Laps kardab vananemist 05.04.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Juba mitu korda olen kuulnud nooremat tütart ( 5-aastane ) ütlemas, et tema küll ei taha, et issi-emme vanaks jääks. Tundub lausa masenduvat, kui see teema talle pähe tuleb. Oleme siiani lihtsalt öelnud, et kõik jäävad vanemaks ja et vanaduses pole midagi koledat, et hoopiski on palju aega, saab palju oma asjadega tegeleda jne. Oleme rohkem nagu naljaks pööranud seda asja, arvanud et ehk talle ehk ei meeldi vanainimese kortsus välimus.

Aga eile õhtul, kui olin juba tükk aega tagasi lapsed magama pannud, kuulsin äkki vaikset nuuksumist. Läksin vaatama ja nägin, et laps nutab. Üksi. Pimeduses. Küsinud, mis teda vaevab, sain vastuseks:"Mul on nii kahju, et inimesed vanaks jäävad." Kuna asi tundus eriti paha, hakkasin siis uurima, mis see siis nii väga teda häirib selle vananemise juures. Vastuseks sain:"Sest siis te surete issiga ära ja ma jään täitsa üksi. Ja siis ma ei saa kunagi teile voodisse kaissu tulla, kui ma tahan. Ja keegi ei kallista mind siis niimoodi nagu teie. Ma ei taha, et te ära surete!" Ja hakkas uuesti nutma. Vaat mis hoopis muret tegi.

Ma ei osanud esialgu muud öelda, kui et me oleme üksteise jaoks olemas veel pikka-pikka aega. Olen isegi praegu õnnetu ja pisarad kurgus, et mu linnupojal nii suur mure on. Äkki ta arvab, et ainult meie jääme vanaks, aga ennast täiskasvanuna veel ette ei kujuta, arvab et jääbki selliseks väikeseks?

Küsingi, kas on praegu ehk mingi vanus, kus lapsed eriti emotsionaalsed on ( näiteks ka ilusate ja südamlike asjade peale hakkab nutma ). Või lihtsalt on talle vanaduse ja surma kooskäimine nüüd lõpuks kohale jõudnud? Kas kevadväsimus võib ka sellise hetkelise masenduse põhjuseks olla? Nii paha on näha oma väikest päikesekiirt niimoodi kurvastamas. Mida peaksin tegema?

Aitäh vastuse eest.

Ema 30.a.