lihtsalt kellegagi suheldes, kui minult tahetakse midagi teada. tekib selline kõhe tunne. väga abitu. ja ma olen nii kohutavalt närviline ka vahest.näiteks mu sõbranna tutvustab mind enda tuttavatele. noh- täiesti tavaline olukord ju. aga mina lähen närvi. hiljem muidugi kohanen.- aga algus on jube. see hetk.
kellegil teisel nii ei ole. vastik!ja värisen ka, kui erutun. ma ei saa selle olukorra hirmust lahti. koguaeg mõtlen,et kui keegi äkkki mind pingsalt vaatama jääb, juhtub "see". varemalt seda ei olnud. võibolla on see seoses elumuutusega? poolteist aastat tagasi läksin põhikoolist gümnaasiumisse.ma tean,et see ei ole vist mingi eriline probleem. väga tüüpiline ja lihtne tundub niimoodi seda sõnadesse pandunult,aga see tunne...- siis mõtlen,et ma ei saa mitte millegagi hakkama. ei elamisega= mitte millegagi. siis teine hetk jälle mõtlen,et kui väga tahan , saan kõigega hakkama- olen alati saanud.
tahan elust rõõmu tunda- olla täiesti ükskõikne selle suhtes, mis minust arvatakse. olla elav, rõõmus inimene, sest ma tean,et ma ju olen selline*ja teised ka teavad. vbolla isegi on see rolliootus nende poolt, mida ma põen. tahan teha, mida ise tahan. olla kasvõi tuim- väga tuim inimene, et ainult ei peaks "seda tunnet" tundma... ema magab mul siin kõrval ja mõtlesin,et loen talle selle kirja ette enne kui saadan. aga ei julgenud.. et see on nagu häbiasi. ja ongi nii. teiste ees on häbi, kui mul selline olukord juhtub. ja ma olen punastamise ka ära õppinud.see on midagi uut ja see on jube.kogu mu olemus nagu paljastuks teistele. vahel on isegi tunne,et inimesed ei mõista seda. ainult see, kes seda ise on tundnud, saab mõista. loogiline ju?
kas sellele on ravi? mis siis mul viga on? kas otsida põhjuseid lapsepõlvest/minevikust? ma tahan teada, mis seda põhjustab ja kõike selle kohta! et ennast ravida.kui see olukord hakkab tulema, kui oht on(ma tunnetan seda),siis tundub,et see on surnud ring. et ma ei saa kunagi vabalt tunda ennast.tundub nagu sellest olukorrast ei oleksgi väljapääsu..teistel noortel on ikka normaalsed probleemid, aga minul on selline- lausa tobe. noored kõik elavad vabalt oma elu- mina oleks nagu iseenda kammitsais. kusjuures, ma jah, tean, et olen ka selline seltskonnalõvi, elurõõmus jne. aga selle olukorra hirm sunnib mind elu tagaplaanile minema.aga ma ei kuulu ju sinna..

aitäh,


neiu(18)