Depressioon? 31.01.09 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Lp. Irene Kalvet!
Olen 20-aastane naine ja tunnen ennast viimasel ajal psühholoogiliselt aina halvemini. Ma ei tea, kas tegemist võib olla depressiooni, selle tekkimisega või mõne muu asjaga? Alustades algusest - varasemas elus on ette tulnud paanika- ja hüsteeriahoogusid, eriti sagedased olid puberteedieas. Mingil hetkel avastasin ka, et mul on klaustrofoobia ja agorafoobia. Esialgu olid need väikesed, aga just viimase poole aasta jooksul on need hirmud eriti kasvanud. (Näiteks ei suuda ma sõita väikeses liftis või täis bussis ega viibida suures ruumis, kus on palju inimesi - hakkab füüsiliselt halb ja tekib paanika) Siis on mul viimasel ajal raskusi suhtlemisega, ma lihtsalt tunnen, et ei oska üldse ja ei suuda.(Varem oli see minu jaoks lihtsalt pingeline, kuid sain hakkama, aga nüüd tabavad mind füüsilised nähud, nt keha kattub külma higiga, jalad värisevad, hääl muutub jms) Ja see aina süveneb. Nüüd viimasel ajal on mul vahel (sõltuvalt parasjagu enestundest ) raske isegi tänaval kõndida, mulle tekitab ebamugavust mõte, et keegi mind vaatab. Lähen ka lähedastega kergesti tülli ja olen väga haavatav ja kergesti solvuv. Ma näen seda enda juures tagantjärgi, aga ma ei saa seda takistada, kui see toimub. Mulle lihtsalt tundub hetketi, aga väga tugevalt, et kedagi ei ole võimalik tegelikult usaldada ja inimesed kasutavad mind ära. Meeleolud ja mõtlemisviisid muutuvad väga kiiresti - kohati tunnen, et olen täiesti ummikus ja lihtsalt nutan järjest ja suuda pidama jääda. Nii oli näiteks eile. Täna tunnen ennast jälle lootusrikkamana ja mõtlen, et ehk ei olegi kõik nii halb.(Aga ma otsustasin siiski selle kirjutada, sest ma ei tea, mis homme on)Mul on esinenud viimaste nädalate jooksul ka unehäireid, jään hilja magama ja uni on õhuke. Mälu on ka imelik, õppida on raskem, kui varem. Vanemad kasvatasid mu tervislikuks toitujaks, aga viimasel ajal lahmin suvaliselt ja suvalisi asju, ise ka pärast ei mäleta enam. Söön liiga palju. On olnud teravad kõhuvalud ja ka peavalud. Kõige paremini tunnen ennast absoluutselt üksi olles, veel paremini oma pidzaamas, oma pimedas toas, oma teki all. Pärast seda, kui olen pidanud väljas käima ja suhtlema, lähen teki alla ja mõtlen, et see on ainus koht, kus mul on tõeliselt hea olla.
Tunnen ka, et ma ei saa oma muret kellegagi jagada. Kardan, et lähedased arvaksid, et ma toon depressiooni enda ebaõnnestumistele, paljudele tülidele vabanduseks või et mind mõistetakse hukka saamatuse eest. Ei tea enam, mida teha.
Geenidest ka - üks mu vanaisadest oli tugev alkohoolik ja teine elas ka nooruses ilma otsese põhjuseta läbi mingisugust defineerimatut psüühilist häiret ja lasi end selgetel hetkedel vabatahtlikult kliinikusse sisse kirjutada. Ta ei teadnud, mis temaga vahepeal toimus ja veneaja arstid ei osanud ka midagi asjalikku öelda. Isa on mul ka alkohooliku kalduvustega ja kaotab aeg-ajalt enda üle kontrolli. Ega see vist kõrvalliini pidi päritav ei ole, aga igaks juhuks mainin ära, et mu tädi on skisofreenik.
Tunnen ise ka ennast depressiivse, haavatava ja kergesti mõjutatavana. Olen alati olnud ebakindlam kui teised, kuigi paljudes asjades neist parem. Ma lihtsalt ei tea, mida enam teha ja ma ei tea, mis minuga toimub. Kohati kahtlustan, et mul on depressioon, vahepeal on tunne, et tegemist on mingisuguse äärmusliku emotsionaalse tasakaaluhäirega... Aga kehv ja abitu tunne on. Kas Te oskaksite mulle nõu anda?
Ettetänades ja parimat soovides!