ema lahkumine 16.12.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Asi on järgmine:
Ükskord helistas ema koju mulle, ta ise oli tööl, ning hakkas korraga nutma. ma olin kah päris ehmunud ja küsisin siis, et, mis viga on. ta ütles, et ta peab oma töölt lahkuma, ja see polnud tema otsustada. hea asi on selles, et ta läheb ühte suurlinna töötama, töökohta ta ei kaota( me ise elame väikeses kohas).ma ei suuda seda veel praegugi uskuda.ma ei taha, et ema ära läheb, aga muud võimalust tal pole, sest see töökoht on hästi tasuv ning raha on vaja, et ära elada.mul on selline tunne, et ma olne kogu aeg oma ema isegi võib-olla et rohkem armastanud, kui isa.isa ei meeldi mulle, sest ta mõnikord joob. ma ei usu, et ta mingi eriline alkohoolik on ( ta on ise kõrgelt veel haritud), kuid need kogused, mida ta sisse kallab on suured ( õnneks ta täis-peaga vägivaldne pole).mulle ei meeldi mitte kuidagi, et ta joob.ma lausa vihkan teda selle eest :((rääkimisest pole kasu) ma ei kujuta ette, mis ma siis teen, kui ta võtma hakkab-ma olen ju üksi, pole kedagi, kes mind aitaks :( mu vennad on kõik suured, kodunt lahkunud ja nad ei mõistagi mind.ma armastan oma ema nii väga ja ei taha kaotada.ta peab juba jaanuari kuu alguses teises kohas tööl olema, see on ju juba varsti :((kodus ta hakkab ka käima, aga seda ei saa tihti teha, sest mandrite ( praamisõit)vaheline sõit on kulukas ja see kurnab teda.õnneks olen ma 16 (õpin gümnaasiumis), see tähendab, et varsti saan ma ära minna kodunt ,ülikooli õppima, aga see aeg on ikkagi nii pikk. ma mõtlen tihti, et parem kui ma surnud oleksin, siis ma poleks kurb ja poleks ka ema kurb, et mind maha peab jätma :((ma armastan ema üle kõige ja ei taha teda kaotada, tundub nagu oleks matused...
kelle poole ma peaksin pöörduma, et nõu saada?