mida edasi teha? 14.01.09 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Lugupeetud Dr. Kalvet! Pöördun Teie poole kuna ma ausalt ei tea, mida edasi oma eluga teha - enne olen kunagi ise hakkama saanud eneseabi ja psühholoogia raamatuid lugedes kuid nüüd jõudis asi nii hulluks, et enam pole sellest kasu.
Räägin oma loo algusest peale, kuna minu probleem on väga kompleksne ning koosneb mitmetes aspektidest. Küsimuseks on see - kas Te saaksite mulle soovitada kas mingeid võtteid probleemi lahendamiseks või mõnda head spetsialisti, kes aitaks mind edaspidi hakkama saada - suvalise arsti juurde ei julge pöörduda kuid tunned, et mul on vaja abi. Olen proovinud seda sõpradega jagada, sain palju nõuandeid kuid nad käik lähtuvad mngist ühest aspektist - tegelikul on mängus aga mitu tegureid ja maei tea, millest alustada....
Olen sündinud raske puuega (südamerike), mis mõjutas minu elu oluliselt - mul on olnud 3 rasket lõikust kuid ka isegi peale seda on mul kõrge väsimus, ma ei talu füüsilist koormust ning pean pidevalt jälgima oma enesetunnet ning paljudes asjades end piirama. Aastatega olen vist õppinud seda tegema kuid haiguse tõttu on mul olulisi probleeme inimestega suhtlemises. Kuigi koolis läks mul väga hästi - lõpetasin selle kullaga, ei saanud ma väga palju aega veeta teiste lastega - ma õppisin individuaalse kava järgi, muidu väsisin kiiresti ning olin tihti ka haige (südame tõttu on mul nõrk immuniteet ja põen ka tavalisi külmetusi jne tihti). Esimesed aastad koolis õpisin ma koduõpel ning põjiliselt suhtlesin ainult emaga ja vanemate inimestega. Mulle meeldis küll õppida, see polnud minu jaoks raske ning praegu olen jõudnud nii kaugele, et sain ülikooli sisse ning omandan endale meeldivat eriala. Ülikoolis on koormus küll palju suurem ja seda ei saa nii paindlikult jaotada kui varem, selletõttu väsin praegu varemast ajast rohkem. Samas tahan saada häid hindeid ja pingutan selle nimel, sest õppimine on mulle oluline. Probleem on selles, et mul on raske suhelda teiste inimestega, raske olla suures grupis, eriti raske on meestega suhelda. Ülikoolis on kõik noored väga aktiivsed ja tublid, nad jõuavad teha palju nii koolis kui ka väljaspool seda. Mina ei saa käia pidutsemas nii palju, nemad arvavad vist, et ma lihtsalt pelgan neid. Igaühele ei hakka ju ka seletama... Vahel sattun ma koguni paanikasse kui pean nt helistama või midagi. Mulle tundub, et ma ei oska teistega absoluutselt rääkida - ei tea millest ja kuidas. Kui räägin üldiselt jääb pealiskaudne mulje, kui püüan jõuda sügavamale tundub vist, et ma targutan asjata. Olen ülikooli esimese aasta jooskul läbi elanud rske depressiooni, võtsin 10 kg juurde (ka enne seda polnud ma eriti sale kuna mul on suhteliselt passivne eluviis - koormused on keelatud), praegu ei taha enam peeglisse ka vaadata ning shoppamine on alati stressiks kuna ei saa endale midagi leida. Püüdsin küll alla võtta kuid pärast järjekordset põrutamist suhtlemises lohutan end söömisega. Nii on see nagu nõiaring, kust pole pääsu. Nüüd võin ma nädalate kaupa kodus istuda, käin ainult poes ja koolis, ei suhtle eritit teistega ning olen hiljuti mõelnud isegi enesetappu peale (kuigi olen usklik ja isegi mõte sellest on patt). Ainuke, mis mind peatab praaegu on mõte minu lähedastest, eriti emast, kes minu nimel kõigest loobunud - ta pidi minu haiguse tõttu töölt ära minema kuigi tal oli hea haridus ja kõik perspktiivid ning praegu, kui ma kasvasin suureks ei saa ta endale tööd leida, kuna esiteks puudub tal kogemus, tema õpitud tarkused on aegunud. Lisaks sellele ei valda ta riigikeelt. Tal ei ole kedagi peale mind kuna isa lahkus meie juurest - ta ei saanud vist taluda, et minule pöörati nii palju tähelepanu ja hakkas jooma. Lapsena olin ma väga egoistlik ning see oli suures osas minu idee, et ta lahkuma peab. Nüüd kahetsen ma sellest kuid on juba hilja - tal on teine naine, neil on poeg. Isaga ma eriti ei suhtle - alguses ma ei tahtnud, ma vihkasin teda, pärast ei klappinud meie suhe - ta vist ei suuda andestada mulle. Päris tihti näed ma teda unes ning ärkan karjudes ja nuttes - see on minule valus. Võib olla sellepärast ei saa ma ka meessoost inimestega suhelda kuigi tegelikult ma tahaksin, et mul oleks keegi püsipartner. Kaalu pärast tunnen ma samuti, et pole just eriti atraktiivne. Ma vaatan inimesi, kes on minu ümber ja nendega võrreldes tundub minu elu mulle nii tühjana ja mõttetuna. Ma olen küll tänulik, et mul on hea ema, mõned sõbrad on ka olemas kuid ma pole õnnelik. Tahan osata teistega läbi saada, tunda end kollektiivis mugavalt. Ma ei ole vist õigel ajal läbinud sotsialiseerumise protsessi ning nüüd on see väga keeruline. Tean, et pean ise hakkama saama, kuid ei tea kuidas.....Praegu tundub mulle, et kõik need aastad nägi mu ema asjata vaeva, invisteerides minusse kõike.
Jutt on vist väga segane aga loodan, et Teie saate mind aidata.
Lugupidamisega, J.