kõikehaarav enesehinnang 02.07.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere



Tere minu probleem on korralikult struktureerimata, kuid see ongi pigem üldine ja kõikehaarav. Annan pigem elava kirjelduse.

Ülevalolevaid kirju lugedes tunnen ennast hästi. Väga vabalt ja vastuvõetult. Ükskord olles väga masendunud läksin jutukasse

ja kallasin sõna otseses mõttes kellegi oma probleemidega üle. Inimene kuulas mind ära. Peale seda tundsin ennast mitu tundi

kohutavalt hästi. Kõndisin tänaval täiesti vabalt, kuigi tavaliselt on mulle omane kohutav ärevus vastutulijate suhtes.

Kõikide meessoost vastutulijate puhul mõtlen vägivallale, selle ärahoidmisele või vastasest jagu saamisele. Meeldivate

naissoo esindajate puhul aga mõtlen sellele, et ma ei ole neid väärt. Samas tunnen tohutut tõmmet ja masendust, et ei saa

kunagi seda mida tahan. Mõnikord on tänaval kõndimine lausa kohutav. Ükskord tegin isegi nii, et vaatasin teadlikult kogu

kodutee tuimalt enda ette. Peaaegu iga kolmas väljaskäik lõppeb koju minnes masendunult valuliku voodisse viskumisega.

Enesehinnang on mul ikka madal, kuigi olen sellega juba palju tööd teinud. Mul on isegi nn. oma teooria välja kujunenud

( ühikuline ja abstraktne enesehinnang, kus püüan enda väärtust konkreetselt mitte ühegi välimäärajaga siduda ja hinnata

ennast kui väärtuslikku seletamatut olendit, sest oma konkreetsetes omadustes hakkan ma alati kahtlema). See teooria nagu

aitaks mind vahetevahel. Vähemalt olen enda välimuse eest rohkem hoolitsema hakanud. Olen lugenud palju materjali

enesehinnanguga seonduvalt ja kokkuvõttes päevade viisi enda käitumist analüüsinud. Tänaval kõndides sisendan pidevalt

endale, et olen Ok, näen hea välja jne. Samas tunnen ikka reaalselt, et inimestega rääkides tunnen ennast alaväärselt.

Tunnen, et enesehinnang mõjutab ka minu tööd. Õppides püüan alati võtta kõige suurema raamatu ja seda sõna-sõnalt mõista.

Kõike ikka täiuslikult. Tagajärjeks on kuhjuvad tööd ja edasijõudmatus. See on selline sisemine tung. Ma tunnen, et mul pole

motivatsioonigi kui ma nii ei süvene. Ma arvan, et ma seon ennast iga oma ülesandega ja püüan ennast enda töö järgi väärtustada.

Sest loomulikul teel ma ennast väärtuslikuna ei tunne. Varem oli olukord veel palju hullem. Oli palju ennast ja teisi ohverdavaid

kinnisideid. Ikka täiuslikumaks.

Lapsepõlv ja kooliaeg oli minu jaoks ebameeldiv. Kuni kümnenda eluaastani karistati mind füüsiliselt. Perekonna teiste

lastega kaklesime koguaeg ja peksime ka üsna julmalt. Isa karistas kaklemise eest jälle peksmisega. Ema õhutas isa ja nii kuidas

oskas andis ka ise. Hinded koolis pidid mul alati olema 4 ja 5. Kohutav hirm oli koju 3 minna, sest sellest tekkis suur paanika.

Vanemad dramatiseerisid pidevalt ja püüdsid meie "hingele koputada". Pidev süütunne. Vanematele vastuvaidlemist ei tohtinud eales

olla. Koolis mõnitati mind mu viletsa füüsise pärast. Mõned varase lapsepõlve fraasid on siiamaani meeles. Hakkasin järjest rohkem

omaette hoidma ja keskkooliajaks istusin vahetunnis alati kuskil üksi. Külm ja ilmetu nägu oli mulle alati omane. Omaette hoidmine

on viimasel ajal natuke parenenud ja hakkan ka vaikselt suhtlema. Kuid mul ei ole piisavalt julgust, et inimestega aktiivsemalt

ja ka uusi suhteid alustada.

