Iseenda kaotamine suhtes 26.11.09 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,

Olen 21-aastane neiu. Õpin ülikoolis viimasel kursusel, teen sporti. Olen olnud suhtes peaaegu 4 aastat ühe väga toreda noormehega. Tutvusime, kui olin kõigest 17. Viimasel ajal aga on meie suhet rikkuma hakanud minu armukadedus. Ühelt poolt on see ehk põhjendatud- tema füüsiline kontakt teiste neidudega pidudel on minu piiridest üleminek (nt süles istumine, kallistamine..). Teisest küljest aga tean, et ta ei läheks üle selle piiri, mis lõpetaks meie suhte koheselt. Olen aga hakanud aru saama, et kardan pidevalt, et ta lihtsalt ükspäev vaatab mind ja mõtleb, et minus ei ole mitte midagi. Kardan tema füüsilist kontakti (ja ka sotsiaalset) teiste neidudega, sest usun, et kõik on minust andekamad, ilusamad, rõõmsamad ja toredamad ja ühel hetkel ta taipab seda. Võibolla üritan siis alateadlikult kiirendada seda protsessi, et ta üks päev nö "silmad lahti teeb" ning tekitan tülisid ja probleeme ja tujutsen. Olen ise endale elus seadnud kõrged sihid, aga tunnen, et kõik seisab paigal ja ei vii mitte kuhugi. Ma ei tea, mida teha oma elus, milles ma andekas olen, milleks mind vaja on. Võibolla jäi mul see eneseleidmise etapp vahele, kuna 17-aastaselt hakkas tema mu enesekindlust nö ehitama. Ja nüüd vaatan, et mul polegi mingit põhja, iseloomu, isiksust. Ma tahan leida iseennast uuesti ja tahan teha ennast ja oma kaaslast taas õnnelikuks.