Mida edasi teha? 03.09.06 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Kunagi suure armastusega kooselu on muutnud põrguks ja ma ei oska enam midagi peale hakata. Täna oli jälle tüli ja tundub, et mina ei jõua enam oma meheni või ei lähe ma talle üldse enam korda. Mul on hirm endale tunnistada, et see viimane vastab tõele. Pärast iga tüli ähvardan ära minna ja tunnen end juba täiesti idioodina, sest olen ilmselt ainus, kes seda veel esiotsa usub.

ÜÜrikorterid on nii kallid ja kus ma lähen oma pooleteistaastase tütrega, keda isa väga armastab! Ja siis tunnen end nii lõksu aetuna, sest ei saa minna, kuigi tunnen, et ei taha terve elu jälle sellise kohtlemise osaliseks saada. Mõtlen, et oma eneseasutuse märgiks pean ma endale oma elu eest vastutuse võtma ja siiski minema... Ja siis ma enam ühtäkki ei teagi, kas ikka tahan minna.

Isegi üks sõbranna ütles, et ta ei austa sind ju üldse. Ju vist nii ongi, aga ma ei taha, et nii oleks. Aga mida teha? Ta solvab mind siis, kui tal on halb tuju, viskab asju vastu seina ja süüdistab mind asjades, milles ma mingil juhul süüdi ei ole. Ma mõistan, et tal on palju pingeid ja mul ka, ning ega minagi alati õigesti ei käitu, aga ikkagi on kurb ja tühi olla. Miks küll nii juhtub, et ühel hetkel sa lihtsalt ei ulatu enam oma partnerini, räägi, kuidas tahad! See on nii hirmutav, justkui elaks võõraga ühe katuse all! Ma ei oska seda muuta vist ka. Mul on energia nii otsas, et muudkui magaks. Ja ma ei suuda temaga enam vahekorras olla. Sellist asja pole varem olnud, ma lihtsalt ei saa.

Mida ometi teha, kui minna ei saa ja ei suuda ja enda pärast ei taha jääda ka. Ma tahan, et oleks nagu varem, aga ei ole. Ma ei tea, kas on asi selles, et ta mind pettis. Sellest on juba rohkem kui aasta möödas, kui ma teada sain. Käisin psühholoogi juures väga pikalt ja siis teraapias ja tundus, et kõik sai korda. Aga nüüd nägin just seda unes ja mu peas oleks justkui viitsütikuga pomm plahvatanud. Võtsin selle jälle üles ja mõtlen nüüd taas, et kuidas küll elada sellise mehega, kes nii teeb. Hakkan jälle vanu radu tampima. Ma olen endas nii pettunud, sest ma nii tahaks normaalselt edasi elada ja ei suuda. Ja kui mees tundub ka nii ükskõikne (ja pole välistatud, et alateadlikult ma ise ju tõukan teda eemale), siis on segadus ikka täielik.

Olen tegelikult viimasel ajal nii ükskõikne mehe suhtes ja olen hakanud uskuma, et ei armastagi teda enam. Ja ei tea nüüd, mida tunnen, mida mõtlen - vaid nutan kogu aeg. Mingi väiksemgi asi ajab kohe nutma. Siis mõtlen, et äkki on see tööstress, sest tööd on palju ja teen seda lapse kõrvalt ja olen nii ülekoormatud, et pole enam aega endale mõeldagi.

Ja ma ei tea, mis siis teha. Kas minna ja jätta maha mees, kes minust hoolib, aga ei oska seda välja näidata ja kui ma teda veel eemale tõukan, polegi tal muud ju teha. Või oodata ja loota, et see raske faas meie elus möödub. Ja karta kõik see aeg, et selline nüüd saabki minu elu olema? Et ma olen üksi ja nii tühi.


Nii palju segadust, hirmu, kartust, lootusetust ja teadmatust pole ma varem kogenudki. Kas rahu ei tule meile enam kunagi tagasi? Kui ei tule, siis ma parem põgeneks minema ja loodaks, et saan uuelt ja puhtalt lehelt alustada. Ja ometi pole mul jõudu minna... Üks äraütlemata loll ja segaduses naine, kes ei tea enam mitte kui midagi elust, armastusest ega muust.