Keskkoolis oli mu esimene suurem armumine. See armumine kestis kaks aastat. Oli mõeldamatu, et mina, kes istub alati nurgas

ja kellegiga ei räägi läheb äkki tüdruku juurde ja ütleb välja mida arvab. Kohutav emotsionaalne sein oli ees. Sellest armastusest

on ainult valusad mälestused. See sein kaob viimasel ajal vaikselt, kuid peamine probleem on see, et väga halb on ilma lähisuhteta

ja ma ei taha aastate viisi enam oma seina lammutada, tahaksin oma valust ja üksindusest kohe lahti sa saada. Aegajalt käivad mul

vabanemishood, kus tunnen ennast inimeste seas mugavalt, suudan oma mõtet edasi anda ja enda eest seista, kuid seda on liiga vähe

minu jaoks.

Oma kirja kirjutades mõtlen ise koguaeg sellele, mida te minust küll mõtlete. Et ma olen üks suur enesehaletseja ja nõrguke.

Selliseid mõtteid mõtlen ma koguaeg. Mida teised minust küll mõtlevad. Kui keegi peaks mulle midagi hindavat ütlema, siis mõjub see

mulle valulikult ja tõmbun kohe kaitsesse või suurendan enda seina, püüdes oma emotsioone mitte välja näidata.

Olen käinud korra juba psühholoogi juures. See oli natuke pealiskaudse julgustamine, sest ma ei suutnud olla täiesti

aus ja ükskõik mis inimesega silmas silma suhtlemisel hakkan ma pigem suhet "kontrollima" kui rääkima sellest, mida mõtlen.

Ma tahaksin rohkem konkreetsemaid võimalusi, mismoodi tõsta enesehinnangut rutem ja paremini, mismoodi saada üle oma seinast

teiste vahel. Õppida inimeste suhtes avatum olema ja julgeda välja näidata enda tundeid. Ennast emotsionaalselt veenda oskan

ma ise aga see ei tööta piisavalt effektiivselt. Ma ei taha tervet raamatukogu läbi lugeda ja ei taha oodata, sest üksindus

on valus. Äkki oskate pakkuda effektiivsemaid harjutusi, millega ma aga ka loomulikult, ilma kaitsereaktsioonideta, hakkama saaksin.



Suur tänu

Arst vastas:

dr Katri-Evelin Esop

Psühholoogilise Nõustamise Keskus SENSUS, Praktilise Psühholoogia Erakool SENSUS

Olukorra kirjeldusest selgub, et olete üldiselt rahulolematu kõigega, mis puudutab Teid ennast ning suhteid teiste inimestega. Kogu olukorra täpsustamiseks ning just Teile sobilike sekkumistehnikate valikuks soovitan Teil ikkagi pöörduda psühhiaatri või psühhoterapeudi poole. Kirja teel inimeste enesehinnangut ning enesetunnet tõsta ei saa, eriti kui viimastel on hulk säilimismehhanisme, mida tuleks esmajärjekorras muuta. Iga inimese ja ka Teie psühholoogilised probleemid on unikaalsed ning ei ole olemas üht ja kõigile sobivat retsepti olukorra leevendamiseks. Parima tulemuse saate individuaalseanssidelt.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Palun abi!

Palun - kuhu või kelle poole ma peaksin pöörduma kui psühholoogi abi vajab 10 aastane laps. Probleem selles, et ta on koolivägivalla ohver (vaimselt, füüsiliselt õnneks mitte), enesehinnang nüüdseks madal ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!

Sellisel puhul on vajalik kogenud lastpsühholoogi või lastepsühhiaatri abi. Selliseid spetsialiste leidub igas maakonnas ja igas linnas. Enamasti psühhiaatriakliinikute juures või ka ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi